Mõtisklus jätkub / Fortsetzung

Niisiis... 

Lisaks sokkidele sai sel aastal kootud ka kindaid. Kohe kindamaania tuli. Eestis puhkusel käies sai soetatud Kristi Jõeste võrratu raamat "Kirjatud teekond". Olin raamatu ilmudes selle kohta netis üht-teist lugenud ja mõelnud, et nagu tahaks. Ostmise ajaks oli meelest läinud, et raamat on ka juturaamat. Ostisn kuidagi kiirustades ja muuseas, sest kui poleks ostnud, oleks kripeldama jäänud. Kui siis autos raamatu lahti lõin, ehmusin esmalt ära, et mis juturaamatu ma endale soetanud olen! Nii vähe õpetusi sees. Tänaseks olen aga raamatust siiralt vaimustuses. Leian, et õpetuste osa on just nii mahukas kui vaja.
Selle raamatu tarkustest valmisid mu esimesed näpikud:

See oli muide omamoodi verstapost, sest ma arvasin varem alati, et sõrmikute nikerdamine käib mul üle jõu. Kõlab ehk arrogantselt, ent vahepeal olen ma veendunud, et ma saan kõigega hakkama, mis kudumisse puutub. :) Iseasi on, kui vaevaline või nauditav oleks üks teekond hirmkeerulise või -mahuka tulemuseni. No ja nii ma siis ikka valin oma projektid selle järgi, mida hetkel vaja ja millist lõbu see teekond mulle lubab.

No ja siis said lõbu pärast ühed "sõrmitud" ka kootud:

Sõbrannale üllatuseks ja talle väga meeldivad. Kuna tal käed kogu aeg külmetavad, on need hetkel tema "tööl-kodus-puhkehetkel"-kaaslased.

Ja siis sai sel aastal kootud 5 mütsi, millest kaks läks harutamisele, aga ülejäänuid kantakse mõnuga. Ja kaks Haapsalu salli-rätti võtsid ka kuju. Kui mu suurteosest Sofiast olen juba mitu korda heietanud, siis Lilleaia rätti pole poole sõnagagi maininud. Sellel rätil on minu silmis veidi kurb saatus ja sellepärast pole tahtnud temast pajatadagi.

Kootud sai ta sünnipäevakingiks ühele roosafännile töökaaslasele. Tagant järele mõistan, et ma lähtusin seda kingitust tehes rohkem enda kui kingisaaja väärtushinnangutest, nii et lõpptulemus on mu enda süü. Täitsin endal ühe pitsilise unelma: kududa beebiroosat mohääri. Kuna ma ise midagi sellist ei kannaks, siis näis too roosafänn töökaaslane mulle ideaalse adresaadina. Tjah, nähes aga sünnipäeval kinki üle andes saaja reaktsiooni, sain aru, et olin mööda pannud. Ta oleks vist rohkem rõõmustanud satsialli üle. Viskas mu töö vilja hooletult tagatuppa voodile, nagu häbeneks mu kinki teistele külalistele näidata. Ja hiljem rätti kätte võttes käkerdas ta selle jutu käigus nagu muuseas palliks ja muudkui muserdas ja mudis ja ... ma vaatasin teda kui halvatud ja süda karjus sees... Sel päeval tõotasin endale, et tulevikus koon vaid neile kaasinimestele, kelle kohta tõesti tean, et nad käsitööd hinnata oskavad.

Muide, kuna Lilleaia räti originaale servakiri mulle ei meeldi, siis kujundasin selle ümber. See oli mulle esimeseks korraks ise Haapsalu mustritega mängida ja uusi kujundeid luua.

Aga nüüd kampsunitest. Sel aastal kudusin ma esimest korda elus ühe kampsuni ise päris valmis. Minu varasemad katsed pole just eriti kuulsusrikkad. Mu kõige esimesest kampsunist jäid puudu varrukad, need kudus ja õmbles külge mu armas õeraasuke. Teisest alustatud kampsunist valmis vaid seljatükk. Too on senimaani vanematekodus kusagil kapis. No ja siis härra Knitterfrei kampsuniga on hetkel asjalood nii nagu nad on... Nii et see oli siis suur tulemus, et sel aastal ühe kampsuni päris valmis kudusin:

Tjah, ega ta täismõõtu ole, aga igatahes valmis! :) Ja ise kujundatud ja minu esimene ülalt alla kootud raglaan ja pealegi veel kapuutsist alustatud! No olgu ta nii pisike kui on, aga ma olen tulemuse üle ikka tegelikult väga uhke.

Ja kui kududes sai hullult muretsetud, et kas suurus ikka saab paras, sest toona ei olnud ma oma väikest õepoega veel ihusimaga näinud ja pealegi oli suvi ja täpselt ei teadnud keegi, mis mõõtudes väikemees talvel olema saab. Nüüd on põnn täpselt poole aastane, on talv ja kampsun istub kui valatud ja nii palju on igatahes veel ruumi ka, et kevadeni läheb selga!

Üks suurem kampsunilaadne töö, mis ka lõpetatud sai, oli Chilly. Vat sellesse mustrisse ma armusin. Esimesest pilgust ja kõrvuni. Originaallõnga hinnaga ma nõus ei olnud. Pean 60 eurot varrukateta kudumi jaoks liiga paljuks. No ja oleks siis mingid ebatavalised materjalid mängus. Ei, tavaline lammas. OK, Shetlandi oma, aga siiski. Ma siis otsustasin Eesti (või ma ei tea, kust kohast Raasiku oma villa ostab) lamba kasuks ja kombineerisin julgelt. Värvivahetusega Kauni ja Aade Artistic said värvide kaupa kerakesteks keritud ning originaali 24! värvitooni sel kombel asendatud. Pusimist oli ja sehkendamist, aga ma nautisin iga minutit. Ma armastan ehtsat ja ehedat maavillast lõnga!

No ja kui siis veel kudumiseks läks... Veel suurem nauding! Kõik need värvid! Mõnus karune lõng! Isegi lõngaotste peitmine oli nauding. Muster iseenesest on lihtne. Geniaalselt lihtne! Mulle ei meeldi mitme lõngaga korraga kududa. Selle pluusi puhul ei olnud see kunagi vajalik. Kahevärvilised read tekivad nii, et põhivärviga kootakse ja lihtsalt vahepeal tõstetakse silmus kudumata lihtsalt üle ja nii lisandub eelmise ringi värv ja tekib mulje nagu oleks kootud kahe värviga. Lisaks veel pahemidised silmused ja saadud effekt meenutab üllataval kombel Muhu nupilisit kudet.

Selle pluusikese pildistamine on aga tõeliseks pähkliks kujunenud. Mul ei ole just eriti spets kaamera (videokaamera fotofunktsioon) ja seni pole selline pilt õnnestunud, mis mu Chilly täie ilu edasi annaks.

Parimad pildid on need:

***

Tegelikult on värvid ilusamad: tumeroheline sügavam ja kollased-oranzid toonid säravamad. Igatahes on see mu hetke lemmikkudum. Tükike päikest hallides talvepäevades.

Ühtekokku ostsin selle projekti jaoks uut lõnga 42.11 EUR eest, aga mitmeid värvitoone on veel ühe väiksema projekti jagu üle. Natuke kasutasin ka juba olemaolevaid lõngu. Kulunud materjali maksumus jääb aga kindlasti alla 40 euro. Ja mu tulemuse värvid meeldivad mulle rohkem kui originaali omad.

Kuna ma sain suhteliselt peene lõngaga ja number 3 vardaga siiski suhteliselt suure asja valmis, siis söandan tulevikuski nii peenest lõngas kampsuneid kududa. Ja nii ma tellisin kampsunijagu Dropsi Alpakat ja proovilappi kududes jõudsin ühe olulise arusaamiseni...

Kuna see postitus on jälle jube pikaks veninud, siis arusaamisest tuleb uus.