Ma ikka veel armastan lõnga. Väga.

Nii see on: Ma ikka veel armastan lõnga. Väga. 

No aga muudmoodi ju ei saa, sest tema kohe tekitab selliseid tundeid.

Seda sinepikollast ma ihaldasin juba ammu, aga kui tellimiseks läks, siis ei söandanud kunagi võtta, sest kartsin, et värv ei ole nii nagu pildil.

Nüüd siis kuulutas mu leemiklõnga müüja, et ta peab alates 1. juulist dollari tugevnemise tõttu hindu kergitama ja siis ma enne kähku veel tellisin.

Kuna vahepeal tuli tutvusringkonnast üks rätisoov ja minu arust sellele inimesele sobivad sügistoonid, siis otsustasin, et ta küll saab oma soovi järgi halli räti, aga minu soovi järgi sellise sinepikarva räti ka. Üllatuseks!

Selle minu lemmiklõngaga on ju nii, et seda saab vaid 300 g kaupa tellida. No ja kuna ma esiti tahtsin seda kollast vaid teiste värvidega kombineerimiseks ja väikeses koguses, siis nüüd oli lõpuks ometi tellimist õigustav lõngavajadus  olemas. :)

Allikas: http://www.fairalpaka.de/300g-fairalpaka-baby-alpakawolle-fingering

Nüüd kus lõng kohal, meeldib mulle see värv sama palju kui pildil ja ausalt öeldes tekkis kole tahtmine seda veel ka DK kujul ja kampsunijagu soetada (siis juba paraku uute hindadega), et kududa selline iludus nagu Channel Cardigan. Aga no olgem realistlikud - päris kõike ikka ei saa, mida tahaks. Ja no, kas mul siis vähe lõnga kodus ootel!

Kui nüüd rätiplaan ei muutu, siis saab sellest kolmnurkne haapsalu sall. Tahaks Aasa sallide raamatust õlelillemustri kolmnurka jooksma panna. Ei tea, kas saan hakkama. Pusserdan. :) Väga põnev on.

Viie varrukaga Hitch

Üle hulga aja sain taas midagi valmis. Ühe Custom-Fitistatud Hitchi, nimelt.

Pärast nr. 2,5 varrastega kootud kleiti (millest pildid hetkel ikka veel tegemata) arvasin, et selle kampsi saan küll kiiresti valmis. Aga võta näpust! Esialgu edenes teine küll väga tõhusalt, aga kui jõudsin varrukateni, jäin toppama.

Kudusin esimest varrukat esialgu alt üles, nagu originaaljuhendis. Kitsas sai. Panin mingi 8 silmust juurde, aga ka varrukas nr. 2 sai kitsas. (Minu kasutatud lõng on muide originaalist tunduvalt peenem, millest siis ka need raskused. Varrukal jooksva mustri tõttu ei olnud ka CustomFitist suurt abi.) Panin siis veel mingi 6 silmust lisaks, kuid kui varrukas nr. 3 valmis sai, selgus kibe tõde, et seegi kitsas. Tekib küsimus, kuidas ma sellest varem kui alles pärast terve varruka valmimist aru ei saanud. No aga vot ei saanud. Sest iga valmiv varrukas näis seni ok olevat, kuni ta valmis sai. Seda valmis varrukat n.ö. kätte tõmmates selgus aga iga kord, et käsi on selles ikka vorst mis vorst.

Kui siis kolmandat korda silmuseid tahtsin lisada, tekkis kartus, et see laienenud varrukas ei mahu enam käeaukudesse. Juurdlesin siis küsimuse üle, kas saaks varruka juba äraproovitud CustomFiti viisil ülalt alla otse külge kududa. Nii lihtne see ei olnudki, sest Hitchil on "pagunitega" õlad, mis varrukatest n.ö. "välja kasvavad" ja esi- ning tagatüki külge õmmeldakse. Kuna aga ma ei näinud põhjust, miks ma seda protsessi teises järjekorras teha ei võiks, siis kudusin esmalt õlaku valmis, õmblesin või õigemini silmasin vot siit selle juhendi järgi külge: Strickstich - bei einer geschlossener Kante ja võtsin seejärel käeaugust vajalikud silmused üles.

Päris ilma viperusteta ei saanud ka siin. Esimest õlakut kudusin kaks korda, sest unustasin õmblusvaruks ääresilmused kududa. Originaaljuhendis seda kummalisel kombel ka ei mainitud. Alles siis kui esimene õlak külge silmatud, sain aru, et muster jäi kiitsakas. Aga kuna kudumine õpetab kannatikkust ja ainult lõpptulemus loeb, siis harutasin ja tegin ümber. Ja nii need nädalad läksid.

Hitchi originaal-varrukamuster mulle kuidagi nagu ei meeldinud. Midagi nagu häiris... Otsisin siis oma mustriraamatutest asendust ja siit leidsingi: Viking Knits & Ancient Ornaments. Sellest Elsebeth Lavoldi raamatust on pärit keskmine suur kett-muster. Venitasin teda oma maitse ja vajaduste järgi pikkusesse ja panin peene kettmustri kõrvale jooksma. Saingi Hitchile vajaliku laiusega riba.

Sellest pidi saama mu üleminekuaja soe kodune kampsun. Üleminekuaja all pean silmas seda aega kui kütte oleme juba välja lülitanud, aga toas on veel veidi vilu. St. siis aprilli-maid. Nüüd siis juhtus aga nii, et minu 19. veebruaril alustatud üleminekuaja-kampsun valmis alles 5. juunil, sest muudkui harutasin ja harutasin, ning kõige lõpus olin veel kaks nädalat Eestis puhkusel ka. Tjah, selsinatsel 5. juunil oli väljas küll umbes 32 kraadi, aga valmis tema sai. No ja see kuumalaine kadus meil sama kiiresti kui tuli, nii et hetkel võib vabalt korteris sellist kampsi kanda ja ka täna pärastlõunal rõdul neid pilte tehes ei hakanud mul sugugi palav.

Varrukate kohta veel nii palju, et ma olen hästi uhke selle üle, kuidas ma mustri soonikuks üle minema sain. Ikka silmuseid vastavalt vajadusele kas kahandades või juurde luues. Alpaka karvasuse tõttu seda küll väga hästi näha pole, aga ikkagi olen uhke. :) 

Krae kudumine pani mu kannatuse lõpuks tõeliselt proovile. Ma küll ei pidanud kordagi harutama, aga kahju oli, et teda enne Eestisse lendamist valmis ei saanud ja naastes tundusid need viimased read ikka tohutult venivat. 

Nööbid tõin Eestist.

Mulle muide väga meeldib see Hitchi tagant kõrge krae. Kui mul teinekord juuksed peapesust märjad on, siis kael külmetab. Nüüd langevad märjad juukseotsad kenasti kraele. :)

Lõngaks ikka mu vana armastatud Fairalpaka, seekord DK.
Muud detailid Ravelrys.

Uued lemmikvardad

Kuidagimoodi juhtus, et ma pole kaks kuud kirjutanud.

Jaanuari alguses tahtsin ikka ilmtingimata aastakokkuvõtte ka kirjutada, aga kohe mitte ei tulnud vaim peale. No ja siis tahtsin kirjutada oma uutest lemmikvarrastest, aga ka selleni ei jõudnud. No ja kõige viimati sai mu uus Still Light valmis, aga ka see on blogimata. Too Still Light ongi siinses vaikuses süüdi, sest nr. 2,5-vardaga kududes edenes too suhteliselt aeglaselt ja oma kannatamatuses ei mallanud ma oma vaba aega muusse kui vaid kudumisse investeerida.

Millal Still Lighti näitan, ei tea, sest pildid on tegemata. Aga see eest näitan ma uusi lemmikvardaid.

Varemalt olin suur KnitPro fänn. No kohe ei uskunud, et paremaid vardaid olemas on. Nii parajalt terav ots, mõnus puit ja ühtlane üleminek kaablist vardaks! Aga siis juhtusid mulle vahel vardad, millel puidu ja metalli ühenduskoht sugugi nii sile ei olnud (pidin neid ise lihvima) ja kui siis üha peenemaid vardaid vajasin ja Karbonzi seeriat proovisin, siis juhtus üha sagedamini, et silmused üleminekukohal takerdusid. Minu palav armastus KnitPro vastu jahenes.

Et Still Lighti kudumise käigus proovida, vajasin 100 cm pikka nr. 2,5 ringvarrast. Kohalikud lõngapoed seda mulle pakkuda ei suutnud, pidin tellima netist. Ja et olin siin-seal kuulnud, et metallvarrastega saab kiiremini kududa, siis otsustasin metallvarraste kasuks. Kuidagimoodi tuli siis ka isu uut marki testida ja nii ma tellisingi endale "kuldkaabliga" Addi ringvardad. Olin küll netist lugenud, et mõned inimesed reageerivad metallvarrastele allergiliselt, aga kuna mul enda teada sellelaadseid allergiaid pole, siis ... (Ja kui ma õigesti mäletan, siis tekitasid allergiat messingvardad. Minu omad on "nikkeldatud".)

Need on minu uued lemmikvardad! Nii libedat üleminekut kaablilt vardaks ikka annab otsida! Ja nendega saab tõesti kiiremini kududa! Ja kaabel on vähem isekas, kui KnitProdel teinekord st. ei lähe nii krussi. :)

Aga kõige suurem on minu vaimustus siiski nende üli-ühtlaste üleminekute üle, millest silmused täiesti ilma vaevata üle libisevad. Ühesõnaga: soovitan.

Minu omad on normaalsete otstega, aga Lace-mustrite kudumiseks on olemas veel ka eriti peente otstega Addi-vardad.

Kuidas Addi Click-süsteem on, ma pajatada ei saa, sest koon hetkel enamasti nii peente varrastega, mida vahetatavate otstega seeriates ei ole.

Eelviimane 2014

Nii kui ma eile pirisesin, et mitte ei õnnestu päikesega samal ajal kodus olla, see täna õnnetuski. Siin niisiis mu aastal 2014 eelviimasena valminud projekt: v-kaelusega-customfit-kampsun:

Et customfitist kirjutasin lähemalt siin, siis täna enam ei pajata, ainult näitan.

Head uut käsitööaastat!

Viimane 2014

No ei ole sellist päeva olnud, kus päike väljas ja mina kodus. Seega ei saa ma sokivarrastel kootud punast kampsunit ikka veel vääriliselt eksponeerida.

Näitan siis vähemalt samast lõngast kootud sõrmituid. Lahendus sama, mis veebruaris kootud ema lugemiskinnastel: Silvia kirjast moodustuvad nupulised võlvid käeseljal.

Esiteks võrdluspilt:

Lõngad on muide erinevast erinevad! Kui Dropsi Baby Merino on uskumatult elastne, mis teeb kinnaste kätteajamise väga mugavaks, siis Fairalpaka Fingering on alpakalikult järeleandmatu. Kuna kinnaste saajal on väikesed käed, siis kudusin sel korral ka pool numbrit väiksemate varrastega. Lisaks veel ka alpaka venimatus ja saingi sama silmuste arvuga (st. mustrit muutmata) tunduvalt väiksemad kindad.

Valgetena meeldivad need mulle küll rohkem, aga ka punased said minu arvates väga kenad saanud. Peale pesu muutusid nad muide imepehmeteks. Juba jälle pean Fairalpaka lõnga kiitma. Täitsa isu tuli Fingeringist pitssalli kududa (ehkki mul on ka nende Lace'i varutud).

Pöidlakiilu kudusin taas Kristi Jõeste "Kirjatud teekonnas" oleva õpetuse järgi. Sellega õnnestub alati.
Peopesas on sama muster ilma nuppudeta:

Üksikasjad Ravelrys

Valmis!

Pilte veel pole, aga ma ei saa muidu, kui pean kuulutama: VALMIS! Punane kamps on valmis!

Just nüüdsama sain kaeluse maha kootud nõelutud.

Istub ilusti. Olen väga rahul.

Kolm kuud kudusin selle kallal. Vahepeal oli ülikooli lõpetamise tõttu pikem paus sees. Ja vahepeal tundus, et kohe üldse ei edene teine enam. Aga näe, valmis sai.

.

Piltidega läheb veidi aega kuni valgust saab. 

Lambivalgel sai enam-vähem-pildi vaid kaelusest:

Värv on tegelikult tumepunane.

Lõpuks ometi: punase kampsuni edenemine

Täna paistab päike ja seega saime uued pildid teha. Siin ta siis on:

Edeneb kaunis aeglaselt, sest koon teist sokivarrastel st. vardaga nr. 2,5. Hetkel koon paremat varrukat ülalt alla. See on minu esimene Customfit-projekt ja päris ladusalt ei ole mul selle kudumine paraku edenenud.

Allikas: customfit.makewearlove.com/design/

Customfit on selline tore asi, kuhu sisestad oma kehamõõdud ja proovilapi andmed, valid endale meeldiva tegumoe (valida saab nii Amy Herzogi mudelite kui ka lihtsate tegumoodide vahel) ja siis rehkendatakse täpselt sulle sobiv juhend valmis. Point on selles, et me kõik oleme erinevad: kui mulle sobib näiteks suurus 40 talje, siis ei tähenda see, et mulle suurus 40 ka rinnaümbermõõdu või õlgade koha pealt sobib. Customfit arvestab MINU taljet, MINU rinnaümbermõõtu, MINU õlgade laiust, MINU kehapikkust, MINU käepikkust ja ümbermõõtu. Kõlab paljutõotavalt ja lihtsalt, probleem seisneb aga õiges mõõtmises. Nii kehamõõdud kui ka proovilapi mõõdud on hästi-istuva tulemuse saavutamiseks VÄGA olulised.

Mul läks esimene mõõtmine aia taha. Ehkki makewearlove-lehel on ka asjalikud videod ja joonised mõõtjat abistamas, sai mu esimene juhend väga lühikese kehaosa. Kuidas see juhtus, ise ka ei tea. Mees mõõtis ja me olime omast arust tõesti hoolikad. Kui meie veast teadlikuks sain, oli juba korralik tükk kootud. Nii peene vardaga kududes on see ikka tubli tükk tööd ja seega otsustasin mitte harutada. Selle asemel kudusin taljet natuke pikemalt ja võtsin peale kehaosa lõplikku valmimist alaserva uuesti lahti ning kudusin kehaosa pikemaks. Talje istub nüüd taas hästi.

Kuna mu esimeses juhendis said ka käeaugud liiga väikesed ja ma kahtlustasin, et selle koha peal pole vigade parandamine nii lihtne kui taljes, siis lasin korrigeeritud mõõtude järgi uue juhendi rehkendada. Kuna esimese juhendi ostmisel sain teise juhendi aktsiooni korras kingituseks, siis ei tõusnud seeläbi ka otseselt mu kulud. (Ehkki selle kingitud juhendi oleksin ka mingi teise projekti tarbeks kenasti ära kasutada saanud.) Üks juhend maksab muide 9.99 USD (Amy Herzogi disainide eest tuleb vist veel midagi lisaks maksta). Ühe juhendi hind on tavaliste Ravelry-hindadega võrreldes kõrgem, aga see hinnavahe on OK, kui arvestada seda, et tulemus on ikkagi just minu mõõtudele kohandatud ja ma kavatsen sama juhendi järgi veel teisigi sviitreid kududa (sest koon seda oma lemmiklõngast ja proovilapi mõõdud jäävad seega samaks).

Juhend on inglisekeelne. Mõeldud edasi-tagasi, st tükkidena kudumiseks. Neile, kes soovivad ringselt kududa (nagu mina) on juhendi lõpus selleks otstarbeks juhtnöörid. Kootakse alt üles (ringselt kududes varrukad lühendatud ridade abil ülalt alla otse külge). Juhend on üldiselt hästi mõistetav (mu inglise keel on nii enam-vähem), aga... Talje kudumine oli ringselt kududes üsna tüütu, sest pidevalt tuleb juhendis edasi-tagasi lehitseda - ikka esitüki kirjelduse juurest tagatüki juurde ja taas tagasi. Järje kaotamine oli üsna realistlik, seega tegin endale lõpuks tabeli, kus sain mõlemas "tükis" tehtavaid kahandusi-kasvatusi paralleelselt järgida. Varruka juhendit tuleb ringselt ülalt alla kududes "tagurpidi" lugeda, st. kasvatuste asemel kahandusi teha. Hetkel uurin juhendit saamaks aru, millal kahandustega alustada. Tjah, mitte just väga ringselt-kuduja-sõbralik juhend. :(

Tegumoe valimisel tasub julgelt edasi-tagasi klikkida, sest üldisemate sätete kõrval saab oma juhendi ka vägagi täpselt defineerida. Valida saab näiteks erinevate värvlite vahel (seda kohta ma oma esimese juhendi koostamisel veel üles ei leidnudki) ning isegi lõplikud mõõdud saab enne juhendi ostmist ise üle vaadata ning soovi korral ka manuaalselt muuta.

OK, aitab pikast jutust.

Juhuks kui kedagi huvitab, siin minu valikud:

• Close fit
• Style: pullover
• Length: Medium-hip length
• Sleeves: Full-length sleeve
• Neck style: Vee neck
• Neck depth: 6¼"/16 cm Below shoulders
• Finishing:
• Hem edging and height: Folded hem, ¾"/2 cm
• Sleeve edging and height: Folded hem, ¾"/2 cm
• Neck edging and height: Folded hem, ¾"/2 cm

Lubadused ja tegelikkus

Eile kuulutasin ette postituse tumepunase kampsuni edenemisest. Tõesti tahtsin siinset vaikust veidi elavdada. No ja pajatada ka ju oleks. Eriti kogemustest Customfitiga. Kuna sellised postitused ilma pildimaterjalita suurt midagi ei paku, siis sai pilti ka tehtud. Na nirud said praeguse valgusega, aga aimu oleks asjast saanud.

Oleks...

Tõmbasin pildid eile õhtul fotokast arvutisse. Fotokasse koopiaid jätmata. Täna hommikul arvuti ei käivitunud.

St. käivitus, aga pilti ei olnud ja heli ka mitte ja lähemals uurimisel selgus, et ei booti ja BIOS ka ei stardi. Diagnoos neti abil: graafikachip või terve emaplaat on ämbris. Poole päeva pusimise peale selgus, et kõvaketas on ka kahtlane. Faile kätte ei saa.

Väga veider, et niimoodi üleöö juhtub. Eile õhtul oli kõik veel ok ja nüüd...

Homme läheb remonti. Garantiiaeg veel jookseb.

Kampsunist pilte pole ja jututuju ka ei ole. :(

Loo moraal: ära ikka luba midagi suure suuga.

Veel üks puzzle?

No, ma ei saa muidu. Ma ühe pean veel postitama. (Aga see eest homme näitan veinipunase kampsuni edenemist, sest tegelikult ma ikka koon ka.)
Et puzzletamine oleks silmale mõnusam, võib all paremas nurgas asuva nupuga pildi suuremaks teha. Ja kui vajutada arvutil klahvi F11 saab browseri-aknast ka "full screen" ja puzzletükid on veel suuremad.

Tallinn ;)

Sellelt samalt lehelt, kus eelmise postituse puzzle pärit, leiab ka ühe Eesti linna vaate. Nimedega on lehe tegijatel vist raskusi.

Puzzle?

Tegelikult on see kirjeldamatu tunne

Ma ei ole enam kaks nädalat kudunud.
Ma ei ole enam mitu ööd korralikult maganud (viimasel ööl oli unetunde täpselt kaks).
Ma ei ole enam ammu millegi nii võimatuna tunduvaga hakkama saanud.

Andsin täna kell 11 oma viimase ülikooli-töö ära. Täpselt uue semestri esimesel päeval.
Kogu campus oli täis rebaste gruppe, kellele ekskursioone tehti.
Nemad alustavad. Mina viisin oma viimase töö ära.

MA OLEN VABA!

Tineola maxima

Juulis oli siit-sealt internetiavarutstest hädakisa kuulda, et koid olevat lõnga üles leidnud. Mul hakkas ka süda kergelt muretsema. Ja kui siis üks sõbranna mulle oma kodus selliseid asju nagu hormoonilõksud tutvustas, kuhu koid kenasti sisse lendavad ja kinni kleepuvad, soetasin need ka endale, sest suvi on ju see aeg, kus need peletised end akendest sisse pressivad.

Lõksud ostetud, lugesin juhendit ja avastasin oma suureks pettumuseks, et see hormoon meelitab ligi vaid isaseid koisid, kes ju tegelikut otsest kahju ei tekitagi. Munevad ju emased. Seega on neist lõksudest kasu vaid populatsiooni kindlakstegemiseks. Ok, see ka asi, mõtlesin ja paigutasin lõksud juhendi järgi akendest nii kaugele kui võimalik: ühe panipaika, ühe elutuppa ja ühe esikusse.

Esimesed kaks päeva jäid lõksud tühjaks ja mina rõõmustasin: mul pole koisid! Vara rõõmustasin, sest siis hakkasid tüübid liimipinnal kogunema ja esikus olev lõks oli umbes 3 nädalat hiljem tuubil täis. Kahes ülejäänud lõksus oli ka 5-7 isandat. Kõige hullem oli aga, et koid hakkasid ka lendama. Eriti õhtuti, kui toas tule põlema panime, algas aktiivne tegutsemine. Nimetan seda ajajärku "suur laperdmine". Igal õhtul tapsime elutoas vähemalt neli ringi lendavat koid ja kui hiljem pimedas magamistoas veel läpakast mingit filmi vaatasime, tõmbas helendv ekraan veel paar tüüpi ligi. Minu süda muudkui muretses.

Pakkisin kõik lõngad 3-liitristesse zip-kinnitusega kilekottidesse ja nad kõik käisid sügavkülmast läbi: ikka 24 tundi külmas, 8 tundi toas ja siis jälle 24 tundi külmas. Sellele rütmile ei suutvat ei vastsed ega munad vastu panna.

Ja ka valmis kampsunid-sallid-kindad said kontrollitud ning igal pool koitõrje uuendatud. Koipesa jäi leidmata. Suur laperdamine jätkus.

Natuke näris mind kahtluseuss, et kuidas siiani oli rahu ja nüüd siis selline jama. Aga kui siis ühele töökaaslasele jutustasin, mis meil toimub ja et kummalisel kombel on näha kahte erinevat liblikaliiki: üks tavaline hall koi ja teine tume kollaka triibuga, siis väitis töökaaslane, et too viimane olevat toiduainete koi ja ma vaadaku oma köögikapid üle. Vaatasin ega leidnud kedagi. Aga siis sai asi selgeks: Kui suur on tõenäosus, et minu muidu enam-vähem koivaba majapidamine just ühel ja samal ajal nii riide- kui toiduinete koide poolt vallutatud saab?!!! Ja ma viskasin need lõksud välja. Järgmisel päeval veel kaks tüüpi lendasid, peale seda saabus suur rahu! 

See tähendab, et meie korter oli muutunud peaaegu neljaks nädalaks hiid-emaskoiks ja tõmbas ligi kõik ümbruskonna isased! Isegi kui juhendis on kirjas, et neid lõkse võib kasutada nii kappides kui avatud eluruumides, on see viimane variant (iseäranis suvel) fataalne viga. Too esikus seisev lõks, mis äraviskamise hetkel koidest mustas, oli üsna lähedal köögile, kus meil suvisel ajal aken ööpäevaringselt paokil on. Logisch!

Kasutaksin ise neid lõkse veelkord vaid äärmisel vajadusel, ja siis ka vaid kappides ja sedagi vaid talvel, et kindlaks teha millises kapis õgardid pesitsevad.

Kuidas edasi?

Peale Vectoriga juhtunut olin nii heidutatud, et ei söandanud järgmiseks plaanitud omaloomingulise palmikutega kampsuniga alustada. Kudusin paari sokke, sest olin hiljuti hirmodavalt soetanud kaks tokki kahvatukollast Zitroni sokilõnga.

Esmalt alustasin Inlay'de kudumist, aga pärast jupikest sai selgeks, et see muster ei valmista mulle kohe üldse mitte naudingut.

Vahetasin siis mustrit. Liab oli uus valik. Muutsin kudumise suuda st. alustasin varbast ja kudusin. Appi kui peen see lõng on! Kudusin vardaga nr. 2 ja kudusin tugevalt, aga ikkagi võiks minu arvates tihedam kude olla. Peenemaid vardaid ka ei tahtnud võtta. Niigi oli aeganõudev see silmuste keerutamine.

Eile sain valmis:

No ja nüüd ma ka ei saa palmikulist kampsunit kuduma hakata, sest mul on sellest punumisest kõrini!
Mis sokkidesse puutub, siis edaspidi koon vaid väga lihtsaid mudeleid. Kõige rohkem kaks palmikut soki kohta või siis ainult parempidine kude ja värvitriibud. No kohe nii vaevaliselt tulid mul need Liabid.

No ja kuidas nüüd edasi minna? Palmikutega kampsun jääb tulevikku.
Vahepeal tulid mu lemmikpoodi uued värvid müüki, Tellisin omajagu.
Plaanis on tumehall Still Light. Lõngaks Fairalpaka Fingering.

ja veinipunane lihtne kampsun (taas fingering)

ja teine tumehall väikese veinipunase mustriga lihtne kampsun (sellesse lähevad kahe eelneva projekti jäägid)

ja natuur-pruun Hitch Fairalpaka DKst

Kõige suurem isu oleks Hitchiga alustada. Sokikudumisega võrreldes mõnusalt jäme lõng ja varras. Kiire eduelamus. Hea lihtne kehaosa. Ja seniks kuni varrukate juurde jõuan, peaks mustrikudumise isu ka tagasi olema. 

Aga Still Ligth'i oleks mul tõenäolislt varem vaja... 

Aga käsi nii igatseb selle kobeda ja kopsaka DK järele... Hmmm...

Kuna kudumine on siiski hobi ja nauding, siis ma arvan, et ma ignoreerin vajalikkust ja alustan kõige suuremat naudingut lubavaga. :)

Why Estonia?

Miks küll, miks küll selline nimi?

Allikas: www.knitrowan.com