kolmapäev, 31. detsember 2014

Viimane 2014

No ei ole sellist päeva olnud, kus päike väljas ja mina kodus. Seega ei saa ma sokivarrastel kootud punast kampsunit ikka veel vääriliselt eksponeerida.
Näitan siis vähemalt samast lõngast kootud sõrmituid. Lahendus sama, mis veebruaris kootud ema lugemiskinnastel: Silvia kirjast moodustuvad nupulised võlvid käeseljal.
Esiteks võrdluspilt:

Lõngad on muide erinevast erinevad! Kui Dropsi Baby Merino on uskumatult elastne, mis teeb kinnaste kätteajamise väga mugavaks, siis Fairalpaka Fingering on alpakalikult järeleandmatu. Kuna kinnaste saajal on väikesed käed, siis kudusin sel korral ka pool numbrit väiksemate varrastega. Lisaks veel ka alpaka venimatus ja saingi sama silmuste arvuga (st. mustrit muutmata) tunduvalt väiksemad kindad.

Valgetena meeldivad need mulle küll rohkem, aga ka punased said minu arvates väga kenad saanud. Peale pesu muutusid nad muide imepehmeteks. Juba jälle pean Fairalpaka lõnga kiitma. Täitsa isu tuli Fingeringist pitssalli kududa (ehkki mul on ka nende Lace'i varutud).


Pöidlakiilu kudusin taas Kristi Jõeste "Kirjatud teekonnas" oleva õpetuse järgi. Sellega õnnestub alati.
Peopesas on sama muster ilma nuppudeta:


Üksikasjad Ravelrys

pühapäev, 30. november 2014

Valmis!

Pilte veel pole, aga ma ei saa muidu, kui pean kuulutama: VALMIS! Punane kamps on valmis!
Just nüüdsama sain kaeluse maha kootud nõelutud.
Istub ilusti. Olen väga rahul.
Kolm kuud kudusin selle kallal. Vahepeal oli ülikooli lõpetamise tõttu pikem paus sees. Ja vahepeal tundus, et kohe üldse ei edene teine enam. Aga näe, valmis sai.
.
Piltidega läheb veidi aega kuni valgust saab. 
Lambivalgel sai enam-vähem-pildi vaid kaelusest:


Värv on tegelikult tumepunane.

laupäev, 22. november 2014

Lõpuks ometi: punase kampsuni edenemine

Täna paistab päike ja seega saime uued pildid teha. Siin ta siis on:


Edeneb kaunis aeglaselt, sest koon teist sokivarrastel st. vardaga nr. 2,5. Hetkel koon paremat varrukat ülalt alla. See on minu esimene Customfit-projekt ja päris ladusalt ei ole mul selle kudumine paraku edenenud.

Allikas: customfit.makewearlove.com/design/
Customfit on selline tore asi, kuhu sisestad oma kehamõõdud ja proovilapi andmed, valid endale meeldiva tegumoe (valida saab nii Amy Herzogi mudelite kui ka lihtsate tegumoodide vahel) ja siis rehkendatakse täpselt sulle sobiv juhend valmis. Point on selles, et me kõik oleme erinevad: kui mulle sobib näiteks suurus 40 talje, siis ei tähenda see, et mulle suurus 40 ka rinnaümbermõõdu või õlgade koha pealt sobib. Customfit arvestab MINU taljet, MINU rinnaümbermõõtu, MINU õlgade laiust, MINU kehapikkust, MINU käepikkust ja ümbermõõtu. Kõlab paljutõotavalt ja lihtsalt, probleem seisneb aga õiges mõõtmises. Nii kehamõõdud kui ka proovilapi mõõdud on hästi-istuva tulemuse saavutamiseks VÄGA olulised.

Mul läks esimene mõõtmine aia taha. Ehkki makewearlove-lehel on ka asjalikud videod ja joonised mõõtjat abistamas, sai mu esimene juhend väga lühikese kehaosa. Kuidas see juhtus, ise ka ei tea. Mees mõõtis ja me olime omast arust tõesti hoolikad. Kui meie veast teadlikuks sain, oli juba korralik tükk kootud. Nii peene vardaga kududes on see ikka tubli tükk tööd ja seega otsustasin mitte harutada. Selle asemel kudusin taljet natuke pikemalt ja võtsin peale kehaosa lõplikku valmimist alaserva uuesti lahti ning kudusin kehaosa pikemaks. Talje istub nüüd taas hästi.

Kuna mu esimeses juhendis said ka käeaugud liiga väikesed ja ma kahtlustasin, et selle koha peal pole vigade parandamine nii lihtne kui taljes, siis lasin korrigeeritud mõõtude järgi uue juhendi rehkendada. Kuna esimese juhendi ostmisel sain teise juhendi aktsiooni korras kingituseks, siis ei tõusnud seeläbi ka otseselt mu kulud. (Ehkki selle kingitud juhendi oleksin ka mingi teise projekti tarbeks kenasti ära kasutada saanud.) Üks juhend maksab muide 9.99 USD (Amy Herzogi disainide eest tuleb vist veel midagi lisaks maksta). Ühe juhendi hind on tavaliste Ravelry-hindadega võrreldes kõrgem, aga see hinnavahe on OK, kui arvestada seda, et tulemus on ikkagi just minu mõõtudele kohandatud ja ma kavatsen sama juhendi järgi veel teisigi sviitreid kududa (sest koon seda oma lemmiklõngast ja proovilapi mõõdud jäävad seega samaks).

Juhend on inglisekeelne. Mõeldud edasi-tagasi, st tükkidena kudumiseks. Neile, kes soovivad ringselt kududa (nagu mina) on juhendi lõpus selleks otstarbeks juhtnöörid. Kootakse alt üles (ringselt kududes varrukad lühendatud ridade abil ülalt alla otse külge). Juhend on üldiselt hästi mõistetav (mu inglise keel on nii enam-vähem), aga... Talje kudumine oli ringselt kududes üsna tüütu, sest pidevalt tuleb juhendis edasi-tagasi lehitseda - ikka esitüki kirjelduse juurest tagatüki juurde ja taas tagasi. Järje kaotamine oli üsna realistlik, seega tegin endale lõpuks tabeli, kus sain mõlemas "tükis" tehtavaid kahandusi-kasvatusi paralleelselt järgida. Varruka juhendit tuleb ringselt ülalt alla kududes "tagurpidi" lugeda, st. kasvatuste asemel kahandusi teha. Hetkel uurin juhendit saamaks aru, millal kahandustega alustada. Tjah, mitte just väga ringselt-kuduja-sõbralik juhend. :(

Tegumoe valimisel tasub julgelt edasi-tagasi klikkida, sest üldisemate sätete kõrval saab oma juhendi ka vägagi täpselt defineerida. Valida saab näiteks erinevate värvlite vahel (seda kohta ma oma esimese juhendi koostamisel veel üles ei leidnudki) ning isegi lõplikud mõõdud saab enne juhendi ostmist ise üle vaadata ning soovi korral ka manuaalselt muuta.

OK, aitab pikast jutust.
Juhuks kui kedagi huvitab, siin minu valikud:
  • Close fit
  • Style: pullover
  • Length: Medium-hip length
  • Sleeves: Full-length sleeve
  • Neck style: Vee neck
  • Neck depth: 6¼"/16 cm Below shoulders
  • Finishing:
    • Hem edging and height: Folded hem, ¾"/2 cm
    • Sleeve edging and height: Folded hem, ¾"/2 cm
    • Neck edging and height: Folded hem, ¾"/2 cm

neljapäev, 20. november 2014

Lubadused ja tegelikkus

Eile kuulutasin ette postituse tumepunase kampsuni edenemisest. Tõesti tahtsin siinset vaikust veidi elavdada. No ja pajatada ka ju oleks. Eriti kogemustest Customfitiga. Kuna sellised postitused ilma pildimaterjalita suurt midagi ei paku, siis sai pilti ka tehtud. Na nirud said praeguse valgusega, aga aimu oleks asjast saanud.
Oleks...
Tõmbasin pildid eile õhtul fotokast arvutisse. Fotokasse koopiaid jätmata. Täna hommikul arvuti ei käivitunud.
St. käivitus, aga pilti ei olnud ja heli ka mitte ja lähemals uurimisel selgus, et ei booti ja BIOS ka ei stardi. Diagnoos neti abil: graafikachip või terve emaplaat on ämbris. Poole päeva pusimise peale selgus, et kõvaketas on ka kahtlane. Faile kätte ei saa.
Väga veider, et niimoodi üleöö juhtub. Eile õhtul oli kõik veel ok ja nüüd...
Homme läheb remonti. Garantiiaeg veel jookseb.

Kampsunist pilte pole ja jututuju ka ei ole. :(

Loo moraal: ära ikka luba midagi suure suuga.

kolmapäev, 19. november 2014

Veel üks puzzle?

No, ma ei saa muidu. Ma ühe pean veel postitama. (Aga see eest homme näitan veinipunase kampsuni edenemist, sest tegelikult ma ikka koon ka.)
Et puzzletamine oleks silmale mõnusam, võib all paremas nurgas asuva nupuga pildi suuremaks teha. Ja kui vajutada arvutil klahvi F11 saab browseri-aknast ka "full screen" ja puzzletükid on veel suuremad.

reede, 7. november 2014

Tallinn ;)

Sellelt samalt lehelt, kus eelmise postituse puzzle pärit, leiab ka ühe Eesti linna vaate. Nimedega on lehe tegijatel vist raskusi.

reede, 31. oktoober 2014

Puzzle?

esmaspäev, 6. oktoober 2014

Tegelikult on see kirjeldamatu tunne

Ma ei ole enam kaks nädalat kudunud.
Ma ei ole enam mitu ööd korralikult maganud (viimasel ööl oli unetunde täpselt kaks).
Ma ei ole enam ammu millegi nii võimatuna tunduvaga hakkama saanud.

Andsin täna kell 11 oma viimase ülikooli-töö ära. Täpselt uue semestri esimesel päeval.
Kogu campus oli täis rebaste gruppe, kellele ekskursioone tehti.
Nemad alustavad. Mina viisin oma viimase töö ära.

MA OLEN VABA!

laupäev, 13. september 2014

Tineola maxima

Juulis oli siit-sealt internetiavarutstest hädakisa kuulda, et koid olevat lõnga üles leidnud. Mul hakkas ka süda kergelt muretsema. Ja kui siis üks sõbranna mulle oma kodus selliseid asju nagu hormoonilõksud tutvustas, kuhu koid kenasti sisse lendavad ja kinni kleepuvad, soetasin need ka endale, sest suvi on ju see aeg, kus need peletised end akendest sisse pressivad.

Lõksud ostetud, lugesin juhendit ja avastasin oma suureks pettumuseks, et see hormoon meelitab ligi vaid isaseid koisid, kes ju tegelikut otsest kahju ei tekitagi. Munevad ju emased. Seega on neist lõksudest kasu vaid populatsiooni kindlakstegemiseks. Ok, see ka asi, mõtlesin ja paigutasin lõksud juhendi järgi akendest nii kaugele kui võimalik: ühe panipaika, ühe elutuppa ja ühe esikusse.

Esimesed kaks päeva jäid lõksud tühjaks ja mina rõõmustasin: mul pole koisid! Vara rõõmustasin, sest siis hakkasid tüübid liimipinnal kogunema ja esikus olev lõks oli umbes 3 nädalat hiljem tuubil täis. Kahes ülejäänud lõksus oli ka 5-7 isandat. Kõige hullem oli aga, et koid hakkasid ka lendama. Eriti õhtuti, kui toas tule põlema panime, algas aktiivne tegutsemine. Nimetan seda ajajärku "suur laperdmine". Igal õhtul tapsime elutoas vähemalt neli ringi lendavat koid ja kui hiljem pimedas magamistoas veel läpakast mingit filmi vaatasime, tõmbas helendv ekraan veel paar tüüpi ligi. Minu süda muudkui muretses.

Pakkisin kõik lõngad 3-liitristesse zip-kinnitusega kilekottidesse ja nad kõik käisid sügavkülmast läbi: ikka 24 tundi külmas, 8 tundi toas ja siis jälle 24 tundi külmas. Sellele rütmile ei suutvat ei vastsed ega munad vastu panna.
Ja ka valmis kampsunid-sallid-kindad said kontrollitud ning igal pool koitõrje uuendatud. Koipesa jäi leidmata. Suur laperdamine jätkus.

Natuke näris mind kahtluseuss, et kuidas siiani oli rahu ja nüüd siis selline jama. Aga kui siis ühele töökaaslasele jutustasin, mis meil toimub ja et kummalisel kombel on näha kahte erinevat liblikaliiki: üks tavaline hall koi ja teine tume kollaka triibuga, siis väitis töökaaslane, et too viimane olevat toiduainete koi ja ma vaadaku oma köögikapid üle. Vaatasin ega leidnud kedagi. Aga siis sai asi selgeks: Kui suur on tõenäosus, et minu muidu enam-vähem koivaba majapidamine just ühel ja samal ajal nii riide- kui toiduinete koide poolt vallutatud saab?!!! Ja ma viskasin need lõksud välja. Järgmisel päeval veel kaks tüüpi lendasid, peale seda saabus suur rahu! 

See tähendab, et meie korter oli muutunud peaaegu neljaks nädalaks hiid-emaskoiks ja tõmbas ligi kõik ümbruskonna isased! Isegi kui juhendis on kirjas, et neid lõkse võib kasutada nii kappides kui avatud eluruumides, on see viimane variant (iseäranis suvel) fataalne viga. Too esikus seisev lõks, mis äraviskamise hetkel koidest mustas, oli üsna lähedal köögile, kus meil suvisel ajal aken ööpäevaringselt paokil on. Logisch!

Kasutaksin ise neid lõkse veelkord vaid äärmisel vajadusel, ja siis ka vaid kappides ja sedagi vaid talvel, et kindlaks teha millises kapis õgardid pesitsevad.


kolmapäev, 3. september 2014

Kuidas edasi?

Peale Vectoriga juhtunut olin nii heidutatud, et ei söandanud järgmiseks plaanitud omaloomingulise palmikutega kampsuniga alustada. Kudusin paari sokke, sest olin hiljuti hirmodavalt soetanud kaks tokki kahvatukollast Zitroni sokilõnga.
Esmalt alustasin Inlay'de kudumist, aga pärast jupikest sai selgeks, et see muster ei valmista mulle kohe üldse mitte naudingut.

Vahetasin siis mustrit. Liab oli uus valik. Muutsin kudumise suuda st. alustasin varbast ja kudusin. Appi kui peen see lõng on! Kudusin vardaga nr. 2 ja kudusin tugevalt, aga ikkagi võiks minu arvates tihedam kude olla. Peenemaid vardaid ka ei tahtnud võtta. Niigi oli aeganõudev see silmuste keerutamine.

Eile sain valmis:


No ja nüüd ma ka ei saa palmikulist kampsunit kuduma hakata, sest mul on sellest punumisest kõrini!
Mis sokkidesse puutub, siis edaspidi koon vaid väga lihtsaid mudeleid. Kõige rohkem kaks palmikut soki kohta või siis ainult parempidine kude ja värvitriibud. No kohe nii vaevaliselt tulid mul need Liabid.

No ja kuidas nüüd edasi minna? Palmikutega kampsun jääb tulevikku.
Vahepeal tulid mu lemmikpoodi uued värvid müüki, Tellisin omajagu.
Plaanis on tumehall Still Light. Lõngaks Fairalpaka Fingering.

ja veinipunane lihtne kampsun (taas fingering)
ja teine tumehall väikese veinipunase mustriga lihtne kampsun (sellesse lähevad kahe eelneva projekti jäägid)

ja natuur-pruun Hitch Fairalpaka DKst

Kõige suurem isu oleks Hitchiga alustada. Sokikudumisega võrreldes mõnusalt jäme lõng ja varras. Kiire eduelamus. Hea lihtne kehaosa. Ja seniks kuni varrukate juurde jõuan, peaks mustrikudumise isu ka tagasi olema. 
Aga Still Ligth'i oleks mul tõenäolislt varem vaja... 
Aga käsi nii igatseb selle kobeda ja kopsaka DK järele... Hmmm...

Kuna kudumine on siiski hobi ja nauding, siis ma arvan, et ma ignoreerin vajalikkust ja alustan kõige suuremat naudingut lubavaga. :)

teisipäev, 19. august 2014

Why Estonia?

Miks küll, miks küll selline nimi?
Allikas: www.knitrowan.com

laupäev, 9. august 2014

Silmanuumamine ehk vahel mõni asi õnnestub ka

Tegin esimest korda elus lambapraadi. Hea sai.
Pärast viimast kudu-lopsu on kohe hingele hea kui midagi õnnestub.



Üks teistlaadi silma-nuumamise-pilt veel.
Soetasin hiljuti "lõnga kerija".
Ai, kui ilusad "tordid" saavad!


laupäev, 2. august 2014

Nutta või naerda? Ehk kuidas ma nüüdsama oma Vectori ruineerisin

Vector sai täna valmis.
Panin ta pesumasinasse. Villaprogramm, julgelt 30 kraadi, aga ettevaatlik tsentrifuugimine.
Tuli masinast välja, ilus kena ja ajas karva.
Juba kudumise ajal ajas, aga nüüd ajas nagu veel rohkem.

Selline tulemus tekkis kokkupuutel minu t-särgiga.

Pistsin ta uuesti masinasse, lootuses, et lahtised karvad saavad minema uhutud. Sama programm, veidi julgem tsentrifuug.
Kummalisel kombel oli ta välja tulles nagu natuke seebine. Panin loputusprogrammi. Sama tsentrifuug.
Aga masin näis kuidagi väga vali. Tsentrifuugis teist kohe nagu normaalset pesu. Mul süda veidi valutas.
Aga siis mõtlesin, et netis soovitati karva-ajamise vastu ju just KERGET viltimist, nii et äkki tuleb see hoopis kasuks.
Kui masin valmis sai, avasin kergelt murelikult ukse ja võtsin välja.... kergelt viltunud Vectori.
No on jah kergelt viltunud. Aga piisavalt tugevasti, et mitte käituda voogava õlasallina vaid pigemini vaibana.

Kas teate seda tunnet, kui midagi läheb parandamatult viltu? Tahaks aja tagasi pöörata. Tahaks, et see oleks vaid unenägu ja lihtsalt üles ärgata ning kõik oleks jälle hästi.

Nii ma end tundsin.
Ja kaks minutit hiljem lõin käega. Ta, sunnik, on nüüd VEEL KARVASEM, see tähendab, et temast ei oleks kunagi asja saanud! Ta oleks kõik mu riided hallide karvadega katnud ja ma oleksin ohtunud mis hirmus.

Aga kummaline, et see lõng nii käitus. Kudusin ju DROPSi Alpacast juba Still Lighti ja selles käitus too lõng igati hästi, ei mingit suuremat karva-ajamist. Arvatavasti on vahe värvitud ja värvimata lõngal. Need halltoonid on ju kõik looduslikud.

Mida ma temaga nüüd teen, ei tea. Temast saaks nii vaiba kui dekoratiivse lauakatte (isegi sobiv laud on olemas), aga sellist karvast tere-tulemast-koid!-hirmutist ma oma majapidamisse ei taha. Kas kellegi on ideid, mida selise asjaga peale hakata? Muidu rändab ta prügikasti (ja mul on ainult veidi kahju kudumisel kaotatud ajast - mulle ei meeldi kahetseda).




Ja kui nüüd selle käega löömise peale võiks arvata, et ma saan olukorraga kergelt hakkama, siis ikka ei saa. Leinan ja olen segaduses.

pühapäev, 27. juuli 2014

Vector edeneb

Peale viimases postituses hädaldamist sai kuidagi ripskoega rahu sõlmitud ja sall hakkas edenema.
Viiest triibust kaks on veel jäänud.


Keskmise (heledaima) triibu tegin veidi laiema, sest too tokk oli kuidagimoodi nagu mahukam ega tahtnud sugugi lõppeda. Aga kuna see on KESKMINE triip, siis mõtlesin, et pole hullu ja kasutan kenasti ikka kogu lõnga ära.

Kui sinnani sain igaks triibuks uue "värvi" võtta, siis nüüd hakkasid toonid korduma. Natuke nagu on selline "teise-soki-kudumise-tunne", aga ainult õige pisut.

Kuna nüüd on veel vaid kaks triipu jäänud, siis ma enam ei karda, et tüdimus peale tuleb ja sall seisma jääb. Laius tundub ka paras olevat. Pikkust on nüüd juba piisavalt, et üritada end salli mässida. Täitsa mõnusalt hoiab õlgadel. Ripskoe eelis: avab end nagu akordioni lõõts ja võtab keha kuju.

neljapäev, 17. juuli 2014

Vector: hetkeseis

Seitsmest triibust kaks on valmis ja ma olen kergelt rahulolematu. Esiteks ei ole ma jätkuvalt ripskoe austaja.
Teiseks häirib mind varda ja lõnga omavaheline suhe: tahaks tihedamat kudet, aga see ei oleks projekti vaimus.
Kolmandaks võtsin ma väiksema silmuste arvu (168 asemel 130), sest loogika lonkas ja ma arvasin, et salli laiuseks saab loodud silmuste laius. Aga võta näpust, see on ju hoopiski serva-diagonaali pikkus, salli tegelik laius selgub alles kududes (matemaatikud kindlasti saaksid selle eelnevalt välja rehkendatud, aga mina ei ole matemaatik.)
Neljandaks üritasin ma vahepeal oma laiusproblemaatikast tekkinud kitsuspaanikat leevendada lõdvema kudumisega, mistõttu mu niigi veidi ebaühtlae ripskude muutus täitsa ebaühtlaseks.

Olin siis kohe vahepeal nii heitunud, et jätsin salli seisma ja kudusin sõbrannale kaks ammu-lubatud mütsi valmis: selle ja selle. No ja siis muutus aktuaalseks, et Fairalpakal tulevad juuli lõpus uued värvid müüki ja mul veel "vanad" lõngadki kudumata, siis asusin punase kampsuni planeerimise kallale ja kudusin mitu päeva ainult proovilappe (kui õnnestub, siis saab sellest ise kokku pandud palmikuline jakk). No ja nüüd on kaks päeva juba selline seisund, et proovilapid on kootud, ainult rehkendus on teha, aga selle jaoks on värsket pead vaja ja pea ei saa enne nädalavahetust värske olema. Nüüd ma ei ole seega juba kaks päeva kudunud ja kole kudumisevalu on sees, nii et otsisin siis taas Vectori lagedale: hea mindless kudumine.


Nüüd, kui olen vahepeal veidi distantsi hoidnud, vaatan teist värskema pilguga. Koe pärast ei muretse, küllap läheb pesus ühtlasemaks. Laius teeb aga ikkagi muret. No harutada kohe mitte ei tahaks. Või äkki ikka jääb kitsas? No vot ei tea. Tundub 49-50 cm lai saavat. Originaali järgi tulevat 20 tolli. Aga see on ju 50,8 cm! Kuidas siis mul tuleb 38 silmust kitsamana sama laius? Lõngad on ju enam-vähem sama jämedad. 
Mitte midagi ei saa enam aru.
Ah, koon parem edasi.

laupäev, 12. juuli 2014

Häh!

Lappasin täna poes käies värsket Sabrinat ja silma jäid kaks kampsi, millel lukud lokivad täiega.
Üks neist on see siin:

Nii võib kohe omaenese saavutuse tõttu uhkeks muutuda.

kolmapäev, 9. juuli 2014

Ei tea, kas te seda nalja teate...

Ma täna esimest korda kuulsin...

Elasid kord eite-taati. Olid kaua-kaua teineteisega abielus - õnnelikus abielus. Ei riielnud kunagi teineteisega, ei varjanud üksteise eest saladusi. Peale üheainsa: naisel oli riidekapi ülemisel riiulil üks kingakarp ja mehele oli keelatud seda karpi avada või naiselt selle karbi kohta pärida.

Ühel päeval jäi eit väga haigeks ning arst ütles, et siin ei saa enam midagi teha, nüüd on minek. Kurvastasid eite-taati ja valmistusid üksteisega hüvasti jätma. Taat tõi ülemiselt kapiriiulilt kingakarbi ja küsis eidelt, kas too nüüd äkki avaldab talle lõpuks, mis selles karbis on. Eit lubas taadil karbi avada. Karbis olid kaks heegeldatud nukku ja 95 000 dollarit. Eit jutustas taadile, et kui ta omal ajal abielluma hakkas, ütles vanaema talle, et õnneliku abielu saladus olevat mitte kunagi riielda. "Kui sa oma mehe peale vihastad," käskis vanaema, "ära ütle midagi, vaid heegelda selle asemel üks nukk."

Vanamees oli pisarateni liigutatud - karbis oli ju vaid kaks nukku! Mees kogus end veidi ja küsis: "Kallis, see selgitab nukkude olemasolu, aga kust tuleb see raha?"
"Ah," vastas eit, "selle raha ma teenisin nukkude müügiga."

kolmapäev, 2. juuli 2014

Maavillane kampsun valmis!

No lõpuks ometi võin kuulutada, et too kaua-tehtud-kaunikene (alustasin jaanuaris) on lõppude lõpuks valmis ja luku ka ette saanud. Pärast kõiki neid arutlusi ja kaalumisi ja luku ümbervahetamist oli otsus kindel: ääreliistud jäävad nii, nagu nad esimese hooga tulid. (Rippus teine mul kapis ja kuidagi selline valmis-tunne tekkis, et kohe vähimatki tahtmist ei olnud enam neid liiste kahekordseteks ümber teha.) No ja kui paraja pikkusega lukk kohal oli, tahtsin teise siis ka kohe ette õmmelda, aga siis selgus, et sobivat niiti ei ole majapidamises. Et parajasti oli nädalavahetus, siis ei sattunud kohe õmblustarvete poodi ka (kui töökoht on poest 3 minuti kaugusel, siis ju ei hakka kallil laupäeval ometi sinna kanti minema). Esmaspäeval siis tõin lõunavaheajal niidi ära (täpselt luku värvi!) ja vat siis hakkas põdemine: ikka kohe täitsa jube oli ettekujutus õmblusmasinaga luku kudumile etteõmblemisest.

Võtsin siis ikka kohe pikalt hoogu. (Tegelesin hirmu peletamiseks viltimisega, nagu eelmises postituses pajatatud, ning kudusin sõbrannale tellimustööna ühe igava mütsi valmis.) Ja kuna järgmisel nädalavahetusel oli palju muid mõtteid peas, siis ei saanud see tegu ka siis tehtud. Eile õhtul kella kümne paiku mõtlesin, et panen vähemalt õmblusmasina valmis, siis homme võtan südame rindu ja teen selle tembu ära. Aga kui masin ette valmistatud, tuli vaim peale ning kannatamatus ja siis tegin sellest öötöö ja 2. juuli esimesel tunnil sai maavillane kampsun luku ette.

Endale meeldetuletuseks:
Kinnitasin luku nööpnõeltega liistudele ja traageldasin käsitsi külge. Eemaldasin nõelad. Masinal panin sammupikkuseks 2,5 võin natuke enam. Alguses proovisin lukuõmblemisjalaga, aga see surus liiga tugevalt ja selle peale võtsin tolle plastmassist läbipaistva jala (ei tea, mis otstarbeks too mõeldud on, aga siinkohal sobis). Kokku õmblesin nii, et lukk oli allpool ja õmblus sai hästi-hästi lukuserva lähedale st. hammastest hästi kaugele. Vahetevahel pidin jalga üles tõstma, sest kamps ei libisenud piisavalt edasi (äkki oleks tavaline metalljalg ikka parem olnud?). Muide, netist lugesin, et kudumile mõeldud lukk peab hõlmast 5% lühem olema... Selle üle mediteerin enne järgmise luku soetamist. 

No ideaalne ei ole, aga siiski täitsa korralik. Lahtiste hõlmadega pildil on näha, et ta kerget ikka kipub lainetama, aga kui ma tast korra veel auruga üle käin, siis ehk tasandub seegi.


Tegin ikkagi peidetud luku. Tagantjärele targutus oleks, et liist oleks võinud umbes 2-3 rida lühem olla, siis ei lõikaks õmblus niimoodi liistu sisse. Aga seda on tegelikult ka vaid väga lähedalt näha. 


Siseliistu ei hakanud kuduma. Osalt ei viitsinud, teisalt pelgasin, et jääb liiga paks ja kolmandaks näeb ta minu arust niigi piisavalt korrektne välja (vist tänu sellele, et lukk ja kamps nii ühte värvi).


Kapuuts elab oma elu. See tähendab, et ta serv just väga hästi ei hoia (vaata esimest pilti). Kareda maavillase asi. Mingi raskem ja libedam lõng hoiaks kindlasti teisiti. Aga see pole ju miski suur viga. 
Peasoojendajana ma teda vaevalt kasutama hakkan. Eks ta rohkem eputamise asi ole. Aga välja näeb see asi siis nii:

Värv on kõige õigem just sellel pildil.

 Ja peaksin ma kunagi vastu tahtmist kuulsaks saama, 
siis on selle kapuutsiga väga hea end paparazzode eest varjata nagu see juhuslik võte tõestab. ;)

Tjah, mida siis veel öelda... Esimene endale kootud täismõõdus st. pikkade varrukatega kamps, millega rahul olen! Ja kuna Saksas on hetkel sama jahe kui Eestis, siis saan teda vist kohe kandma hakata. Suvekampsuniks autor ta ju pitsmustri tõttu ka tituleerib.

Kootud Jõgeva 8/2 maavillasest lõngast varrastega 2,5 ja 3.

teisipäev, 1. juuli 2014

Sai natuke vilditud

Kuidagimoodi sai lubatud ühele töökaaslasele moblakotike viltida. Eesmärgiks oli taaskord lõngajääkidest vabanemine. Sihikul õeraasukese fotokakotist ülejäänud lilla viltimislõng. Rehkendasin töökaaslase mobla mõõtudele 40% lisaks ja kudusin valmis. Ülaserva tegin lolli peaga tolle 3-stitch slipped stitch serva - too tõmbas nimelt pesumasinas rohkem kokku kui ülejäänud kude ja nii sain ma tagantjärele korralikult rebida ja venitada, et mobla kuidagimoodi sinna kotikesse mahuks. 
Aga milleks ette rutata. Alguses oli selline nr. 8 varrastega kootud lotu:


Kuna just viimasel real sai lilla lõng otsa, siis kokkuõmblemise (Kitchener Stitch) tegin halli lõngaga.

Siis läks lotu koos mu jämedakoelise kevad-sügis-jopega pesumasinasse ja tegi 40 kraadi juures ühe reisi. Tuli palju väiksemana välja, aga kuna ta oli moodustanud paar volti ja voldivahed ei olnud viltunud, siis läks ta 60 kraadi juures uuele reisile. Kui välja tuli, oli ühtlasem, aga siiski mitte täiuslik. Kuna aga olulisemat järelviltumist enam loota ei olnud, siis lasin tal kuivada. Siis käisin töökaaslase mobla juures peaproovil ja selguski kurb tõsiasi: sissepääs on liiga kitsas!



Kodus tegin ülaotsa taas märjaks ja vaatasin majapidamises ringi, millega venitada. Lõpuks konstrueerisin kruviga laualambikinnitusest ja lauanoast sellise seadeldise ja venitasin ikka brutaalselt:


Kas sellest abi oli, hetkel veel ei tea. Homme alles kohtun taas töökaaslase ja tema moblaga.

Kuna vahepeal oli aga lootus sissepääs vajalikku suurusesse venitada juba kadunud, siis ostsin uut viltimislõnga (sel korral töökaaslase soovil erepunast - haha, niipalju siis jääkide hävitamisest! Jälle uued jäägid tekkisid.) ja kudusin uue lotu:


Toda viltisin siis kohe 60 kraadi juures, aga sel korral toimus veel hullem voltimine, nii et tulemus jäi veel ebaühtlasem. Kihutasin ta siis veel korra ühele 60-kraadisele reisile, toppides koti sisse selle kõverdumise vältimiseks ühe soki ja hiljem siis viltisin teist veel kolmandagi korra (40 kraadi juures), aga ebaühtlane tema siiski jäi. Olen äpu viltija!
Tulemus sai selline:
Too hall triip meeldis töökaaslasele nii väga, et teisele kotikesele tekkis see juba tellimusena.

Kas nad mõlemad või vähemalt üks neist siis lõpuks ka sobib, selgub homme.


Nööp: Jim Knopf

Edit: Mobiil mahub mõlemasse sisse ja töökaaslane on häppi.

reede, 20. juuni 2014

Uus raamat: Viking Knits & Ancient Ornaments

Tichiro blogi jälgides jäi taas kord üks raamat silma: Viking Knits & Ancient Ornaments, autoriks Elsebeth Lavold. Lisaks Tichiro näidatud piltidele, viskasin ka Amazone'i kaudu pilgu raamatusse ja kuna asi tundus paljutõotav, siis tellisin teise ära.

Ausalt öeldes olin peale esimest lappamist kergelt pettunud, sest arvasin, et kui  mulle netis nähtud mudelid juba täitsa meeldivad, siis on seal ehk veel mõni selline, millesse kohe täitsa ära armuks! (Mul on tumepunasest FairAlpacast kampsuni tarvis veel mudel otsustamata.) No vot aga seda armumist ei tulnud. Mis aga ei tähenda, et raamat kehv oleks. Mitte sugugi! Seal on ikka päris mitu väga ilusat mudelit ja mis veel tähtsam: ta on võrratu inspiratsiooniallikas ja õpetab selliseid uhkeid palmikuid ise kujundama!

Minu lemmikmudelid on (see ei ole edetabel) ülal nähtav kaanekamps Arnhild (millele kooksin ehk veidi sügavama kaeluse),
Signild

Oddrun
Ja Jord (link Ravelryle)
Aga tegelikult on selles raamatus tõesti ainult ilusad mudelid. (Üksik meestekamps jätab mind küll üsna külmaks, aga selle eest on tolle pisipoiste-versioon jälle hästi nunnu.)

Veidi valmistab mulle muret fakt, et Lavold kasutab väga palju vasakpidist kudet, mis pole mulle seni ei kudumise ega ka optika poolest meeldinud. No muidugi võib ju palmiku selle esiletulekuks mõlemalt poolt 2-3 vasakpidise silmusega ümbritseda ja ülejäänu parempidises koes kududa, aga nii muutub ju kohe kogu mudeli ilme ja Oddruni ning Jordi puhul (mille võlu on just nende lihtsuses) oleks sellest kahju. Ei jää mul vist muud üle kui vasakpoolse koega sõbraks saada. Kusjuures neid sõnu kirja pannes tunnen, et Oddrunisse olen vist ikka kergelt armunud. :)

Milliseks mudeliks mu ootel-olev tumepunane baby alpaka saab, ei ole veel otsustanud.


pühapäev, 15. juuni 2014

Luku-lugu 2

Ma ikka veel jahvatan sellest lukust.
Kuna soonikkoes liist oli eile päris valmis, otsustasin ta maha kududa ja vaadata, kuidas hoidma hakkab. (Harutada jõuab alati.) Kudusin silmused maha, hoidis üsna normaalselt. Pistsin kampsi masinasse (külm villaprogramm, kamps padjapüüri sees), tuli välja ja hoidis veel paremini. Nüüd kuivab rõdul. Toppisin lukku sinna hõlmade vahele, et paremat ettekujutust saada. Selline ta välja saaks olema nagu vasakul pildil. (Liistude ümber asetsevat mitte täie tõena võtta: Kamps on hetkel kuivades pahempidi, sellepärast näib muster imelik.) 

- Muide, nüüd peale pesu on seis selline, et vaja läheks 55-sentimeetrist lukku. Ma ju tellisin hullu peaga 60-sentimeetrise. Lasta nüüd neil viiel liigsel sentimeetril kapuutsi servas joosta või vahetada lukk ikka ümber? -
No ja  ma nüüd siis nuputan, et kas jätta nii nagu vasakul pildil või teha hoopis kahekordne serv nagu paremal pildil proovilapil. No kohe tublisti ilusam ja puhtam on see parempoolne lahendus. Aga samas äkki on selline paks serv ühe osaliste pitsmustritega kampsuni jaoks ehk sobimatu... Ja lisatöö ja vaev oleks ka... Aga samas seda me ju ei pelga... Eriti kui ikka nii ilus puhas serv saab kahekordsega... Ja luku peidaks ka peaaegu ära...

Ma arvan, et ma ikka saadan selle luku tagasi ja vahetan ta lühema vastu, sest siis ma ei kipu teda kannatamatult ette õmblema ja saan rahulikult lõplikku lahendust seedida.

Ideed ja arvamused on ikka veel oodatud.

reede, 13. juuni 2014

Luku-lugu

Usalda sõna, mitte pilti!

Maavillase kampsuni valmimine pakkub taas jutuainet. Koon teist ju vahelduva eduga juba 10. jaanuarist saadik. Omast arust oli plaan valmis, aga mais sain aru, et ei taha nööpe, hoopis lukku tahan. Et aga too kaunis Jõgeva lõng on üsna omamoodi värvi (roostepruun), siis ma juba aimasin, et sobiva luku leidmine ei saa lihtne olema. Kohalikku õmblustarvete poodi ei hakanud üldse minemagi. Lukkude suhtes olen seal seni sageli isegi tavalisemate värvide puhul pettuma pidanud. Netist tellides on aga jälle see mure, et kas saab ikka õige värv. Otsustasin riskida ja kammisin mõnel õhtul netipoode läbi. Kuidagi kesine valik oli ja lõpuks jäi silm pidama vaid ühele veidi üle 8! euro maksvale lukule. Kuna esiliistud olid sel hetkel veel kudumata, siis kohe ära ei tellinud. Vaatasin paar päeva hiljem uuesti netipoodidesse ja leidsin ühe teise hoopis soodsama hinnaga (3,59 EUR). Värvi suhtes olin kõhklev.
Terrakotta nägi välja nagu tumepruun ja oranz tundus ka paljutõotav.
 Otsustasin siis mõlemad tellida. Eile nad tulid. Oranz on ikka täitsa oranz (ei tea, kuidas ma arvasin, et see v6iks sobida?) ja terrakotta on täitsa terrakotta. No kohe nii terrakotta, et sobib nagu valatud mu (minu enese arvates) roostepruuni kampsuni juurde. No nüüd ma siis tean, et mu kamps on tegelikult terrakotta. Aga no oma vedamise üle olin ma ikka väga happy. Kohe imelik oli ühe tõmbluku üle niimoodi rõõmustada.


Seitse korda mõõda, üks kord lõika telli.

See rõõm kestis nii kaua, kuin luku pikkus mulle kahtlane tundus. Panin selle ülemise otsa siis kaela juurde ja oligi selgus käes: liiga pikk!
Aga no kuidas? Ma ju mõõtsin ja 60 cm oli vajalik pikkus... Või oli see äkki 50 cm? Kui tellima hakkasin, ma veel korra mõtlesin, et mõõdaks ikka hõlmapikkuse veelkord üle, aga no see number 60 oli nii selgelt mu mälusse sööbinud, et ma ei hakanud enam mõõdulinti välja tooma. Ja nii ma selle liiga pika luku siis tellisingi.

Hetkel juurdlen, kas lõigata lukk lühemaks ja katsuda seda lõikekohta peita ning uut stopperit kombineerida, või saata mõlemad lukud tagasi, oranz tagastada ja terrakotta lühema vastu ümber vahetada. Teine variant oleks vist mõttekam.


Kuidas kinnitada?

Otsustada tuleb veel ka, kuidas lukk kampsunile kinnitada. Mulle meeldivad "peidetud" lukud, aga selle versiooni jaoks tuli mul see lukuidee lihtsalt liiga hilja. Selle lahenduse realiseerimine valmistaks liiga palju vaeva ja päris kindel ka ei saa olla, et tulemus perfektne saab. Otsustasin siis lihtsama kasuks.


Esimest korda proovida tahtsin luku õmblusmasinaga külge õmblemist. Mu maavillane tundub selleks sobivat. Aga siis hakkasin juurdlema siseliistu üle, sest hõlmad on ju sageli lahti ja siseliistuga tulemus on alati korrektsem ja puhtam. Otsisin siis netist abi, aga sattusin hoopiski selle juhendi peale: Interweave Knitts: Inserting Zippers into Knitted Garments
Noh, et siis nagu ei õmble õmblusmasinaga, vaid hoopis koon luku külge? Aga kui siis lukust silmused läbi tõmmatud, mis siis edasi saab? Vastuse leidsin siit: Tangled Twine: Knitting in a Zipper
Hm... Äkki siis lähengi seda teed, et kasutan neid kahte v6tet? Aga mis ma siseliistudega teen? Seda ma ikka veel ei tea. Aga kui luku ümber tahan vahetada, siis on veel otsustamisaega. Ehkki vahepeal ma juba lootsin, et saan kampsuni sellel nädalavahetusel valmis.
Või äkki teeks ikka selle "peidetud" luku? Ei pelgaks tööd ja vaeva ja seda, et kamps seetõttu liiga kitsas saab?
Olen nõutu.
Ideed ja nõuanded on teretulnud!

laupäev, 7. juuni 2014

Uus kuub

Kuna nood eelmises postituses näidatud alpakakesed meeldivad mulle ikka nii väga, siis sai nendest nüüd blogi uus päis ja sellest tulenes siis ka uus kujundus.

teisipäev, 3. juuni 2014

Vectori lõngad koos



Täna tulid puuduolevad tokid Vectori jaoks. Oi, kuidas mul käed sügelevad. Nii tahaks juba pihta hakata!



Esimese ja viimase värvitriibu otsustasin ära jätta. Nii pikk sall kui originaal oleks niikuinii ebapraktiline. Pealegi on karta, et see kudumine muutub poole peal väga üksluiseks, seega parem, kui sall lühem.