Esmaspäev, 31. detsember 2012

Üks arusaamine st. mõtiskluse lõpp

Jätkan sealt, kus eelmisel korral pooleli jäi:
Ja nii ma tellisin kampsunijagu Dropsi Alpakat ja proovilappi kududes jõudsin ühe olulise arusaamiseni...

Nimelt hakkasin nuputama, missugune kampsun sellest militaarrohelisest alpakast tulema peaks ja kuna palmikutega kampsuni jaoks tundus lõnga napiks jäävat, otsustasin vikkelkoe kasuks. Kudusin siis "Meite Muhu mustritest" ühe sukasäärekirjaga proovilapi ja pesin ta ära.

Kahjuks ma ei oodanud, et koepind nii palju muutub, muidu oleks ikka ühe "enne" foto ka teinud. Igatahes sobis muster väga kenasti selle lõnga juurde ja ma juba nuputasin tegumoodi. Ja siis tuli see proovilapi-pesu. No ja ma ikka räsisin teda julgesti, et aru saada, kuidas see beebialpaka igapäevaelule reageerib. Ja mis ta siis tegi? Karvaseks läks. Väga alpakalikult karvaseks. Ei topiliseks ega lihtsalt kohevamaks, vaid ikka kohe kenasti karvaseks. No ja siis see karvasus - mis mulle iseenesest täitsa sümpatiseerib - sõi mu hoolega kootud vikkelmustri ampstigi! ära:


No näha seda mustrit ju ikka on, aga enam mitte nii selgelt, kui enne pesu. Tühi vaevanägemine, otsustasin ma. Selline aeganõudev vikkelmuster lihtsalt ei ole alpaka jaoks piisavalt reljeefne.
Muide, karvalisust on siin hästi näha:

Pildil klikkides näeb suuremalt
Kohe nagu sellised kassikarvad on minu arust. :) Tüüpiline alpaka.

Kui ma seda hiidpikaks veninud mõtisklust-meenutust-aastakokkuvõtet 18. novembril alustasin, oli mu sooviks omaenese mõtetes-kujutelmades selgusele jõuda, emotsionaalne blokaad ületada ja lõpuks ometi taas härra Knitterfrei õnnetu kampsun kätte võtta. Tollest on puudu ju ainult varrukad ja neid olen ma sel aastal ju juba kaks korda kudunud ja kaks korda harutanud. Alustasin kampsuniga 27. jaanuaril (siin Ravelry-sissekanne). Esi- ja tagatükk edenesid kiiresti, siis tulid varrukad... Mõlemad kudusin valmis ja siis juba muretsesin, et liiga kitsad, aga kuna proovilapp omal ajal laienes pesus korralikult, siis lootsin, et pesus ka varrukas laieneb. Enne külgeõmblemist pesin siis igaks juhuks ühe varrukatest läbi ja avastasin, et ikkagi on kitsas, sunnik. Aprilliks olin nii pahur, et panin pussaka kõrvale. Augustis proovisin uuesti. Hoolimata suuremast vardast ja silmuste arvust, jälle sama lugu.
Töökaaslasest kogenud kuduja, kellega oma muret arutasin, soovitas lihtsalt teine muster võtta, sest äkki mu originaalist jämedama lõngaga on palmikud varrukatel lihtsalt liiast. Ma ei raatsinud originaalist lahti lasta...

Niisiis... kui ma nüüd oma alpaka-proovilapi ära olin pesnud, siis kiusasin meest ja arutlesin temaga selle lõnga ja proovilappide ja kudede teemal ja võtsin palmikkoe näidiseks selle murelaps-kampsuni ebaõnnestunud varruka kapist välja ja mida ma kohe käe all tundsin: kõva! Kude on liiga kõva! Lõdvemat kudet on vaja, et lõng saaks hingata, palmikud kogu oma ilus hiilata ja valmisprodukt vabalt langeda! No eks ma seda eelnevalt ka kahtlustasin, aga seekord oli see kohe selline kirgas äratundmine, et ...! No ja siis sellele lisaks veel ka tarkusetera, mida ma ka enne teadsin, aga just selle vikkelkoes proovilapiga värskelt kogesin: Tuleb valida lõngale SOBIV muster!

Ja siis olin ma lõpuks ometi valmis originaalist lahti laskma ja varrukate jaoks muid koepindu vaagima. Enne seda võtsin aga uuesti vardad, lisasin varrukalaiusesse veel paar silmust ja kudusin oma uue käekirjaga (aprillist-augustist saadik on mu "käekiri" lõdvenenud) veel viimast korda seda originaalmustrit. Ja kasvatamiste kohale ei kasvatanud uusi palmikud, vaid kudusin lihtsalt parempidist kudet (niikuinii kampsuni küljed on ka lihtsas parempidises koes), see ju ka teeb laiemaks. Ja nüüd on korras! Varrukas on paras! 

Ma olin nii happy, et kudusin esimesel päeval kohe peaaegu terve varruka valmis. See oli 29. detsember ja ma veel omaette itsitasin, et kui nüüd homme teise varruka kooks ja 31.12. kampsuni kokku õmbleks, saaks ta ikkagi veel selle aastanumbri sees valmis!!!
Aga selline maraton ei oleks ju kätele hea ja pealegi ei ole mul iga päev nii palju aega ka. Igatahes enne 27. jaanuari 2013 peaks see kamps ikkagi valmima, kui nüüd uusi apse ei teki.

Nende uute arusaamistega tõmban käsitööaastale 2012 joone alla ja tunnen end tohutult palju kogenenuma ja rikkamana!


Head uut käsitööaastat 2013!

Reede, 28. detsember 2012

Mõtisklus jätkub / Fortsetzung

Niisiis... 
Lisaks sokkidele sai sel aastal kootud ka kindaid. Kohe kindamaania tuli. Eestis puhkusel käies sai soetatud Kristi Jõeste võrratu raamat "Kirjatud teekond". Olin raamatu ilmudes selle kohta netis üht-teist lugenud ja mõelnud, et nagu tahaks. Ostmise ajaks oli meelest läinud, et raamat on ka juturaamat. Ostisn kuidagi kiirustades ja muuseas, sest kui poleks ostnud, oleks kripeldama jäänud. Kui siis autos raamatu lahti lõin, ehmusin esmalt ära, et mis juturaamatu ma endale soetanud olen! Nii vähe õpetusi sees. Tänaseks olen aga raamatust siiralt vaimustuses. Leian, et õpetuste osa on just nii mahukas kui vaja.
Selle raamatu tarkustest valmisid mu esimesed näpikud:


See oli muide omamoodi verstapost, sest ma arvasin varem alati, et sõrmikute nikerdamine käib mul üle jõu. Kõlab ehk arrogantselt, ent vahepeal olen ma veendunud, et ma saan kõigega hakkama, mis kudumisse puutub. :) Iseasi on, kui vaevaline või nauditav oleks üks teekond hirmkeerulise või -mahuka tulemuseni. No ja nii ma siis ikka valin oma projektid selle järgi, mida hetkel vaja ja millist lõbu see teekond mulle lubab.

No ja siis said lõbu pärast ühed "sõrmitud" ka kootud:


Sõbrannale üllatuseks ja talle väga meeldivad. Kuna tal käed kogu aeg külmetavad, on need hetkel tema "tööl-kodus-puhkehetkel"-kaaslased.

Ja siis sai sel aastal kootud 5 mütsi, millest kaks läks harutamisele, aga ülejäänuid kantakse mõnuga. Ja kaks Haapsalu salli-rätti võtsid ka kuju. Kui mu suurteosest Sofiast olen juba mitu korda heietanud, siis Lilleaia rätti pole poole sõnagagi maininud. Sellel rätil on minu silmis veidi kurb saatus ja sellepärast pole tahtnud temast pajatadagi.


Kootud sai ta sünnipäevakingiks ühele roosafännile töökaaslasele. Tagant järele mõistan, et ma lähtusin seda kingitust tehes rohkem enda kui kingisaaja väärtushinnangutest, nii et lõpptulemus on mu enda süü. Täitsin endal ühe pitsilise unelma: kududa beebiroosat mohääri. Kuna ma ise midagi sellist ei kannaks, siis näis too roosafänn töökaaslane mulle ideaalse adresaadina. Tjah, nähes aga sünnipäeval kinki üle andes saaja reaktsiooni, sain aru, et olin mööda pannud. Ta oleks vist rohkem rõõmustanud satsialli üle. Viskas mu töö vilja hooletult tagatuppa voodile, nagu häbeneks mu kinki teistele külalistele näidata. Ja hiljem rätti kätte võttes käkerdas ta selle jutu käigus nagu muuseas palliks ja muudkui muserdas ja mudis ja ... ma vaatasin teda kui halvatud ja süda karjus sees... Sel päeval tõotasin endale, et tulevikus koon vaid neile kaasinimestele, kelle kohta tõesti tean, et nad käsitööd hinnata oskavad.


Muide, kuna Lilleaia räti originaale servakiri mulle ei meeldi, siis kujundasin selle ümber. See oli mulle esimeseks korraks ise Haapsalu mustritega mängida ja uusi kujundeid luua.

Aga nüüd kampsunitest. Sel aastal kudusin ma esimest korda elus ühe kampsuni ise päris valmis. Minu varasemad katsed pole just eriti kuulsusrikkad. Mu kõige esimesest kampsunist jäid puudu varrukad, need kudus ja õmbles külge mu armas õeraasuke. Teisest alustatud kampsunist valmis vaid seljatükk. Too on senimaani vanematekodus kusagil kapis. No ja siis härra Knitterfrei kampsuniga on hetkel asjalood nii nagu nad on... Nii et see oli siis suur tulemus, et sel aastal ühe kampsuni päris valmis kudusin:


Tjah, ega ta täismõõtu ole, aga igatahes valmis! :) Ja ise kujundatud ja minu esimene ülalt alla kootud raglaan ja pealegi veel kapuutsist alustatud! No olgu ta nii pisike kui on, aga ma olen tulemuse üle ikka tegelikult väga uhke.


Ja kui kududes sai hullult muretsetud, et kas suurus ikka saab paras, sest toona ei olnud ma oma väikest õepoega veel ihusimaga näinud ja pealegi oli suvi ja täpselt ei teadnud keegi, mis mõõtudes väikemees talvel olema saab. Nüüd on põnn täpselt poole aastane, on talv ja kampsun istub kui valatud ja nii palju on igatahes veel ruumi ka, et kevadeni läheb selga!

Üks suurem kampsunilaadne töö, mis ka lõpetatud sai, oli Chilly. Vat sellesse mustrisse ma armusin. Esimesest pilgust ja kõrvuni. Originaallõnga hinnaga ma nõus ei olnud. Pean 60 eurot varrukateta kudumi jaoks liiga paljuks. No ja oleks siis mingid ebatavalised materjalid mängus. Ei, tavaline lammas. OK, Shetlandi oma, aga siiski. Ma siis otsustasin Eesti (või ma ei tea, kust kohast Raasiku oma villa ostab) lamba kasuks ja kombineerisin julgelt. Värvivahetusega Kauni ja Aade Artistic said värvide kaupa kerakesteks keritud ning originaali 24! värvitooni sel kombel asendatud. Pusimist oli ja sehkendamist, aga ma nautisin iga minutit. Ma armastan ehtsat ja ehedat maavillast lõnga!


No ja kui siis veel kudumiseks läks... Veel suurem nauding! Kõik need värvid! Mõnus karune lõng! Isegi lõngaotste peitmine oli nauding. Muster iseenesest on lihtne. Geniaalselt lihtne! Mulle ei meeldi mitme lõngaga korraga kududa. Selle pluusi puhul ei olnud see kunagi vajalik. Kahevärvilised read tekivad nii, et põhivärviga kootakse ja lihtsalt vahepeal tõstetakse silmus kudumata lihtsalt üle ja nii lisandub eelmise ringi värv ja tekib mulje nagu oleks kootud kahe värviga. Lisaks veel pahemidised silmused ja saadud effekt meenutab üllataval kombel Muhu nupilisit kudet.


Selle pluusikese pildistamine on aga tõeliseks pähkliks kujunenud. Mul ei ole just eriti spets kaamera (videokaamera fotofunktsioon) ja seni pole selline pilt õnnestunud, mis mu Chilly täie ilu edasi annaks.
Parimad pildid on need:
***

Tegelikult on värvid ilusamad: tumeroheline sügavam ja kollased-oranzid toonid säravamad. Igatahes on see mu hetke lemmikkudum. Tükike päikest hallides talvepäevades.

Ühtekokku ostsin selle projekti jaoks uut lõnga 42.11 EUR eest, aga mitmeid värvitoone on veel ühe väiksema projekti jagu üle. Natuke kasutasin ka juba olemaolevaid lõngu. Kulunud materjali maksumus jääb aga kindlasti alla 40 euro. Ja mu tulemuse värvid meeldivad mulle rohkem kui originaali omad.

Kuna ma sain suhteliselt peene lõngaga ja number 3 vardaga siiski suhteliselt suure asja valmis, siis söandan tulevikuski nii peenest lõngas kampsuneid kududa. Ja nii ma tellisin kampsunijagu Dropsi Alpakat ja proovilappi kududes jõudsin ühe olulise arusaamiseni...

Kuna see postitus on jälle jube pikaks veninud, siis arusaamisest tuleb uus.

Neljapäev, 6. detsember 2012

Doppel-Oops

Oh, ma JÄLLE tellisin lõnga. Ma ometi olin ju juba oma pool aastat tagasi otsustanud enam mitte tellida, kuni varusid kahandanud pole. No aga siis tahtis sõbrants endale loopi ja peale pikka vaagimist me mu lõngakastidest siiski ideaalset lõnga ei leidnud, no ja siis osutus ideaalseks Dropsi BabyAlpaca Silk, millest mul juba 5 tokki kastis ootamas (värv nr.  8112 - jääsinine, milles ma olen tegelikult pettunud, sest reaalselt ei ole see nii särav toon kui netilehel, pigemini selline sinakashall). No ja kuna sõbrants tahtis tumesinist, millegagi kombineerides, siis sai tellitud mereväesinine ja hall ning nende juurde lisandub kudumisel üks tokk minu jääsinist. No ja kui ma siis tellima hakkasin - sõbrantsi jaoks ju ikka - siis sai ju vaadatud ja imetletud, et mis kenasid Alpakasid neil seal Dropsis veel on ja nüüd Alpaka-nädalatel veel ah, mis imelise hinnaga... no ja nii need Drops Alpaka tokid pühapäeva õhtul mu ostukorvi pudenesidki ja täna peale minu arust jube pikka ootamist oli pakk kohal ka.


Tellitud sai värv 7895 - tume armeeroheline. Esimesel pilgul ehmusin, et nii tume, aga siis otsustasin, et liiga tume pole ta mitte. Ilma konkreetse projekti ideeta ta taas soetatud sai. Eest lahtikäiv kampsik tast tulema peaks. Kõik muu on lahtine. Nii põnev! Disaini valimine on üks mu lemmikprotsesse!

Ich habe schon wieder Wolle bestellt. Nix da mit Wollverbot und festen Vorsätzen! Eine Freundin wünschte sich ein Loopschal und als wir in meinen Wollkisten nicht so richtig fündig wurden, habe ich für sie etwas von Drops BabyAlpaca Silk bestellt. Und wie so oft, führte eins zum anderen und am Ende hatte ich in meinem Warenkorb auch noch 10 Knäuel Drops Alpaca für eine Strickjacke für mich. Tjah, bin schon wieder schwach geworden. Was kann man da machen?!

Pühapäev, 18. november 2012

Wortkarg / Sõnaaher

Ma tegelikult tahaks igast oma kudumistükist sissekande teha, sest iga tükiga on ju oma mõtted-tunded-nuputamised, aga kuidagi nagu sõnu ei jagu. Kohe nagu oleks neid vaid piiratud kogus ja nood saavad kusagil mujal otsa.
No ja kuidagi nagu nii telegrammi-vormis ka ei tahaks, ehkki selleks vist sõnu jaguks.

Täna vist jagub enamaks.

Ich möchte eigentlich zu jedem Strickstück was niederschreiben, weil mit jedem Stück kommen eigene Gedanken, Gefühle und Überlegungen, aber irgendwie reichen mir dafür die Worte nicht. Die gehen mir irgendwo während des Tages aus. Und in Telegramm-Stil möchte ich auch nicht posten. Obwohl das wohl besser als gar nichts wäre.

Heute, glaube ich, habe ich genug Wörter übrig, damit hier mal wieder was entsteht.

Olen sel aastal palju kudunud. Paljude kudujatega võrreldes pole see küll palju, aga minu enda jaoks on see kahtlemata kõige viljakam kuduaasta. On justkui veel vara aastakokkuvõtete tegemiseks, aga ma olen hetkel just sellises murdepunktis, et vaja natuke mõelda. Mõtlen siis oma mõtted kohe klahvidesse.

Ich habe dieses Jahr viel gestrickt. Es gibt sicher viele StrickerInnen, die viel-viel produktiver sind, aber für mich war das definitiv das produktivste Jahr bisher. Es ist zwar noch früh für Jahresrückblicke, aber ich stehe gerade an einem Wendepunkt (Nach dem Projekt ist vor dem Projekt!) und muss ein wenig nachdenken. Und wieso denn nicht meine Gedanken direkt in die Tasten fließen zu lassen!

Es war ein Sockenjahr. Auf jedem Fall. Erstens habe ich das Toe-up-Stricken gelernt. Und jetzt stricke ich nur noch so. Geübt habe ich an den unproportional wirkenden Dingen da nten auf dem Foto. Sind für meinem Mann und sehen an ihm auch 10 Mal schöner aus als auf dem Foto. Selbstmusternde Garne kaufe ich trotzdem nicht mehr.

Kõva sokiaasta oli. Esiti sai soki ninast alustamine ära õpitud. Nüüd vist enam muudmoodi ei tahagi kududa. No nii mõnus on sääre pikkus alles lõpus otsustada, kartmata, et lõngapuudus jätab sokid varvutuks. Esimesena valmisid mitte just kõigse kaunimad üllitised kaasale:


Ise-musterdavat lõnga enam ei osta. Muide, jalas on nad täitsa kenad ja mees ei protesti ka enam nende kirjuduse pärast. Peaasi, et jalad soojas!

No ja siis sai mu 2011. aastal alustatud muhuteemaliste kirju-mirjude teine sokk valmis kootud:


Nummid said. Vist minu viimane ülalt alla kootud paar. Ma olen niru mitme lõngaga kuduja, ikka jääb siit-sealt kiskuma. Nende sokkide pealt vaadates, ma ikka päris niru pole ka. Täitsa kobe tulemus sai. Tore oli muhu kahevärvilist loomist kasutada ja mitmeid muhu mustreid. Oleksin pidanud ninakahandamise ka Muhu kombel tegema. Ei tea, kus mu mõtted olid, kui see asi tehtud sai.  Muhu saarel küll mitte.

Als zweites habe ich die Schönheiten in Grün und Lila beendet. Die erste Socke wurde ja schon 2011 fertig. Die Zweite folgte jetzt 2012 und ich bin stolz auf sie! Die Mustern stammen hauptsächlich aus dem tollen Muhu-Buch: Meite Muhu mustrid. Und auch einige interessante Technicken daraus habe ich ausprobiert: 




No ja siis said mais-juunis tööl teised kaunikesed valmis kootud:
Im Mai-Juni habe ich bei der Arbeit diese Schönheiten fertiggestrickt:


Vat see oli nauding. Värvid on muide palju säravamad, toonid sügavamad. Lihtsalt imeilusad. No ja sokikudumine ole mul selleks ajaks nii käpas, et isegi pool kanda kudusin töö kõrvalt. (Kasutan lühendatud ridadega kudumise meetodit, sest sellega tuleb selline poesoki kand, mis mulle üliväga meeldib. No ja ainult wrappide hilisem ülesvõtmine nõuab suuremat pusimist ja selle osa teen alati kodus.)

Das war ein Genuss! Die Farben sind eigentlich noch tiefer und strahlender. Ich war bis dahin schon so geübt, dass ich nur noch die halbe Ferse zuhause gestrickt habe. Den Rest habe ich immer neben der Arbeit fertiggenadelt. (Ich liebe short-row-heels.)

Na und als meine Bunten dann fertig waren, sagte der sonst so schwarzliebende Herr Knitterfrei, er möchte sowas auch. Was für ein Kompliment! Und schnell war das zweite Paar auf den Nadeln. Leider bis heute noch nicht beendet, denn bei der Arbeit sind unruhige (aber interessante) Zeiten und Zuhause habe ich an anderen Projekte gearbeitet. Ohne Socken ist mein Mann jedoch nicht, denn im Juli habe ich in nur 7 Tagen aus Big Fabel von DROPS (Nadelstärke 4!) diese stattlichen Burschen rausgezaubert:


No ja kui mu seesinatsised kirju-mirjud valmis said, siis ütles isegi härra Knitterfrei, et need on ilusad ja tema tahab ka. Tema paar on mul nüüdseks juba 5 kuud varrastel. Tööl on rahutumad ajad ja kodus muud projektid. Aga no ega härral siis sokkidest puudust ole. Juulis sai enam-vähem nädalaga paar valmis kootud (ja-jah, ma olen ka selline veidrik, et suvel koon sokke.) DROPSi Big Fabeliga nummer 4 varrastel, no palju seda aega siis vaja läheb. Muide taas tööl kootud:


Eriti fännan bambussoonikut. Alul tahtsin kogu soki peale palmikud jooksma panna, aga no nii jämeda lõngaga tuleks palm mitte palmik. Seekord siis vingelt musta värvi, nagu härra Knitterfrei oma kudumeid ikka soovib.

Kordub 8 s + 6 / 8 M wiederholen + 6
Pärit Mary Webb'i kogumikust "Koekirjad"

Das Bambus-Bündchen verleiht den einfachen Burschen einen besonderen Charakter. Ich wollte erstmals ein Zopfmuster verwenden, bei dieser Nadelstärke und diesem Garn wären es jedoch heftige Würste geworden. Besser so.

Na, und wenn jemand denkt, dass es jetzt reicht... Nööö! Frauensocken hatten wir, Männersocken ebenfalls. Fehlen nur noch die Baby-Söckchen! Und da ich im Sommer zum ersten Mal Tante geworden bin, hatte ich im August die Gelegenheit die Autorin von Babys ersten Woll-Söckchen zu werden. Ach, sind die niedlich!

No ja kui siis keegi arvab, et sokkidest küllalt... Oh ei, Naistesokid olid, meestesokid olid. Puudu veel titakeste sokid. No ja nood said siis ka valmis visatud. Puhkusel olles sai värske pereliige üle kaedud. No ja kus sa siis käed rüppes istud. Titake oli just oma emmelt kampsunit saamas ja siis tädilt sai sobivad sokukesed:


Ikka uhkelt poesoki-kannaga! Nii armsakesed! Tänaseks juba väikeseks jäänud. Sai kohe-kasutamiseks kootud. Septembrikuu ilmad nõudsid.

Mitu paari siis sai nüüd? 5 !!! Kahed küll 2011 alustatud, aga no siiski hämmastav tulemus inimesele, kes oma esimesed ja viimased sokid enne seda kudus ... u. 15 aastat tagasi koolis käsu peale. Kui nüüd need ühed pooleliolevad ka veel enne aastalõppu valmis kooks...

Tjah, 5,5 Paar Socken in einem Jahr! Vielleicht werden es sogar 6! Hammer-Leistung für ine Person, die ihre bisher ersten und letzten Socken vor ca 15 Jahren (in der Schule, weil es ein MUSS war) gestrickt hat.
Und ein Hammer-Posting ist das geworden. Ich meine damit natürlich die Anzahl der Wörter. :)  Heute wohl doch nicht wortkarg, Frau Knitterfrei?! 
Mit meinem Gedankengang bin ich jetzt aber nicht besonders weit gekommen. Fortsetzung folgt...

Peale sokkide sai sel aastal loomulikult ka muud kootud. Aga sellest juba teine kord. Näe, ei jõudnudki oma mõttekäiguga ühele poole. Enne jõudis päev õhtale. Ja sõnaaherusest ei kippu ega kõppu.

Pärast projekti on enne projekti ja nende vahepeal on mõttepaus.
Nach dem Projekt ist vor dem Projekt und dazwischen ist eine Denkpause.

Reede, 7. september 2012

Sofia



Selline tunne on nagu oleks millegi väga suurega hakkama saanud. No ja tegelikult saingi. Jaanuarist saadik kudusin oma esimese Haapsalu salli kallal (muidugi mitte pidevalt, pausidega ikka) ja eile tuli ta lõpuks ometi varrastelt maha. Samas käis ta ka loputuses ning oli öösel meie abieluvoodil sirutusel. (Mu armas abikaas on siiski mu hobi suhtes äärmiselt tolerantne: magas nurinata selle öö koos minuga elutoadiivanil.)

Hetkel lebab sall mul õlgadel ja mul on väga uhke tunne. Läks ikka aega küll. Vahepeal sai lõng ka otsa, tellisin lisa. Lõppkokkuvõttes kulus veidi üle 5 toki. Ja sai suurem kui plaanitud. Äärepitsi valik võttis nõutuks. Esialgu tahtsin ikka Haapsalu salli või räti raamatust ühe võtta, aga kui mu väljavalitu proovilapp tehtud, ei olnud ma sugugi rahul. Olin parasjagu puhkusel Eestis ja plaan oli seal olles sall valmis saada, et saaks õe fotokaga head pildid teha (ja sall lõpuks ometi valmis). No ja siis ma ei viitsinud enam uut äärepitsi otsida ja läbi kududa (ja läbi kududa tuleb, sest ma kudusin otse külge - ülikarvase mohääriga ju külge ei õmble - ja siis peab ju mustri tagurpidi ette võtma ja sakitippude tekkimist jälgima). No ja nii ma läksingi kergema vastupanu teed ja tegin Pääsusaba äärepitsi. Minu suureks üllatuseks kogus pits endale kudumisel 10 cm kõrgust ja suurendas salli üldlaiust ning pikkust vastavalt 20 cm võrra. Sall on seega pikem kui ma ise ja laiust on teisel ka korralikult: 80 x 190 cm.


Salli Eestis siiski valmis ei saanud, pildid seega taas poolpidused videokaamera fotofunktsiooniga tehtud, aga mulje annavad edasi. Uskumatu, ma olen kudunud Haapsalu salli!
Ravelry-sissekanne siin.


Ich habe das Gefühl als ob ich mit etwas sehr Großem fertig geworden wäre. Bin ich auch. Mein erster Haapsalu Schal ist endlich fertig! Seit Januar habe ich daran gestrickt (mit Pausen natürlich), gestern wurde er fertig, nahm ein Bad und trocknete heute Nacht ausgestreckt auf unserem Ehebett. (Es kommt raus, dass mein Mann doch sehr tolerant ist, was mein Hobby angeht. Es machte ihm nichts aus, dass wir die Nacht auf dem Wohnzimmersofa geschlafen haben.)

Im Moment habe ich den Schal auf den Schultern und bin wahnsinnig stolz. Ich habe dafür echt ewig geaucht. Inzwischen ist mir auch der Garn ausgegangen und ich musste Nachschub bestellen. Am Ende brauchte ich etwas über 5 Knäule. Und der Schal wurde größer als geplant. 


Die Wahl der Randspitze erwies sich schwieriger als ich dachte. Ich war gerade in Estland und wollte den Schal während meines 2-wöchigen Urlaubes fertigstellen. Als ich das ausgewählte Muster zur Probe gestrickt hatte, gefiel mir das Ergebnis nicht. Um den Schal doch noch fertig zu kriegen (ich wollte ihn unbedigt in Estland mit dem guten Camera meines Schwesters fotografieren (der Plan ging schief)) habe ich weitere Tests unterlassen und die Randspitze von Swallowtail Shawl verwendet. Diese wurde dann unerwartet "hoch" so dass mein Schal jeweils 20 cm an Länge und Breite gewann. Er ist jetzt größer als ich: 190 x 80 cm.

Die Randspitze habe ich nicht getrennt gestrickt und angenäht, wie bei Haapsalu Schals die Tradition ist, sondern direkt drangestrickt. Das Annähen mit Mohair stelle ich mir nämlich als unmöglich schwierig vor. Der verwendete Kid Silk von Austermann strickt sich sehr angenehm und wärmt gut.

Unglaublich, ich habe einen Haapsalu Schal gestrickt!
Ravelry-Eintrag hier.
Ach ja, der Schal trägt den Namen Sofia, da ein Schal mit dem gleichen Muster (Mittelstück) an die spanische Königin Sofia geschenkt wurde und das Muster seitdem unter ihrem Namen bekannt ist.

Pühapäev, 19. august 2012

Wollsüchtig

Da ich bei meinem zuletzt beschriebenen Schwächeanfall einen neuen Online-Shop ausprobiert habe, ohne jegliche Erfahrungsberichte zu finden, wollte ich kurz meine Erfahrung niederschreiben.

Es handelt sich dabei um Wollsüchtig.de und ich bin das "Risiko" eingegangen, weil sie Kauni Effektgarn zu einem Super-Preis anbieten und dazu auch noch Versandkostenfrei. Da ich per Pay-Pal bezahlen konnte, war es von vorn herein eigentlich gar kein Risiko. Also habe ich zugeschlagen.

Der Shop befindet sich noch einigermaßen in Kinderschuhen. Es gibt keine Benutzerkonten und keine Möglichkeit den Stand der Bearbeitung zu verfolgen, es sei dann, man wird von den Betreibern per Mail informiert. Und das machen sie auch regelmäßig und in einem netten persönlichen Ton. Versandt wird per DHL. Ohne Packetverfolgung, aber versandkostenfrei kann man ja auch nicht den ganzen Luxus erwarten. 

Am Sonntag bestellt, am Montag Nachmittag kam die Versandbestätigung und am Mittwoch war die Wolle da. Genau die richtigen Farben. Und Kauni-typisch in leicht abweichenden Mengen (anstelle von 3x150g waren es 140g, 150g und 170g).

Tjah, was soll ich noch sagen. Ich bin zufrieden.

Esmaspäev, 13. august 2012

Oops!… I Did It Again

No mina ei saa aru, mis värk on, aga ma jälle tellisin lõnga. Viimati, kui Dropsil oli mohääri-siidi-segule allahindlus, siis sai tellitud ja ühtlasi õepoja kampsiku jaoks Baby Merinot, no ja siis sai küll endale vannutud, et nüüd enne ei telli kui varusid vähendatud. Aga siis ma ei leidnud selle Baby Merinoga harmooniat (värv ajas haigutama) ja nii saigi kohalikust lõngapoest hoopiski kuuseroheline ära toodud ja ka peaaegu terviklikult ka ära kootud. (Tubli mina!) No ja siis oli küll otsus küps, et nüüd on ostukeeld ja range ka veel. Ja ma pidasin mitme ahvatleva pakkumise puhul vastu.

Aga nüüd tuli värske Verena Stricken ja ma armusin ühte pluusikesse. Nii armusin, et ostsin oma elu teise kudumisajakirja ja täna tellisin seks tarbeks siis lõnga ka. Oh! No aga ma ei saanud teisiti. See pluusike on nii isuäratav! (Disaineriks Elisabeth Gütschow)


Kuna ajakirjas on vaid suurus 38/40 ja minu plaan oleks ta alt kergelt laienevate 3/4-varrukatega teha, siis kardan, et lõngapakina pakutav jääb mulle väheseks. Aga kui lõngapakile lisa tellida, siis läheb hind väga soolaseks. No ja nüüd ma tegin sellise tembu, et tellisin kolme värvi Kauni Effektgarni ja kavatsen nendest enam-vähem kõik 24 vajaminevat värvitooni välja võluda. Eks mul siis pärast on kollast kõvasti üle ja punast tooni tuleb vist ekstra juurde osta, aga no küll nood siis kuluvad kunagi sokkideks ära. Võib-olla  leian vajamineva punase jupi ka ema või õe lõngavarudest.

Loodetavasti olen selle kampsuni kudumisel edulisem kui oma seniste puhul, sest näiteks see härra Knitterfrei oma on ju ka veel lõpetamata. (Esimesna lõpetan ikka selle ära, on ju vaja veel vaid varrukad uuesti laiematena kududa ja kokku õmmelda.) Oh, aga sellel pluusikesel on ju see lõng nii peen ja varras kõigest number 3! Kui ta mulle aga kogu aeg nii isuäratavaks jääb, küll ma siis valmis saan.


Ich habe schon wieder Wolle bestellt! Und dabei hatte ich mir nach der letzten Drops-Bestellung einen strengen Wollverbot auferlegt. Und ich habe einigen verführerischen Angeboten widerstehen können.

Jetzt kam aber die aktuelle Verena und ich bin verliebt. In den süßen "Pullunder" da oben. Ich bin von dem Design (Elisabeth Gütschow) so begeistert, dass ich auch gleich das Wollpaket hätte bestellt, wenn es bloß nicht nur für Größe 38/40 gewesen wäre. Mir wären 3/4-Ärmel sowieso lieber und ich denke in Größe 40/42 würde ich besser aussehen. Also bräuchte ich deutlich mehr Garn. Das würde aber heißen, extra dazu bestellen und dann würde mein Pulloverchen wirklich sehr teuer werden. 

Habe mich jetzt notgezwungen nach Alternativen umgesehen, nichts gefunden, war schon ganz traurig bis ich mich an Kauni Effektgarn Farbe EK (grün-gelb) erinnert habe. Ob vielleicht auch die Anderen der nötigen 24 Farbtönen auf diese Weise bei Kauni erhältlich sind? rätzelte ich. Schnell nachgeschaut und mir scheint mit den oben gezeigten 3 Knäuel kriege ich das hin. Wenn ich dann noch etwas Rot brauche, dann kaufe den im LYS, oder es findet sich eine Kleinigeit in den Wollvorräten meiner Mutter oder Schwester.
Ich hoffe nur, ich ziehe es durch, denn das Pulloverstricken erschreckt mich immer noch ein wenig. Und dann noch mit so dünnem Garn und Nadelstärke 3!

Esmaspäev, 6. august 2012

Abielu

Härra Knitterfreid vahel mu kudumine natuke häirib. Tema arvates ma koon KOGU AEG! (Minu arvates ma just saan jube vähe kududa, sest tööl tuleb käia ja kodus tuleb keeta, koristada, pesta, triikida ja-ma-ei-tea-mida-veel (mis muidugi ei tähenda, et kogu värk ainult minu õlul oleks)). No ja siis ta ütleb veel, et kudumine on hobi ja ei olevat ju normaalne, et inimene kogu aeg oma hobiga tegeleb. (No aga kui ma oma hobi nii palavalt armastan, siis ma ju tahan iga vaba minuti sellele pühenduda, eriti kui neid vabu minuteid on piiratud koguses. Onju.)

Kudumisteemat selles valguses vaadeldes tundub hiljuti juhtunu iseäranis kummaline. Paar päeva tagasi jõudsin ma hetkel õepojale kootava kampsuniga nii kaugele, et varrukate loomiseks tuli poolelioleva kudumi külge lisasilmused luua. Istun siis ja vahin oma näputööd ja mitte ei tule selle peale, kudamoodi need silmused võiksid tekkida kui mul on kasutada ainult üks lõngaots. Mina ei oska! Mõtisklen siis juba selle üle, mis otsingusõnadega oma muret Googlele kurta... Mitte ei tule pähe, kuidas sellist loomist nimetatakse... Kui järsku meenub lugu:
   Härra Knitterfrei üllatas mind umbes aasta tagasi sellega, et võttis laual vedelenud lõnga ja varda ning vingerdas oma meesterahvasõrmega sinna vardale hunniku silmuseid. Ja seda tegi ta nii lõva randmega ja loomulikult, nagu ta päevad läbi muud ei teekski. Mul oli suu lahti: meie "kudumisvaenlane" loob silmuseid! Mida ta veel oskab? Selgus, et selle loomisvõtte oli talle lapsepõlves õpetanud ta vanaema või õde. Muidu ta kududa ei oska. Ma olin sõnatu.
Kui siis novembris mu õde külas käis, siis muidugi palusin härral talle oma loomist demonstreerida. Pärast väikest veenmist demonstreeriski. No ja õde siis nentis, et see on see loomine, mida kasutatakse lisasilmuste loomisel alustatud kudumile. Ja selle fakti ma jätsin meelde.

Nüüd meenus. Läksin siis oma titekampsikuga härra Knitterfrei juurde ja palusin, et ta mulle paar silmust looks. Lõigi. Mul oli sihuke tunne nagu kirurgil, kes palub operatsioonil automehhaaniku abi. Väga veider oli, aga abi sain. Tjah, täitsa ABIelu ikka!

Ülevalt alla kootav raglaan, alustatud kapuutsist.
Kapuuts kootakse ju alati hiljem külge. Ma ei leidnud ühtegi mustrit, kus alustatakse kapuutsist ja minnakse siis sujuvalt kehaosaks üle. Ja kuna ma ei suutnud välja mõelda, miks see ei peaks klappima, siis alustasinigi kapuutsist. Klappis suurepäraselt.

Neljapäev, 24. mai 2012

Mütside paraad

Kuduma õppisin koolis tööõpetuse tundide raames. Ega pärast seda enam ei kudunudki, kui kaks lõpetamata jäänud kampsunit välja jätta (esimese lõpetas õeraas, teine ootab siiamaani kusagil kapinurgas). Tee tagasi kudumise juurde leidsin mütside kaudu, seega pühendan neile täna terve postituse.

See oli õige mitu head aastat tagasi, kui härra Knitterfrei kuulutas, et temal on mütsi vaja. Sellist tagasihoidlikku, ühtlast ja hästi-istuvat. Sest poemütsid ei teevat seda viimast sugugi mitte. Minu mäletamist mööda selle esimese ma isegi heegeldasin. Kartsin küll seda va heegelneedust, et kui hakkad mütsi heegeldama, tuleb pajalapp ja kui hakkad pajalappi heegeldama siis tuleb müts, aga no täitsa müts tuli välja. (Puuvillasest lõngast ja põhimõteliselt vaid sambad.)


Kanti teist ka üsna tublisti, tänaseks on ta igatahes üsna vanunud juba.

No aga kuna tahaks ju natuke huvitavamaid asju teha, siis söandas proua Knitterfrei järgmisele (seekord kootud) mütsile lisada sinised triibud. No neid pidas härra Knitterfrei väga (loe: liiga) ekstravagantseks. Osaliselt ehk seetõttu, osaliselt kindlasti ka sellepärast, et müts sai pisut liiga väike, pole seda (samuti puuvillast) mütsi eriti kantud. Seisab teine ja ootab ehk kiilaspäisuse ja ekstravagantsuse saabumist. ;)



No ja siis sai suveks veel üks viimane eksperiment tehtud. Taas heegeldustöö, seekord õite peen nikerdis. Muster improviseeritud. Augud said liiga väikesed. Ja muidu ka veidi imelik tulemus. Vahel harva teist ikka kantakse.


No ja siis avastasin oma nö leivanumbri: toppeltpärlkoes lihtne müts. No ja seda on nüüd saanud aastate jooksul ikka korralikult vorpida. Kaks korda hallist lõngast:

X korda mustast lõngast:


Neid sai kindlasti rohkem kui kolm. Mul läks vahepeal arvepidamine sassi. (Ravelryt ma toona veel ei tundnud.) Neist kolmas on muide päris värske, selleks suveks tehtud. (Garnstudio DROPS Muskat). Keskmine on hästi soe ja veidi karvane (Lana Grossa Alta Moda Alpaca). Tjah, igav on neid kududa, aga nad on nii ideaalsed: parajalt tagasihoidlikud, parajalt venivad, parajalt praktilised. Kummaline on vaid, et ma ei ole siiamaani suutnud leiutada kahanduste jaoks ideaalset valemit. Iga müts on uus rehkendamine ja katsetamine olnud. No aga eks pea iga kord on erinev lõng ja vardajämedus olnud ja kudumiste vahel 3-12 kuud.

No aga õnneks on saanud vahepeal ka huvitavamaid peakatteid kududa. Kõik pereliikmed on oma saanud:

Põhineb Grete Rõõmu  2008 novembrikuu "Eesti Naises" avaldatud mustril.

Kootud isa senise lemmiksuusamütsi ainetel.

It All Comes Together by Kate Lemmers


No ja nüüd siis uus värske produktsioon Knitterfrei mütsivabrikust -  suvemütsid sõbrantsile:


Scallop Lace Hat by Leah Coccari-Swift

Ülemisega olen kohe väga rahul. Kudusin lihtsalt ringselt alt üles, kasutades laialt tuntud Shetlandi mustrit "Feather and Fan". Ülemised kahandamised õnnestusid imehästi, nii et mustergi sai Ravelrysse kirja pandud. Kui mitte kellegi teise, siis vähemalt enda jaoks, juhuks kui sõbrants peaks nüüd ka härra Knitterfrei kombel ikka ja jälle samsugust uut mütsi tahtma.

***
Das ist ein Eintrag, gewidmet den vielen Mützen in meinem Leben. Die waren es nämlich, die mich wieder zurück zum Stricken gebracht haben, nachdem ich in der Schule dieses fesselnde Handwerk gelernt und danach wieder liegen gelassen habe. Eines Tages brauchte Herr Knitterfrei eine gutsitzende Mütze und als das Einzelhandel nicht das Entprechende bieten konnte, musste ich dran. So entstanden die ersten Versuche, mal gestrickt, mal gehäkelt. Manche mehr, die Anderen wiederum weniger gelungen (siehe die ersten 5 Fotos), bis ich auf Doppelperlmuster gekommen bin. Die so gestalteten Mützen (auf den nächsten 3 Fotos) findet Herr Knitterfrei so gut, dass ich nicht mehr rumexperimentieren kann.
Etwas langweilig ist es - immer das Gleiche zu stricken, aber was kann man machen. Zum Glück habe ich andere Familienmitglieder, für die man auch Abwechslungsreicheres nadeln kann. Und ganz aktuell wünschte sich eine Freundin von mir zwei Sommermützchen aus Baumwolle oder Leinen. Die Mütze auf dem vorletzten Foto ist besonders gut gelungen, finde ich. Das gute Stück basiert auf dem beliebten "Feather and Fan"-Muster und die Abnahmen konnte ich so gut in das Muster intergrieren, dass ich die Anleitung auch auf meine Ravelry-Projektseite niedergeschrieben habe. Vielleicht ist die ja für jemanden nützlich. Bestimmt aber für mich, wenn jetzt meine Freundin auch eine ganze Reihe davon haben will, so wie es dem Herrn Knitterfrei mit seiner Mütze geht. ;)

Pühapäev, 22. aprill 2012

Erfolgserlebnis

Pärast häda kampsuni varrukatega oli vaja mu kannatadasaanud ego taas üles ehitada. Võtsin kätte Zitroni Trekking Pro Natura ja asusin aasta tagasi valminud muhumustrilisele sokile paarilist kuduma. Kuna kujundamine ja rehkendamine oli esimese sokiga tehtud, siis oli teise kudumine puhas nauding. Toonased kahandamised-kasvatamised olin ju tublilt Ravelrysse üles tähendanud, nii et muudkui lase end aga omaenese juhendist kanda. Lust ja lillepidu! Ja tulemusega olen väga rahul. Ego on üles ehitatud, nüüd võiks vaikselt hakata jälle sinna kampsuni poole vaatama. Aga vahepeal tuleb härra Knitterfreile üks müts kududa.


Um mein verletztes Ego wieder aufzubauen, habe ich ein Erfolgserlebnis gebraucht. Die erste Socke wartete schon seit einem Jahr auf den Partner, jetzt ist er da. Die Gestaltung und das Rechnen war ja mit der ersten Socke bereits erledigt und in Revelry genauestens aufgezeichnet, so war das Stricken der zweiten Socke purer Genuss. Mit dem Ergebnis bin ich sehr zufrieden. Mein Ego ist wieder aufgebaut, langsam kann ich wieder in die Richtung des Pullovers schauen. Davor braucht Herr Knitterfrei aber noch eine neue Mütze.

Die Mustern der Socken stammen hauptsächlich aus dem Buch "Meite Muhu mustrid". Muhu ist eine kleine estnische Insel im Ostsee. Die traditionellen Handarbeiten da zeichnen sich besonders durch fröhliche Farben aus. Gestrickt wurde mit SEHR dünnen Nadeln und Garnen. Und wenn ich sehr dünn sage, dann meine ich Sehr dünn. Sowas gibt es heute gar nicht mehr. Die Geduld dieser Frauen ist wahrlich bewundernswert.


Ich habe den sog. Fischschwanz-Anschlag gemacht und danach gleich "gedrehte" Reihen und Nupid (das sind diese kleinen Pünktchen in Weiß und Lila), wie bei typischen Muhu-Socken (Kapetad) üblich. Ansonsten sind es keine typischen Muhu-Socken.

Kapetad

Reede, 13. aprill 2012

Tagasilöök / Rückschlag

Tjah, olukord oli juba nii paljutõotav. Kehatükid valmis, varrukad valmis (suure vaevaga ja esimest varrukat kaks korda kududes), krae peaaegu valmis. No ja siis süvenes minus mind juba pikemat aega kummitanu kerge kahtlus, et varrukad said kitsad. Proovitükk sai tehtud, rehkendatud ja rehkendatud, kõik pidi klappima. Ja isegi kui valmis varrukas kitsas näis, pidi ta pesus laiusest kõvasti juurde võtma nagu proovitükk. No ja kuna see kahtlus üha süvenes, siis ei hakanud ma endale kokkuõmblemise vaeva tegema, enne kui selgus käes. Pesin üleeile ühe varruka ära... Kibe tõde, ta ei veninud piisavalt. Igavene soolikas sihuke. Urr...

No ja kuna ma ei pea enese kuduma-sundimisest midagi, siis panen ma selle kampsuni nüüd kõrvale ja võtan taas kätte, kui isu tagasi tuleb. Kanda tahab härra Knitterfrei teda niikuinii kõige varem oktoobris, nii et pole probleemi. Aga ma olen ikkagi pahur, sest lõpp oli juba nii lähedal. Ma tõesti tahan, et minust saab kampsunikuduja, aga kui esimesega nii valulikud kogemused saadakse, siis äkki enam tulevikus ei tahagi.



Die Lage war vielversprechend. Vorder- und Rückenteil fertig, Ärmel fertig (mit großer Mühe und der erste Ärmel wurde zwei Mal gestrickt), Kragen fast fertig. Und jetzt wuchs in mir die Angst, dass die Ärmel doch zu eng sind. Ich hatte doch ein Probestück gemacht und ordentlich gerechnet, so dass alles rictig sein sollte. Und obwohl die fertigen Ärmel zu eng schienen, sollten die nach einem Bad ordentlich in die Breite gehen, so wie das Probestück. Da die Angst immer wuchs, wollte ich die bittere Wahrheit nicht entdecken, wenn ich schon alles zusammengenäht habe. Also habe ich vorgestern einen Ärmel gewaschen... Und die Wahrheit war tatsächlich bitter: der Ärmel ist nicht genug in die Breite gegangen. Urr...

Ich halte nichts davon, sich zum Stricken zu zwingen. Es ist immerhin ein Hobby und soll Spaß machen. Also lege ich den Pullover jetzt beiseite und nehme erst wieder in die Hand, wenn ich Lust dazu habe. Hr. Knitterfrei braucht den Pullover ehe erst frühestens im Oktober. Ich bin jedoch ordentlich frustriert, weil das Ende ja schon so nah war. Ich will wirklich eine Pulloverstrickerin werden, aber wie stehen meine Chancen, wenn die ersten Erfahrungen so schmerzhaft sind?

Neljapäev, 22. märts 2012

Ungeduld - Kannatamatus

Seit langem kein Projekt mehr fertiggestellt, da ich gleichzeitig an zwei Großen arbeite. Ich vermisse schon richtig das Baden eines fertigen Strickstückes, das anschließende Spannen und die Umwandlung, die ein Stück auf diesem Wege durchmacht.
Habe schon mehrmals überlegt, ob ich nicht zwischendurch was Kleines mache, um das wundervolle Gefühl des Fertigstellens zu erleben. Bin aber auf kein gutes Projekt gekommen. Vielleicht wäre jetzt der perfekte Zeitpunkt die zweite Socke mit Muhu-Mustern fertigzumachen.

Andererseits würde dies das Fertigstellen des im letzten Posting gezeigten Haapsalu Schals und des Pullovers weiter hinausschieben. Vom Pullover fehlen jetzt nur noch ein Ärmel und der Kragen. Und dann muss das Ganze natürlich auch noch zusammengenäht werden. Und mittlerweile ist der Frühling da und draußen waren's heute um die 17 Grad. Tjah, durch den Ärger mit meinem Arm und dem Ärmel ergab sich eine Verzögerung.
Hm, was geht am schnellsten, Pullover oder Socke?

Ma ei ole enam ammu tundnud naudingut ühe kudumistöö valmimisest. Koon ju hetkel kahte suurt asja korraga, kui ühest kõrini, siis nokitsen teise kallal. Tunnen tõsiselt puudust valmis kudumi pesemisest ja venitamisest, ning sellest imelisest muudatusest, mis selle käigus toimub.
Olen juba mitu korda kaalunud mini väikese projekti käsilevõtmist, et seda imelist naudingut tunda. Pole aga sobiva projekti üle komistanud. Äkki oleks õige aeg teine Muhu-mustriline sokk valmis kududa.

Teisalt lükkuks siis Haapsalu salli ja kampsuni valmimine veel kaugemale tulevikku. Kampsunist on puudu veel vaid üks varrukas ja krae, ning siis tuleks muidugi kogu värk veel ka kokku õmmelda. Vahepeal on muide kevad kätte jõudnud ja täna olid väljas 17 kraadi sooja. Mu käehäda ja varruka kudumisel tekkinud probleemid rikkusid plaani härra Knitterfreile kampsik veel sel talvel kanda anda.
Mis edeneb kiiremini, kamps või sokk?

Laupäev, 25. veebruar 2012

Stand der Dinge / Asjade seis

Mu vasak käsi teeb üle hulga aja jälle valu. Oliiviõliga määrimine ei aita. Pean endale taas kudumiskeelu kehtestama. Kusjuures, kui ma koon, ei ole üldse valus. Aga muidu on, kui kätt üles tõstma pean. Valu põhjustajaks pean kudumist, sest valu tekkis peale eelmist laupäeva, kui istusin terve päeva teleka ees ja kudusin mõnuga härra Knitterfrei kampsuni varrukat.
Olen nüüd terve nädala edasi kududes hommikuti-õhtuti oliiviõliga määrinud ja paistab, et paljast määrimisest ei piisa. Tuleb siiski käsi rahule jätta. See kujuneb aga raskeks, sest härra Knitterfrei kampsuni valmimisest on puudu kõigest ühe nädala jagu kudumist.

Mein linker Arm tut wieder weh. Und das regelmäßige Schmieren mit Olivenöl bringt keine Abhilfe. Auf jeden Fall nicht, wenn ich weiterstricke. Muss mir wieder einen Strickverbot erteilen. Übrigens, wenn ich stricke, tut es gar nicht weh. Ich merke nur, dass der Arm am nächsten Tag wieder etwas stärker Schmerzt, wenn ich die Hand z.B. hoch hebe. Zum Verhängnis wurde mir letzter Samstag, wo ich den ganzen Tag vor der Glotze saß und mit Genuss an dem Ärmel des Nepal-Pullovers gestrickt habe. Am nächsten Tag waren dann die Schmerzen da.
Habe jetzt eine Woche lang morgens und abends mit Olivenöl geschmiert, aber das hat nichst gebracht. Muss dem Arm wohl doch Ruhe geben. Dies wird mir aber schwer fallen, da ich für den Nepal-Pulli schätzungsweise nur noch eine Woche brauchen würde.

Tolle kampsuniga läks nii, et varrukat kududes ei olnud mul vähimatki tahtmist ridu lugeda. Kasvatasin siis silma järgi ja umbes, ning avastasin tolle saatusliku laupäeva õhtuks, et piisav pikkus on käes, laius aga mitte. Terve päeva töö untsus. Panin siis kampsi kõrvale ja lasin asjal settida. Kudusin sel nädalal hoopis Haapsalu salli. Nüüd siis lõpuks rehkendasin kasvatamiste õige rütmi välja ja olen valmis edasi kuduma, aga käsi, va paharet viriseb. Mis teha, tuleb sundpuhkusele minna. :(

Der Pullover wäre ja auch schon fertig, aber ich war zu bequem fürs Reihenzählen und habe also die Zunahmen nach Gefühl und Augenmaß gemacht. Und natürlich am Abend dieses schicksalhaften Samstages festgestellt, dass ich die notwendige Länge habe, jedoch aber noch nicht die Breite. Habe dann enttäuscht (und auf mich selber sauer) die Arbeit beiseite gelegt und eine Woche lang an dem Haapsalu Schal "Sofia" gearbeitet. Gestern habe ich dann endlich das richtige Rhytmus für die Zunahmen ausgerechnet und bin bereit weiterzustricken, aber kann jetzt wegen der Schmerzen nicht. :(

Siinkohal aga siis asjade seis / Stand der Dinge:
Kampsunist on valmis esi- ja tagatükk. Varrukas läheb harutamisele, sellest jääb järele vaid värvel.

Vorder- und Rückenteil sind fertig. Von dem Ärmel bleibt nur das Bündchen erhalten.

Sofia salli pikkusest on valmis 77 cm ehk veidi üle poole. Pildilt on näha, et nupud sulanduvad ühtlaseks rombikujuliseks tombuks. Oleks ikka pidanud nr. 4,5 vardaga tegema, aga no eks venitamisel asi muutub ka veel. Lõnga tuleb igal juhul juurde tellida. Ühest lisatokist peaks piisama, aga igaks juhuks tellin kaks.

Von Sofia habe ich 77 cm fertig, d.h. etwa die Hälfte. Wie man auf dem Foto sieht, schmelzen die Nupps leider zu einem Klumpen. Hätte wohl doch die Nadelstärke 4,5 nehmen sollen. Beim Strecken wird sich hoffentlich noch was ändern. Ansonsten ist der Schal ein Traum! So leicht, so kuschelig, so warm! Ich werde aber mit Sicherheit mehr Garn bestellen müssen. Für die Randspitze reicht es ganz klar nicht mehr da ich von 4 Knäuel nur noch 2 übrig habe.

So, jetzt gehe in die Zwangspause. Hoffentlich reicht eine Woche.