Paar päeva hiljem käisime lõngapoes ja kudumine võis alata.
Alguses oli kera:
Shoppel-Wolle Zauberball, värvitoon "Värsked Kalad"
No ma siis ikka vaatlesin seda ja nuputasin, kuidas lõng nii jooksma saada, et lõpetaks ülaservas oranziga. Et Silke soovis originaalist lühema varrega kindaid, siis ei jäänud mul muud üle kui ülalt alla kududa. See oli mulle pöidlakiilu suhtes uus ettevõtmine, aga lõppkokkuvõttes kudusin end Kristi Jõeste "Kirjatud teekonna" juhendis tagant ettepoole ja valmis need sõrmitud said. Tagantjärele tarkus on, et oleks pidanud võtma pool numbrit suurema varda, sest number kahega ja ainult parempidises koes jäid nad üsna puised. Originaade ilule ei jõua minu ponnistus ligilähedalegi. Kuidagi kahvatud väikesed vellekesed said:
Ma ei tea täpselt, mida Silke neist arvab - ega ta viisakusest laitma hakka - aga ma ise ei ole oma tulemusest just eriti vaimustuses.
Osalt isikliku pettumuse pärast, osalt ka seetõttu, et seda mitte just väga odavat lõnga (mille eest oli maksnud Silke) oli alles veel üle poole kera, asusin teise paari sõrmitute tarvis ideed otsima. Sihikule jäi Sybil R-i
Short-Wawe Mitts ja kuna Silke oli end tõestanud värvilembelise inimesena, siis said minu Lühilainekindad ka äärmiselt värvikad.
See oli maru lahe kudumine. Minu esimene kord swingida. Et värve jäi veidi väheseks, siis on see tumedam sinine pärit mu lõngakastis olevast Lana Grossa Meilenweit Magico II-st. Seekordsed sõrmitud said vastupidiselt eelmistele tänu teistsugusele koele ja õigesti valitud vardale pehmed ja mugavad.
Tulemusega olen väga rahul ja Silke oli ka väga positiivselt üllatunud, kui talle oma järgmise üllitise üle andsin. Sobivalt kirevate kudumite juurde kinkis ta mulle järgmisel päeval hiigelsuure vikerkaarevärvilise vihmavarju!!!
Aga ikkagi jäi lõnga üle. Peamiselt rohelise üleminekut türkiisiks ja türkiisi üleminekut mustaks. Hakkasin siis lihtsalt otsast kuduma. Ikka triibuliselt. Vaatasin, kaugele nende lõngajääkidega jõuan. Kätised said valmis...
... lõnga oli veel üle. Samas oli aga selge, et korralikeks sõrmituteks ei jätku. Tekkis idee kasvatada käelaba lühendatud ridade abil nimetissõrmeni, kududa jupike sõrme ja siis lõpetada. Esimene katse ei saanud hea, sest minu seni tuntud lühikeste ridade meetod (wrap) jäi parempidises koes inetu. Kätised jäid mitmeks nädalaks seisma...
Siis õppisin
Still Lighti kududes ära uue lühendatud ridade meetodi (õhksilmusega). Sel viisil kootud lühendatud ridade pöördekohad ei jää peaaegu üldse näha ja kui siis Still Lighti valmis sain, asusin kindaid edasi kuduma. Tulemus sai selline:
Iseenesest lahe, aga ebapraktiline, sest kinda kättepanek on suhteliselt tüütu (alati peab peale passima, et see sõrm ikka sinna poolikusse sõrme satuks) ja sõrmeks üleminekukoht jäi ka õbluke. Teisel pildil on nõrk koht hästi näha. Ei lähe kaua, kuni seal lõng katkeb ja kogu mu leiutis üles haruneb. Otsustasin siis, et ehkki suur kevad väljas, peab ka tulevikule mõtlema ja nii said kolmandad sõrmitud endale sõrmed.
Too lühendatud ridade eriefekt tuleb nüüd sõrmede lisandudes veidi vähem esile, aga lõppkokkuvõttes olen tulemusega väga rahul.
Zauberballist endast sõrmedeks enam ei jätkunud, aga mul oli sobivas jämeduses musta sokilõnga varuks. Rohelise üleminek türkiisiks ei õnnestunud mõlemal kindal täpselt samamoodi. Aga no niikuinii oli suur töö kõigi ülejäänud jupikeste üksteise otsa sobitamine ja sellest lõngaotste peitmisest, millega ma siin eile-täna tegelesin, ei taha kohe mitte rääkidagi.
Mida Silke tulemusest arvab, kuulen homme.
100 grammist Zauberballist jäi üle vaid väike sulgkerge pusa:
