teisipäev, 13. september 2016

Miks ma nii vähe koon ja kirjutan

Kui ma eile vannitoas ühe pisikese body kakast serva enne selle masinasse pistmist käsitsi eelküürisin, jõudis kuus päeva tagasi toimunud sündmus mulle taas kord ühe tükikese jagu rohkem pärale: ma olen ema!

Ja mida arvab sellest pisike ise ema kõhul magades?

Usaldagem käemärke rohkem, kui näoilmet

kolmapäev, 3. august 2016

Minu esimene titetekk

Kuidagi on juhtunud, et mul pole veel kunagi olnud põhjust üht titetekki kududa. Nii oli see eriti eriline, kui ma pärast oma paarikuust kudumismõõna kohtusin 31. mail ühepäevase beebitüdrukuga, kes tekitas minus suure isu kududa üks ilus ja suvine beebitekk.

Nagu ikka selgus, et mu minu silmis liigagi suurtes lõngavarudes ei leidu sobivat lõnga. Seadsin sammud kohalikku lõngapoodi. Valituks osutus Lana Grossa Wakame, koostiseks 75 % puuvilla, 25 % viskoosi, mis on tehtud vetikatest. Väga mõnus pehme suvine lõng. Värvina tahtsin mingit pastellset tooni, sugugi mitte roosat, aga kuna muud lõngapoes olevad värvid mind ei kõnetanud, siis võtsin siiski "vanaroosa".
Siis tuli mustriotsimine. Tahtsin pitsilist. Noh, et tüdrukule nii sobiv ja suviseks kasutamiseks hea õhuline. Uurisin ja puurisin ja lõpuks inspireeris mind Hazel Rootsi Starflower Estonian Lace Baby Blanket. Et mulle aga selle servapits ei meeldi ja tekkis tahtmine sinna hoopiski Echo Flower Shawli äärepits lisada, siis sai sellest hoopiski Echo Flower Blanket.

Esialgne plaan oli teki ülaotsa kududa see servapits kogu oma ilus ja alaotsa siis vaid viimane lillerida, aga kui tegu peaaegu tehtud ja mul nuppude kudumise tõttu lõng otsa sai ja kohalikus lõngapoes seda värvi enam tokkigi ei olnud ja tuli internetist tellida, siis tekkis hingetõmbepaus, mille käigus selgus, et selline asümmeetria ei tule ikkagi kasuks:


Mulle tundub sisukirja osa liiga lühike ja ehkki mulle üliväga meeldib see koht, kus sisukiri läheb pikaks äärepitsiks üle:

hakkas mind see asümmeetria siiski häirima. Sama äärepitsi lisamine teki alaserva ei tulnud aga arvesse, sest nii oleks sisukirjaga osa veelgi lühemana mõjunud ning samuti puudus mul huvi ja püsivus seda üleminekut klapitama hakata (alaserva tuleks see ju nö. pea alaspidi ja see minu armastatud üleminekukoht läheks kaotsi).

Harutasin pika äärepitsi üles, kudusin veel paar kirjakorda sisukirja ja lisasin teki ülaserva samasuguse lühendatud äärepitsi nagu alaääreski:


Tulemus sai lihtsam ja ehk ka igavam, aga vähemalt ei riiva mu silma.
Kuna mulle millegipärast ei meeldi Haapsalu sallide servas kasutatav ripskude, siis asendasin selle patentäärega. Ja et see põhineb ületõstetud silmustel, mis teatavasti vähendab koe venivust, siis venitasin neid seitset ääresilmust ikka mõnuga, et serv muu koega sarnase elastsuse saavutaks. No eks ta natuke nüüd teki pikkusesse venimist pidurdama jäi, aga kuna üldpikkust sai sellele niigi 90 cm, siis on see ehk pigem postitiivne.


Lõppkokkuvõttes jäin oma esimese beebitekiga täitsa rahule. Tekike on üle antud ja beebiemme igatahes rõõmustas ning titake ei protestinud.

Faktid ja rohkem pilte Ravelrys: http://www.ravelry.com/projects/Knitterfrei/echo-flower-shawl-3

teisipäev, 7. juuni 2016

Õmbluslainel

Pärast pikka siin valitsenud vaikust on mul ka midagi dokumenteerida.
Kuna kuduisu oli vahepeal täitsa kadunud (nüüd isegi vaikselt juba tuleb tagasi, aga sellest teinekord), olin vahepeal kohe täitsa käed rüpes. Aga siis näitas üks töökaaslane mulle päikesekübarat, mille ta oma tütrele oli õmmelnud ja siis oli mul otsus kindel, et minu õetütar peab ka sellise vahva kaela kaitsva kübarakese saama.

Riie sai üsna kähku valitud ja kaks nädalat tagasi lõin sellesse käärid sisse. (Ei hakka siinkohal kirjeldama, kui palju minusugusel üliharva-õmblejal enne seda lõigete riidele kandmisega aega läks.)
Lõige ise on pärit Schnabelina blogist. Juhend on saksakeelne ja nimeks on sel kübaral Schnabelinas Sonnenschein. Hea juhend on. Samm-sammult tegutsemine. Pidid ka veel juures, nii et saksa keelt mitte osates, aga õmbluse põhitõdesid teades, saab vist ka ilma lugemata hakkama.
Minu tulemus sai selline:

 


Kuna ma enne kangapoodi minekut viskasin vaid kiiruga pilgu juhendile ja registreerisin, et vaja läheb 50 cm kangast, siis eraldi voodririiet ma ei ostnud.
Seest-väljast on mu kübar seega peaaegu sama, kui mõned siseküljel peituvad ebatäpsused välja jätta.
Pealmise külje tippu said need ringikesed nimelt kenamalt kokku jooksma sobitatud.


No ja kuna selle kübara õmblemine oli tegelikult lust ja lillepidu ning kuna ühel pisikesel poisil on tundlikud kõrvad, aga tema emme on poest vaid tobedaid mütse saanud, siis õmblesin läinud nädalavahetusel ühe kõrvukaitsva nokatsi.


Lõige taas Schnabelinalt, seekord nimeks: Sommerhut mit Schirm
"Kõrvaklapid" nikerdasin ise juurde (loodetavasti said ikka õigesse kohta, mul ei ole siin ühtegi 10-kuust last käepärast, et kõrvade asukohta testida, aga eks nad ikka pea küljes ole). Kaelakaitse jätsin emme soovil seekord ära.
Paelu laiuse reguleerimiseks (nagu mõemal Schnabelina mustril tegelikult olemas) ma ei teinud. Panin hoopis taha kummi sisse, sest müts sai pisut lai.


Ja kuna ma kanga ostsin ära juba tol eelmisel poeskäigul, mil ma voodririidele mõelda ei osanud, siis on ka sellel mütsil välisega sarnane siseelu:



Nüüd peale kahte õnnestumist (ehhee, ise ma ju veel ei teagi, mida uued omanikud mu toodetest arvavad, aga juba kilkan õnnestumisest) olen ma muide ühtäkki juba nii ambitsioonikas, et mõtlen mehele linaste pükste õmblemisele. Kaks kangatükki on selleks tarbeks juba mingi 2-3 aastat olemas ja neist üks isegi juba läbi pestud. Veidike kodust puhkust on mul sel kuul ka, nii et äkki jäängi õmbluslainele. Loodetavasti ei löö see laine mul üle pea.

kolmapäev, 13. aprill 2016

Ka käsitöö!


Sõbranna organiseeris pühapäeval üllatusena ühe oma perekonnatuttava mulle hennamaalingut tegema. Istusime pargis, nautisime päikest ja head-paremat ning too neidis muudkui maalis. Ilus sai.

Pilt on tehtud kolm päeva hiljem, nii et üsna hästi püsib peal. Aga ma pole nõusid sest saati pesnud ka või midagi muud intensiivset teinud. :)

Siin blogis on nii vaikne, sest mul on kudumispaus. Isu kadus kusagile. Aga küll ta tagasi tuleb. Nädal tagasi isegi printisin juba ühe juhendi välja ja liigutasin lõnga ühest kohast teise.
Aga igasugu praktilist õmblustööd olen teinud. Sokke nõelunud (ma ei tee seda muidu peaaegu kunagi) ja pükse paiganud või lühemaks teinud. Hetkel õmblen elutuppa uusi kardinaid. Ja kaks paari pükse ning üks kleit veel ootavad kohendamist. Nii et käsitööd teen (ei mingit käed rüpes istumist!), aga ette ei ole näidata muud kui uhked käed. ;)

reede, 1. jaanuar 2016

2015

Aeg minulgi tagasi vaadata.
Eneselegi üllatuseks olen mal sel aastal üllatavalt väheste valmis-kudumiteni jõudnud:
neid oli vaid 8. (Aastal 2014 oli neid koguni 13.)
Aga kui vaadelda mahukuse poole pealt, tuleb vist enam-vähem sama välja, sest need kaheksa olid (üks lihtne müts välja arvata) suuremad tegemised rohke omaloomingu ja katsetamistega.

Just see ise omapäi pusserdamine oli sel aastal tooni andev. Lihtsalt juhendi järgi sai kootud vaid hall Still Light (millest pildid IKKA VEEL tegemata),
Out of Darkness:

ning mu teine Echo Flowers:

(Hm, väga hallil lainel olin kuidagi.)

No ja kui ma siis Hitchi kallal vaid varrukamustrit ja varrukate kudumissuunda muutsin:

siis Armsakese Kampsun oli omalooming:

nagu ka Sinilille rätt pidi saama, mis lõpuks aga üsna kahvatuks jäi:
See oli selle aasta kõige raskem sünd ja ausalt öeldes tundub mulle vahel, et ise välja mõeldud Sinilillelehe-borte harutamine oli vale otsus:

Viimati näidatud tumepunase kampsuni loen ka 2015. aastasse kuuluvaks, sest selle valmimisest on puudu veel kõigest varrukaotsad.

No ja see lihtne müts, mida mainisin on nagu mu eelmise aasta Almost Rikke, aga musta värvi. No ei ole kohe midagi näidata. Uus omanik pole mütsi veel kätte saanud ja fotosessioon pidamata. :)

Ripakile jäi sel aastal Climbing Rose Henley variatsioon, kus kavatsen originaali rooside asemel kasutada Muhu mustreid. Sellest annab hetkel ikka veel näidata vaid alaserva mustrit, Kehaosal on pikkust oma 20 sentimeetrit. Siis tundusid mulle ühtäkki aga mõõdud kahtlased ja kuna ma sel hetkel enam sotti ei saanud, mida mu kehakaal hetkel teha kavatseb, siis panin selle kampsuni mõneks ajaks kõrvale. Elame-näeme, mis temast saab.

Lõnga soetasin sel aastal paraku taas rohkem kui ära kududa jõudsin. No aga mis sa hing teed, kui nii ilusad uued värvid tulevad mul lemmiklõngal turule ja kui siis veel Ravelry-foorumis keegi kurdab, et tema tütart alpaka kratsib ja paneb siis oma alpakavarud ühe mustri hinna eest müüki, siis on ju raske meelekindlust säilitada. Nii jõudsid minuni hiljuti neli tokki seda huvitavat värvi alpaka pitsi-lõnga, mille üle ma nüüd juba mõnda aega juurdlen, et mis sellest küll saab:

 
Uuel aastal tahaks seega kindlasti taas pitsi kududa ja ka fair-isle-tehnikaga sõpruse sõlmimiseks on nii raamat kui lõngad olemas.