Reede, 25. detsember 2015

Emme kampsun edeneb

Selle kampsuni kujundamisest ja kudumisest on tohutult rõõmu olnud. Vahel olen küll veidi-veidi harutama pidanud, aga üldiselt on mu tegevust krooninud edu.

Olen ise sellesse kampsunisse kõrvuni armunud, nii et jäta või endale, aga ei! Ikkagi emmele kootud. Kui see talle kas või pooltki nii väga meeldib, kui mulle, siis on jälle rõõmu.

Seljale oli küll algselt plaan sama muster läbivalt ja omavahel sõlmituna jooksma panna nagu taskutel, aga esiteks ei meeldinud mulle seda mustrit nii paljude põimimistega kududa ja teiseks tahtsin, et palmikuread sihvakamad oleksid. Nii said läbipõimitud algmustrist hoopiski kolm palmikurida. Ja et asi liiga triibuliseks ei läheks tekkis vöökohale midagi põõna-taolist.

Alguses oli küll plaanis nööbiliist-sallkrae kõige lõpus kududa, aga kuna ma vahepeal ei teadnud, kas varukatele ka palmikud jooksma panna või mitte, siis kudusin esmalt siiski sallkrae valmis. Esialgne kartus, et kui nööbiliistu nii laiaks koon nagu Saddlebackil, saab kampsun liiga lai, osutus alusetuks. Kampsun on just nii lai, nagu vaja.


Hetkel koon esimest varrukat. Korra sai see liiga lai, siis jälle liiga kitsas, aga õnneks sain suurema harutamiseta veale jälile. Nüüd paistab sobivat.
Kuidas varrukaotsad kujundan, veel lõplikult otsustanud ei ole. 
Mis nööpidesse puutub, siis arvatavasti valin sama lahenduse nagu Jennifer Hagan oma Saddleback Cardigani puhul. Ühesõnaga aasad ja (tsiteerides karupoeg Paddingtoni) käpasõbralikud puunööbid. ;)

Laupäev, 21. november 2015

Veel palmikuid

Kui eile-blogitud pisikese palmikulise kampsi valmis olin saanud, seisin vastamisi küsimusega: Mis edasi?
Saksa kudujad kurdavad vahel blogides "kuduauku" vajumist. Selle all mõeldakse seisu kui üks ese on just valminud ja ei teata, mida järgmisena kududa. Osaliselt riputakse veel mõtetega eelmise projekti juures, mistõttu uue valik on kuidagi raskendatud.

Mulle on selline seisund seni võõras olnud. Ma mõtisklen juba ühe töö lõpule lähenedes järgmise projekti üle. Enamasti on mu nimekiri kudumist soovivatest asjadest lootusetult pikk ja vaja vaid otsustada, milline neist esimesena käsile võetakse. Sel korral, kui õetütre kampsuni valmis sain, tahtsin suvel seisma jäänud muhuteemalise kampsuniga jätkata:

Aga kuidagi nagu midagi on selle kampsuniga valesti. Ta tundub kole lai ja talje vormimine paistab paigast ära olevat. Ja - oh mis iroonia - sama tundub mu enesega toimuvat. :) Võtsin aprillist juulini edukalt 13 kilo alla. Siis jäi kaal pidama ja nüüd külmade saabumisega võitlen igapäevaselt kaalutõusu vastu. No ja kuidagi ei ole nagu mõtet sellises olukorras tegeleda endale hästi-istuvate kampsunite-kleitide kudumisega, onju.

Olin siis kohe vist esimest korda kuduaugus. Kohe mitu päeva ei kudunud. Mõtisklesin. Ja välja mõtlesin: koon emale kampsuni! Mul selleks lõngki juba juunist saadik olemas! See ei olnud toona mingi konkreetne plaan, lihtsalt krabasin muu tellimuse juurde ka oma lemmiklõnga lemmikvärvis, lihtsalt tagavaraks:
Fairalpaka DK, Weinrot heather

Pärast viimaste projektide juures toimunud eksperimenteerimist, mitmekordset harutamist ning uuestikudumist oli mul kole tahtmine lihtsalt mustri järgi kududa nii, et kohe kõik õnnestub ja ma ei pea eriti palju nuputama või rehkendama.
Vaatasin siis oma Ravelrys lemmikmustreid ja otsustasin, et koon kas Roosevelt- või Saddleback Cardigani. Mõlemad ilmusid 2014 Interweave Knits'i sügisenumbris, kust olen varem kudunud juba Hitchi.

Mulle meeldib väga Saddlebacki esikülg. Seda just laia nööbiliistu ja palmikute tõttu. Mis mulle ei meeldi, on selg ja just too sellele kampsunile nime andnud sadul-õlg.

Roosevelti juures meeldivad mulle väga taskud. Samas ei ole selle palmikud just kõige kaunimad.

Vankusin siis nagu kits kahe heinakuhja vahel ja kuna mu olemasolev lõng niikuinii kummagi juhendi juurde üks-ühele ei sobi, ei jäänud mul lõpuks taas muud üle kui hakata oma rida ajama.

Nüüd tuleb sellest siis mingi kombinatsioon kahest eelmainitust + minuvalitud palmikud: Võtan üle Saddlebacki nööbiliistu ja Roosevelti taskud, palmik on pärit Carla Scotti raamatust "Zopfmuster".
Üks hõlm on valmis. 

Tasku kudumine oli paras ettevõtmine. Roosevelti juhendist oli vaid veidi kasu. Aga kõigest kahe proovitüki tegemise abil sain hakkama.

Natuke pelgan, et nööbiliistu ma nii julgelt laiaks kududa ei saa, nagu Saddlebackil, sest kampsun saab siis vist liiga lai, aga ootame-vaatama. Selle otsuse langetan ju niikuinii kõige lõpus.

***
Nachdem ich den Baby-Pullover fertig hatte, fiel ich wohl zum ersten Mal in ein Strickloch. Ursprünglich wollte ich an meinem Muhu-Thematik-Pulli weiterstricken - dieser liegt seit Sommer brach - aber irgendwie ist der Zeitpunkt gerade nicht dafür geeignet. Nachdem ich im Sommer stolze 13 Kilo verloren habe, entwickelt sich mein Gewicht nun wieder in die andere Rictung, bzw. ich kämpfe dagegen, so dass es aktuell keinen Sinn macht einen Versuch zu wagen einen gut-sitzenden Pulli oder Kleid für mich zu stricken.
Habe dann aber eine gute Lösung gefunden und stricke nun an einer Zoprmusterjacke für meine Mama.
Wollte erstmals ganz experimentierfrei nur nach einer Anleitung stricken, da meine letzten Projekte viel aufribbeln und neustricken mit sich brachten. Ich wollte mich zwischen dem Roosevelt- und dem Saddleback Cardigan entscheiden. Am Ende stellte sich heraus, dass ich - was die Maschenprobe angeht - keines der Beiden eins zu eins nachstricken kann. Außerdem gefielen mir bei keinem der Zwei alle Designelemente. Nun wird das eine Mischung der beiden Designs: Ich übernehme die Taschen von Roosevelt Cardigan und die breite Knopfleiste von Saddleback, Das Zopfmuster stammt aus Carla Scotts gleichnamigem Musterbuch.

Reede, 20. november 2015

Kampsun armsakesele

Küll on tore omada väikest õetütart, sest nii saab ometi kellelegi roosasid asju kududa!

Ostsin selle kampsuni jaoks lõngad juba eelmise aasta detsembris valmis. Siis jäi kudumine aga esialgu soiku. Oligi nii parem, sest nüüd on armsake suurem ja ei tee oma emmele kampsuni sagedase täis-öökamisega liigset tööd. Muidugi oleks praktilisem nii väikestele pigemini sokilõngast asju kududa, mida siis lihtsalt muude riietega koos masinas pesta tohib, aga mulle ikkagi meeldivad täis-looduslikud kiud rohkem. Iseäranis kui on tegemist kampsunitega. 
Ostsin kaks tokki roosat ja ühe toki tumelillat Debbie Blissi Fine Donegali. Alguses oli plaan roosasse peened lillad triibud jooksma panna. Proovilappi kududes aga selgus, et see lilla on tõesti nii tume, et näib peente triipudena kogunisti porikarva. Ei olnud ilus. 

Siis proovisin mõlema värviga sellist mustrit, mis ka ei jäänud suurem asi:

Proovisin erinevaid koemustreid. See siin täitsa meeldis:

Nii avastasin ka, et erinevalt tavapärasest, meeldib mulle selle tweed-lõnga puhul pahemipidine kude rohkem kui parempidine.

Vaatasin siis lõpuks veel ka läbi oma palmikmustritekogu ja jäin pidama selle juurde siin:

Ja vaikselt siis arenes ka idee, kuidas siiski ka see tumelilla lõng kampsunisse lisada, ilma et ta porikarva välja näiks. Nimelt suuremate pindadena. No ja nii ei saanud see kampsun ka liiga roosa.

Siin ta siis on, meie armsake oma uues kampsunis:

Kudusin muidugi varuga, et laps kamspunist liiga kähku välja ei kasvaks. Varrukad on seetõttu hetkel liiga pikad, aga see oli teadlik valik. No eks siis alguses keerab varrukaotsad üles. Selle-eest kehaosa tundub just mõnusalt lotakalt suur ja soe:

Alguses plaanisin paatkaeluse teha, aga siis otsustasin siiski selle eest hoolitseda, et lapsel kukal soe püsiks ja nii lisandus kampsunile lühendatud ridadega kootud kerge püstkrae, mis on inspireeritud Vanessa Ewing'i Hitchist.
Õlad ja krae on kootud ripskoes.

Hobuserauapalmik on pärit Mary Webbi raamatust "Koekirjad", lk. 172.
Triibuline muster moodustub ületõstetud silmustega ja on pärit Stricktrendsi 2010. aasta sügisesest numbrist (milles on muide uskumatult palju kootavaid mudeleid):

Muud faktid nagu alati Ravelrys.

***
Für meine süße kleine Nichte habe ich diesen Zopfpullover gestrickt.
Die ursprüngliche Idee war feine Streifen in Lila zum Rosa hinzuzufügen. Bei der Maschenprobe kam jedoch heraus, dass der Lilaton für so feine Streifen zu dunkel ist und eher wie Schwarz wirkt. Habe dann weitere Ideen ausprobiert und entdeckt, dass mir bei diesem Tweedgarn überraschenderweise glatt links besser gefällt als rechte Maschen.
Als ich dann noch einige Zopfmustern zur Probe gestrickt habe, fiel die Entscheidung.
Am Ende fand ich auch eine Möglichkeit das dunkle Garn hinzuzufügen: als eine größere Fläche kommt die eigentliche Farbe zur Geltung ohne zu düster zu wirken.

Der Pullover ist der Nichte aktuell noch ein wenig zu groß (vor allem die Ärmel sind noch etwas lang), das war aber Absicht. So kann sie den Pullover länger tragen. Ich finde, sie sieht entzückend darin aus.

Laupäev, 7. november 2015

Kohmar

Juba jälle istusin puidust varda katki!
See oli nüüd siis juba kolmas.
Et inimene siis ometi oma vigadest ei õpi!
Pean vist nr. 3 varraste puhul täielikult metallile üle minema.

Esmaspäev, 31. august 2015

Sinilillerätt valmis

Nüüd on sellest juba nädalapäevad, kui sinilillerätt valmis ja pildilegi sai, aga kirjutada temast pole veel tuju olnud. No ikka ei saanud selline nagu oleks tahtnud, aga enam uuesti ka teha ei jaksanud. Isu ei olnud. Sai siis selline nagu sai. Lihtne. Ilma suurema originaalsuseta.


Ilus lihtne rätt. Sinilillemuster oma siiruses.
Kuna aga tahtsin äärepitsiga muud saavutada, siis olen seni rahulolematu.

Veidi kahetsen, et eelmises postituses näidatud versiooni üles harutasin.
Veidi rohkem kahetsen, et ei kudunud vahepeal kujundatud teist äärepitsi. Siin proovitükk:



Sinilillemustrit armastan aga siiani. Ehk siis kunagi uus katse ja esialgse idee õnnestunud realiseeriminegi. Elame näeme.

Rohkem fakte Ravelrys.
***
Liebe Anneli, nachdem ich dich mit den Bilden im letzten Post ganz gemein irre geführt habe, hier mal nach langer Zeit wieder auch der Inhalt auf Deutsch.

Da ich mit der Borte unzufrieden war, habe ich die erste Version des Leberblümchentuches bis zum Mittelteil aufgeribbelt. Danach habe ich weiter an der Randspitze gearbeitet und versucht meine Vision zu realisieren bis ich irgendwann keine Lust mehr hatte. Habe leider nicht das Ergebnis erzielt, das ich erhofft habe. Das Tuch ist irgendwie zu einfach geworden. Ohne  Originalität.

Ich bedauere ein wenig, dass ich die erste Version aufgeribbelt habe.
Ich bedauere ein wenig mehr, dass ich nicht die andere Randspitze (siehe zweites Foto oben) gestrickt habe. 
Vielleicht stricke ich das Tuch ja irgendwann wieder und schaffe es sogar meine ursprüngliche Vision zu realisieren. :)
Das Leberblümchenmuster in ihrer Einfachheit und Heiterkeit gefällt mir nämlich immer noch sehr.

Esmaspäev, 10. august 2015

Kudusin ja ...

Kudusin eelmises postituses näidatud sinepikollasest alpakast räti.
Muide, see lõng muudab pidevalt oma värvi! Kord on ta sinepikollane, siis jälle tuhmkollane. Mõlemad vägagi kenad toonid. Aga mõnikord on ta väga inetu rohekaskollane, mille peale ma ikka ja jälle kohkun ning muretsen, et kuidas ma küll sõbrannale nii inetut värvi räti kingin. Aga järgmisel päeval on teine jälle ilus tuhmkollane ja siis on kõik hästi.
Igal juhul olen nüüd rahul, et seda lõnga kampsunijagu ei tellinud.
Esmalt oli küll plaan Aasa sallide raamatust õlelillemuster kolmnurka jooksma panna, aga kui proovilapp valmis, näis õlelillemuster mulle selle visiooni realiseerimiseks liiga suur:


Kujundasin selle baasil siis väiksema mustri, aga ka see tundus liiga suur:


Valisin siis sisukirjaks hoopiski sinilillemustri samast raamatust.
Too on minu arust selline selge ja siiras.
Sain ta siis kolmnurka jooksma pandud (keskelt kasvatades) ja mõtlesin sinilillelehti kujutava borte välja. Kudusin mitu proovilappi, enne kui kõik jooksma sain. Äärepitsiga sama. Kudusin vardalt maha, tõmbasin põrandale sirgu ja ...
Ei olnud rahul.


Liiga vähe sisukirja, borte ääred toovad liiga palju geomeetriat sisse ning borte ise mõjub kuidagi massiivse ja raskena.

Sõitsin siis vahepeal 50 km rattaga, et selget pead saada. Kui koju tulin, vaatasin teist veel korra kriitilise pilguga ja harutasin kuni sisukirja alguseni üles! 3 korda 50 g lõnga sai taas tokkideks!

Ise olin ka veidi ehmunud, sest ikkagi täitsa kena rätt ju sai, aga ei vastanud mu visioonile.

Nüüd jätsin borte ära, pikendasin sisukirja kümnelt korduselt 15-ni ja teen lihtsalt pikema äärepitsi.

Äärepitsi kallal pusserdan nüüd laupäevast saadik. Vat, ei tule selline, nagu tahaks. Aga uusi ideesid visiooni realiseerimiseks veel jätkub. Vaatame, mis saab.

Imelik asi selle ise kujundamisega. Tohutult võtab aega nii mustri kirjapanemine kui ka proovilappide tegemine, harutamine, muutmine ja taas kudumine. Tõesti võtab aega. (Valmis juhendi järgi kududes oleks rätt juba ammu valmis.) Aga seda laadi loomine on omaette nauding.

Kolmapäev, 1. juuli 2015

Ma ikka veel armastan lõnga. Väga.


Nii see on: Ma ikka veel armastan lõnga. Väga. 

No aga muudmoodi ju ei saa, sest tema kohe tekitab selliseid tundeid.
Seda sinepikollast ma ihaldasin juba ammu, aga kui tellimiseks läks, siis ei söandanud kunagi võtta, sest kartsin, et värv ei ole nii nagu pildil.
Nüüd siis kuulutas mu leemiklõnga müüja, et ta peab alates 1. juulist dollari tugevnemise tõttu hindu kergitama ja siis ma enne kähku veel tellisin.
Kuna vahepeal tuli tutvusringkonnast üks rätisoov ja minu arust sellele inimesele sobivad sügistoonid, siis otsustasin, et ta küll saab oma soovi järgi halli räti, aga minu soovi järgi sellise sinepikarva räti ka. Üllatuseks!
Selle minu lemmiklõngaga on ju nii, et seda saab vaid 300 g kaupa tellida. No ja kuna ma esiti tahtsin seda kollast vaid teiste värvidega kombineerimiseks ja väikeses koguses, siis nüüd oli lõpuks ometi tellimist õigustav lõngavajadus  olemas. :)


Nüüd kus lõng kohal, meeldib mulle see värv sama palju kui pildil ja ausalt öeldes tekkis kole tahtmine seda veel ka DK kujul ja kampsunijagu soetada (siis juba paraku uute hindadega), et kududa selline iludus nagu Channel Cardigan. Aga no olgem realistlikud - päris kõike ikka ei saa, mida tahaks. Ja no, kas mul siis vähe lõnga kodus ootel!

Kui nüüd rätiplaan ei muutu, siis saab sellest kolmnurkne haapsalu sall. Tahaks Aasa sallide raamatust õlelillemustri kolmnurka jooksma panna. Ei tea, kas saan hakkama. Pusserdan. :) Väga põnev on.


Pühapäev, 7. juuni 2015

Viie varrukaga Hitch

Üle hulga aja sain taas midagi valmis. Ühe Custom-Fitistatud Hitchi, nimelt.
Pärast nr. 2,5 varrastega kootud kleiti (millest pildid hetkel ikka veel tegemata) arvasin, et selle kampsi saan küll kiiresti valmis. Aga võta näpust! Esialgu edenes teine küll väga tõhusalt, aga kui jõudsin varrukateni, jäin toppama.


Kudusin esimest varrukat esialgu alt üles, nagu originaaljuhendis. Kitsas sai. Panin mingi 8 silmust juurde, aga ka varrukas nr. 2 sai kitsas. (Minu kasutatud lõng on muide originaalist tunduvalt peenem, millest siis ka need raskused. Varrukal jooksva mustri tõttu ei olnud ka CustomFitist suurt abi.) Panin siis veel mingi 6 silmust lisaks, kuid kui varrukas nr. 3 valmis sai, selgus kibe tõde, et seegi kitsas. Tekib küsimus, kuidas ma sellest varem kui alles pärast terve varruka valmimist aru ei saanud. No aga vot ei saanud. Sest iga valmiv varrukas näis seni ok olevat, kuni ta valmis sai. Seda valmis varrukat n.ö. kätte tõmmates selgus aga iga kord, et käsi on selles ikka vorst mis vorst.

Kui siis kolmandat korda silmuseid tahtsin lisada, tekkis kartus, et see laienenud varrukas ei mahu enam käeaukudesse. Juurdlesin siis küsimuse üle, kas saaks varruka juba äraproovitud CustomFiti viisil ülalt alla otse külge kududa. Nii lihtne see ei olnudki, sest Hitchil on "pagunitega" õlad, mis varrukatest n.ö. "välja kasvavad" ja esi- ning tagatüki külge õmmeldakse. Kuna aga ma ei näinud põhjust, miks ma seda protsessi teises järjekorras teha ei võiks, siis kudusin esmalt õlaku valmis, õmblesin või õigemini silmasin vot siit selle juhendi järgi külge: Strickstich - bei einer geschlossener Kante ja võtsin seejärel käeaugust vajalikud silmused üles.


Päris ilma viperusteta ei saanud ka siin. Esimest õlakut kudusin kaks korda, sest unustasin õmblusvaruks ääresilmused kududa. Originaaljuhendis seda kummalisel kombel ka ei mainitud. Alles siis kui esimene õlak külge silmatud, sain aru, et muster jäi kiitsakas. Aga kuna kudumine õpetab kannatikkust ja ainult lõpptulemus loeb, siis harutasin ja tegin ümber. Ja nii need nädalad läksid.

Hitchi originaal-varrukamuster mulle kuidagi nagu ei meeldinud. Midagi nagu häiris... Otsisin siis oma mustriraamatutest asendust ja siit leidsingi: Viking Knits & Ancient Ornaments. Sellest Elsebeth Lavoldi raamatust on pärit keskmine suur kett-muster. Venitasin teda oma maitse ja vajaduste järgi pikkusesse ja panin peene kettmustri kõrvale jooksma. Saingi Hitchile vajaliku laiusega riba.



Sellest pidi saama mu üleminekuaja soe kodune kampsun. Üleminekuaja all pean silmas seda aega kui kütte oleme juba välja lülitanud, aga toas on veel veidi vilu. St. siis aprilli-maid. Nüüd siis juhtus aga nii, et minu 19. veebruaril alustatud üleminekuaja-kampsun valmis alles 5. juunil, sest muudkui harutasin ja harutasin, ning kõige lõpus olin veel kaks nädalat Eestis puhkusel ka. Tjah, selsinatsel 5. juunil oli väljas küll umbes 32 kraadi, aga valmis tema sai. No ja see kuumalaine kadus meil sama kiiresti kui tuli, nii et hetkel võib vabalt korteris sellist kampsi kanda ja ka täna pärastlõunal rõdul neid pilte tehes ei hakanud mul sugugi palav.

Varrukate kohta veel nii palju, et ma olen hästi uhke selle üle, kuidas ma mustri soonikuks üle minema sain. Ikka silmuseid vastavalt vajadusele kas kahandades või juurde luues. Alpaka karvasuse tõttu seda küll väga hästi näha pole, aga ikkagi olen uhke. :) 


Krae kudumine pani mu kannatuse lõpuks tõeliselt proovile. Ma küll ei pidanud kordagi harutama, aga kahju oli, et teda enne Eestisse lendamist valmis ei saanud ja naastes tundusid need viimased read ikka tohutult venivat. 
Nööbid tõin Eestist.
Mulle muide väga meeldib see Hitchi tagant kõrge krae. Kui mul teinekord juuksed peapesust märjad on, siis kael külmetab. Nüüd langevad märjad juukseotsad kenasti kraele. :)

Lõngaks ikka mu vana armastatud Fairalpaka, seekord DK.
Muud detailid Ravelrys.

Esmaspäev, 2. märts 2015

Uued lemmikvardad

Kuidagimoodi juhtus, et ma pole kaks kuud kirjutanud.
Jaanuari alguses tahtsin ikka ilmtingimata aastakokkuvõtte ka kirjutada, aga kohe mitte ei tulnud vaim peale. No ja siis tahtsin kirjutada oma uutest lemmikvarrastest, aga ka selleni ei jõudnud. No ja kõige viimati sai mu uus Still Light valmis, aga ka see on blogimata. Too Still Light ongi siinses vaikuses süüdi, sest nr. 2,5-vardaga kududes edenes too suhteliselt aeglaselt ja oma kannatamatuses ei mallanud ma oma vaba aega muusse kui vaid kudumisse investeerida.
Millal Still Lighti näitan, ei tea, sest pildid on tegemata. Aga see eest näitan ma uusi lemmikvardaid.

Varemalt olin suur KnitPro fänn. No kohe ei uskunud, et paremaid vardaid olemas on. Nii parajalt terav ots, mõnus puit ja ühtlane üleminek kaablist vardaks! Aga siis juhtusid mulle vahel vardad, millel puidu ja metalli ühenduskoht sugugi nii sile ei olnud (pidin neid ise lihvima) ja kui siis üha peenemaid vardaid vajasin ja Karbonzi seeriat proovisin, siis juhtus üha sagedamini, et silmused üleminekukohal takerdusid. Minu palav armastus KnitPro vastu jahenes.

Et Still Lighti kudumise käigus proovida, vajasin 100 cm pikka nr. 2,5 ringvarrast. Kohalikud lõngapoed seda mulle pakkuda ei suutnud, pidin tellima netist. Ja et olin siin-seal kuulnud, et metallvarrastega saab kiiremini kududa, siis otsustasin metallvarraste kasuks. Kuidagimoodi tuli siis ka isu uut marki testida ja nii ma tellisingi endale "kuldkaabliga" Addi ringvardad. Olin küll netist lugenud, et mõned inimesed reageerivad metallvarrastele allergiliselt, aga kuna mul enda teada sellelaadseid allergiaid pole, siis ... (Ja kui ma õigesti mäletan, siis tekitasid allergiat messingvardad. Minu omad on "nikkeldatud".)
Need on minu uued lemmikvardad! Nii libedat üleminekut kaablilt vardaks ikka annab otsida! Ja nendega saab tõesti kiiremini kududa! Ja kaabel on vähem isekas, kui KnitProdel teinekord st. ei lähe nii krussi. :)
Aga kõige suurem on minu vaimustus siiski nende üli-ühtlaste üleminekute üle, millest silmused täiesti ilma vaevata üle libisevad. Ühesõnaga: soovitan.

Minu omad on normaalsete otstega, aga Lace-mustrite kudumiseks on olemas veel ka eriti peente otstega Addi-vardad.
Kuidas Addi Click-süsteem on, ma pajatada ei saa, sest koon hetkel enamasti nii peente varrastega, mida vahetatavate otstega seeriates ei ole.

Neljapäev, 1. jaanuar 2015

Eelviimane 2014

Nii kui ma eile pirisesin, et mitte ei õnnestu päikesega samal ajal kodus olla, see täna õnnetuski. Siin niisiis mu aastal 2014 eelviimasena valminud projekt: v-kaelusega-customfit-kampsun:


Et customfitist kirjutasin lähemalt siin, siis täna enam ei pajata, ainult näitan.




Head uut käsitööaastat!