Reede, 14. veebruar 2014

Ema lugemiskindad

Kuna minu Eesti lähisugulased pole siiamaani sõrmitutest suurt midagi pidanud (mis on Eesti kliimat arvestades ka mõistetav), siis poleks ma arvanud, et koon oma emale sõrmitud. Aga ühel heal päeval üles ta mulle, et saab nüüd lõpuks ometi selliste kinnaste mõttest aru, sest tal külmetavad lugedes käed. Mina pidasin siis omaette peenikest naeru ja lappasin mõttes lõngajääke ja mustriraamatuid, et talle lugemiskindad kududa.
Mõeldud-tehtud: valituks osutus Wolle Rödeli kreemikas Baby Alpaka, mida mul on 30 grammi ja viljapeakiri Haapsalu salli raamatust. Rõõmustasin ema üllatamise ja lõngajääkide hävitamise üle ning kudusin.

Kui esimene kinnas valmis sai, tekkis mul kerge mure, et lõnga ei jätku. Muster sai küll ekstra auguline valitud ja kinnas lühike, aga siiski selline mure... Kaalusin kinda ära ja ülejäänud lõnga ka ning sain teada, et peagi tuleb sammud lõngapoe poole seada. Iseenesest pole ju probleemi, sest Wolle Rödeli filiaal ju siinsamas linnas olemas, aga natuke tobe on sellise lõngajääkide-hävitamis-projekti käigus hoopistükkis uut lõnga soetada. (Aga ükski teine lõng mu varudest ei sobinud nii hästi kui see.) Kui teisest kindast pool valmis oli, saigi lõng otsa. Läksin poodi. Baby Alpaka oli kenasti olemas, aga too kaunis kreemjas värv oli otsas. Netipoes teda oli, aga ma ei hakka ju sellise pisiprojekti peale veel saatmiskulusid tekitama.

Lootsin siis naaberlinnas asuva sama keti poe peale, aga ka seal pidin pettuma. Kummalisel kombel on seda lõnga mõlemas poes rikkalikult, aga just too värvitoon on otsas. Kuna mul kodus tõesti enam muid sobivaid jääke pole, otsustasin ühe toki mingit muud leebet värvi Baby Alpakat osta. Valisin välja ja läksin kassasse. Kaks inimest juba ootas. Müüjat pole. Üks nõustas 5 meetrit eemal klienti, teine oli mingisuguse stendiga jube hõivatud. Ootasin. Kokku kolm inimest ootas. Ei mingit muutust. Siis ma otsustasin, et kui minu raha ei taheta, siis ma seda ei anna ka. Tulin tulema. Lõng jäi poodi.

Paar päeva hiljem avastasin, et mul on valget DROPSi Baby Merinot just täpselt üks tokk. Ja kuna ma olin vahepeal teada saanud, et emal külmetavad käed õhtul voodis lugedes, siis ei tundunud valge värv ka sugugi väär või ebapraktiline. Kuna Baby Merino on peenem kui Baby Alpaka, avanesid mulle uued mustrivõimalused ja nii läks käiku hoopiski Silvia kiri. Seejuures nihutasin mustri keskkoha külgedele, et  käeseljale moodustuksid kaunid nupulised võlvid. Kudumine sujus ludinal ja ma olen tulemusega väga rahul.


Peopesa tegin ilma nuppudeta, otsad on ripskoes. Lõng muutus peale pesu veel pehmemaks ja sobib oma omaduste poolest sellisteks pitskinnasteks ideaalselt. (Selle jätan endale meelde!)


Kogu loo moraal: teinekord tuleb asjadel lihtsalt areneda lasta. Nüüd saab ema tänu seekordsele asjade omamoodi arenemisele pontsakate kahvatute jupatsite asemel hoopis sihvakad ja säravad graatsiad.

Lõnga kulu: 41 grammi
Vardad: 3 ja 2,5 (3. mustrikordus st. ranne ja ülemine äär)