Hahaa!

Eile käsitöökarbis tuhnides sattus näpu vahele tups tumepunast lõnga. Ohoo, vastupidiselt eelmises postituses väidetule on mul siiski emme mütsi lõnga näidis olemas! Võrdesin värve. Sobivad! Väga hästi sobivad! Vedas!

Minu uued

Hüppasin eile peale tööd lõngapoodi sisse, sest oli tekkinud idee kududa emmele sünnipäevaks eelmisel talvel kootud mütsi juurde sobivad sõrmikud. Lootust, just sama värvi sokilõnga leida, just väga palju ei olnud, sest ühest teisest suurema valikuga lõngapoest olin teisipäeval tühjade kätega välja tulnud. Aga ennäe vedamist: sain just sobiva värvitooni ja seda mitte mingisuguse argise sokilõngana vaid 100%-lise alpakana. Imepehme baby alpaka! Enam-vähem sama, mis Drops Alpaca. No ja kuna emme müts sai kootud samuti lõngast, kus alpaka domineerib 90%-lise osakaaluga, siis sobivad need kaks lõnga ju suurepäraselt. Mis puudutab värvitooni, siis see sobib mälu järgi. Tollest mütsist pole mul enam lõngajuppigi siin. Kõik on Eestis. Fotod on, aga seal on ju nende värvidega nii nagu ta ikka on. Nii et vaatame seda mälu asja. Minu arust täitsa sama värv sai.

          

Pildistatud väga erinevats tingimustes

Kindad saavad natuke teist värvi ka sisse (põhiliselt randmesse). Selleks teiseks värviks sai imeline kreemjas beeztoon:

    

Olin sel hilisel kellaajal ainus ostja. Müüjad sädistasid mõnusalt omavahel, olid minuga ka normaalselt meeldivad (ma olen siin vahel lõngapoe müüjates ikka väga pidanud pettuma). Lõng kotis, "Schönen Feierabend!" soovitud, tüürisin ukse poole kui möödusin kastitäiest Knit Pro Karbonzidest. "Oi, Karbonzid on tulnud!" kilkasin ma tahtmatult üle terve poe. 

Olin neid juba ammu oodanud ja kui siis see uus täiustatud partii (esimesel ei olnud metallotsi ja siis olevat vardaotsad narmendama hakanud) turule tuli, siis ma ikka umbes kord kuus kiikasin, kas meie kohalikud lõngapoed neid pakuvad. Isegi küsinud olin mitu korda, aga müüjatel ei olnud aimugi, mis need on.

Nüüd siis olid nad kohal ja minu kilke peale tuli üks müüja kohe minu juurde ja aitas mul väikest suurust otsida. (Nad olid kõik jämedused ja nii suka- kui ringvardad lihtsalt suure kastiga lauale asetanud. Täielik pudru ja kapsad!) No ja siis selle otsimise peale uuris too müüja mu vaimustuse põhjust ja ma siis jutustasin meie Eesti kindameistritest, kes imepeenikeste lõngade ja nõelajämeduses varrastega võrratuid ja vastupidavaid meistriteoseid kudusid/koovad. Selle aja peale olin ma ühed 1,5 millimeetrised sukavardad juba pihku saanud, kahjuks aga pikkuses 20 cm. Ma siis uurisin, et ega 15-sentimeetriseid ei ole. Müüjatel polnud jälle aimugi, et neid ka eri pikkustes peaks olema. Üks tormas siis taharuumi ja naases uue kastiga ja sealt koorusid siis välja ka mu 15-sentimeetrised kaunikesed. Müüjad siis tunnistasid, et nad olid neid Karbonze välja pakkides veel imestanud, milleks nood head peaksid olema ja kes neid peaks tahtma, aga nüüd olevat kõik selge. Jutustasin siis veel Muhu naistest, kes nende nõeltega imelist värvikirevust lõid ja ikka üritasid naabrinaist veel säravamate värvidega üle trumbata. Too taharuumi tormanud müüa oli selle kõige peale meie kindameistritest nii huvitatud, et lasi mul paberilipakale "Meite Muhu mustrid" kirjutada, et ta saaks seda pärast googeldada.

Vat see oli lõngapoekülastus, nagu see minu ettekujutuses alati peaks olema!

Lonkavat loogikat ei aita ka kõige targem raamat

Soetasin targa raamatu: "Strickmode selbst entwerfen: Ein Design-Workshop" (originaal: Knitwear Design Workshop A Comprehensive Guide to Handknits) Autoriks Shirley Paden. Raamat õpetab kudumite kujundamist, erinevate kaeluste, varrukate, kinnituste kudumisvõtteid, räägib materjalidest ja erinevatest põhisiluettidest. Ja rehkendust õpetab ka. Ühesõnaga tegeleb kudumi planeerimisega algusest lõpuni. Ja nelja kampsuni juhendid on ka sees. Ameerika Amazone'is on see ostjatelt saanud palju kiitust. Saksamaal tuli alles  selle aasta jaanuaris välja.

Mul on ambitsioonid. Tahan ikka ise ja ise. Ei taha ilmtingimata kellegi juhendi järgi kududa, tahan ise kujundada. No ja ühe juba panin kokku: titakese kampsuni. Puhtalt intuitsiooni järgi kudusin nii nagu torust vardast tuli. Vist ühe korra ainult suuremalt harutasin. Läks õnneks. Aga tegelikult tahaks ju harutamist vältida, sest teinekord võib seeläbi ikka väga palju tööd ja vaeva luhta minna. No ja siis nüüd militaarrohelist kampsi kududes tahtsin kohe teha nii nagu päris. Et siis raamatu järgi teen rehkenduse ja puha. Tegingi. Ja omast arus nii hea rehkendus sai. Kõik kohe jooksis ludinal ja ka kontrollrehkendus kinnitas eduootusi.  Kudusin siis isukalt kuni...

Eile õhtul avastasin, et minu V-kaelus on ikka üks väga väike v. Koon raglaanlõikelist kampsi ülalt alla. Plaan oli selline, et raglaanijoonte juures tulevad kasvatused ja siis kaeluseservas samuti, kuni esitüki silmuste arv on tagatüki silmuste arvule järele jõudnud. Siis ühendan esitükid ja edasi koon ringselt. No ja minu rehkenduse järgi kulus selleks just nii palju ridu, et kaelus saaks piisavalt sügav. Eile õhtul lihtsalt huvi pärast lugesin silmused üle, et teada saada, kaugel mul see ridadelt ringidele üleminek veel on ja siis selgus, et mul on esitüki tarbeks juba rohkemgi silmuseid loodud kui tagatüki tarbeks. Et misasja? Kuda siis nii saab, et enne ei olnud miskit ja nüüd on üle? No ja siis avastasin, et ma ei olnud oma rehkenduses kaeluse servasilmuseid arvestanud!!! Lähtepunktis oli minu arvates seljatükis 29 silmust ja mõlemas esitükis 1, st. kokku 2. No ja tundub ju, et kahest esitüki lähtesilmusest on seljatükile järele jõudmiseni piiikkkk maa kui igas teises ringis lisandub kaelusava servas 2 silmust. Aga ma olin unustanud nood 2x10 silmust kaeluse servapalmikus! Ja nii osutus tegelikuks lähtepunktiks 22 silmust!
Küsimus: mitu rida kulub 29-le seljatükisilmusele järelejõudmiseks? 9! Kõigest 9! Urrr! See pole kaelusauk ega miskit!
No kuda saab nii tähelepanematu olla!?!!

See on siis hetkeseis. Kuni kapuutsini tuleb üles harutada ja uus rehkendus teha. Kuidas kaelus kujuneb, kui iga nelja rea tagant kasvatada, veel ei tea. Tuleb uuesti rehkendada ja väike tööproov kududa. Oh seda lonkavat loogikat ja hajameelsust!

Kaks kampsunit!

Paistab tõesti, et pärast härra Knitterfrei kampsuni lõpetamist on mind tabanud suurusehullustus. Koon nimelt hetkel kahte kampsunit korraga. Varem pelgasin nii suuri projekte ja nüüd siis kaks korraga!

Neist esimese jaoks oli mul lõng (Dropsi Verdi) juba sada aastat (juulist 2011) olemas. Novembris oli kord selline auk projektide vahel, et üks asi oli just valmis saanud ja teisi käsilolevaid ei tahtnud nähagi (nagu näiteks härra Knitterfrei kampsunit). Nii sai siis varude kahandamise eesmärgil selle kampsiga pihta hakatud. Iseenesest kiire kudumine, sest lõng võetakse kolmekordselt ja vardaks number 8!!! Aga no selliste luuavartega ei ole kudumistempo vähemasti minu puhul suurem asi, nii et väga kähku ta ikkagi valmis ei saa.

Muster on pärit Dropsi varamutest. Olen endale juba ammu sellist suurt sooja kampsunit tahtnud, millesse end külmadel talveõhtutel kerra tõmmata. Nüüd küll otsustasin, et teen juhendist veidi lühema, aga soe saab ta igal juhul. Esitükk on valmis. Tagatükist umbes pool.

Teisena koon samuti Dropsi lõngast. Seekord siis tollest peenikesest militaarrohelisest Alpacast. Alustatud sai täiesti uskumatul põhjusel. Nimelt sain eelmisel nädalal töö juures iga päev 8 tundi istutud ja "õpipoisse" juhendatud. No ja kuna ma muidu kogu aeg tunnen vajadust arvutihiir oma kätte krabada, sest "õpipoisid" on alguses nii saamatud, on mul vaja oma käsi tegevuses hoida. Seega oli vaja kudumistööd, mis suurt kontsentratsiooni ei nõua. Too suur kampsun sobiks iseenesest hästi, aga no, kes neid hiiglaslikke lõngakerasid tööle kaasa viitsib vedada. Ja kuna mul polnud vähimatki isu hetkel pooleli olevat sokki edasi kududa (kuidagi ei saa hetkel kannast üle), siis oli midagi muud vaja. Militaarrohelise kampsiku kavand oli peas juba valmis, niisiis panin selle varrastele. Veider mõelda, et mu vähe-kontsentratsiooni-nõudvaks-projektiks on KAMPSUN! Tegelikult ühe korra juba veidi harutasin, aga mitte sellepärast, et poleks tähele pannud, mida teen, vaid sellepärast, et mõte oli lõpuni läbi mõtlemata.

Alustan taas kord kapuutsist, sellele peaks järgnema ülalt alla kootud raglaan ja V-kaelus. Lahe on see, et vardad on number 3. Täielik vastand teisele kampsunile ja hea vaheldus. Huvitav, kaua läheb, kuni valmis saan.