reede, 25. detsember 2015

Emme kampsun edeneb

Selle kampsuni kujundamisest ja kudumisest on tohutult rõõmu olnud. Vahel olen küll veidi-veidi harutama pidanud, aga üldiselt on mu tegevust krooninud edu.

Olen ise sellesse kampsunisse kõrvuni armunud, nii et jäta või endale, aga ei! Ikkagi emmele kootud. Kui see talle kas või pooltki nii väga meeldib, kui mulle, siis on jälle rõõmu.

Seljale oli küll algselt plaan sama muster läbivalt ja omavahel sõlmituna jooksma panna nagu taskutel, aga esiteks ei meeldinud mulle seda mustrit nii paljude põimimistega kududa ja teiseks tahtsin, et palmikuread sihvakamad oleksid. Nii said läbipõimitud algmustrist hoopiski kolm palmikurida. Ja et asi liiga triibuliseks ei läheks tekkis vöökohale midagi põõna-taolist.

Alguses oli küll plaanis nööbiliist-sallkrae kõige lõpus kududa, aga kuna ma vahepeal ei teadnud, kas varukatele ka palmikud jooksma panna või mitte, siis kudusin esmalt siiski sallkrae valmis. Esialgne kartus, et kui nööbiliistu nii laiaks koon nagu Saddlebackil, saab kampsun liiga lai, osutus alusetuks. Kampsun on just nii lai, nagu vaja.


Hetkel koon esimest varrukat. Korra sai see liiga lai, siis jälle liiga kitsas, aga õnneks sain suurema harutamiseta veale jälile. Nüüd paistab sobivat.
Kuidas varrukaotsad kujundan, veel lõplikult otsustanud ei ole. 
Mis nööpidesse puutub, siis arvatavasti valin sama lahenduse nagu Jennifer Hagan oma Saddleback Cardigani puhul. Ühesõnaga aasad ja (tsiteerides karupoeg Paddingtoni) käpasõbralikud puunööbid. ;)