Pühapäev, 27. juuli 2014

Vector edeneb

Peale viimases postituses hädaldamist sai kuidagi ripskoega rahu sõlmitud ja sall hakkas edenema.
Viiest triibust kaks on veel jäänud.


Keskmise (heledaima) triibu tegin veidi laiema, sest too tokk oli kuidagimoodi nagu mahukam ega tahtnud sugugi lõppeda. Aga kuna see on KESKMINE triip, siis mõtlesin, et pole hullu ja kasutan kenasti ikka kogu lõnga ära.

Kui sinnani sain igaks triibuks uue "värvi" võtta, siis nüüd hakkasid toonid korduma. Natuke nagu on selline "teise-soki-kudumise-tunne", aga ainult õige pisut.

Kuna nüüd on veel vaid kaks triipu jäänud, siis ma enam ei karda, et tüdimus peale tuleb ja sall seisma jääb. Laius tundub ka paras olevat. Pikkust on nüüd juba piisavalt, et üritada end salli mässida. Täitsa mõnusalt hoiab õlgadel. Ripskoe eelis: avab end nagu akordioni lõõts ja võtab keha kuju.

Neljapäev, 17. juuli 2014

Vector: hetkeseis

Seitsmest triibust kaks on valmis ja ma olen kergelt rahulolematu. Esiteks ei ole ma jätkuvalt ripskoe austaja.
Teiseks häirib mind varda ja lõnga omavaheline suhe: tahaks tihedamat kudet, aga see ei oleks projekti vaimus.
Kolmandaks võtsin ma väiksema silmuste arvu (168 asemel 130), sest loogika lonkas ja ma arvasin, et salli laiuseks saab loodud silmuste laius. Aga võta näpust, see on ju hoopiski serva-diagonaali pikkus, salli tegelik laius selgub alles kududes (matemaatikud kindlasti saaksid selle eelnevalt välja rehkendatud, aga mina ei ole matemaatik.)
Neljandaks üritasin ma vahepeal oma laiusproblemaatikast tekkinud kitsuspaanikat leevendada lõdvema kudumisega, mistõttu mu niigi veidi ebaühtlae ripskude muutus täitsa ebaühtlaseks.

Olin siis kohe vahepeal nii heitunud, et jätsin salli seisma ja kudusin sõbrannale kaks ammu-lubatud mütsi valmis: selle ja selle. No ja siis muutus aktuaalseks, et Fairalpakal tulevad juuli lõpus uued värvid müüki ja mul veel "vanad" lõngadki kudumata, siis asusin punase kampsuni planeerimise kallale ja kudusin mitu päeva ainult proovilappe (kui õnnestub, siis saab sellest ise kokku pandud palmikuline jakk). No ja nüüd on kaks päeva juba selline seisund, et proovilapid on kootud, ainult rehkendus on teha, aga selle jaoks on värsket pead vaja ja pea ei saa enne nädalavahetust värske olema. Nüüd ma ei ole seega juba kaks päeva kudunud ja kole kudumisevalu on sees, nii et otsisin siis taas Vectori lagedale: hea mindless kudumine.


Nüüd, kui olen vahepeal veidi distantsi hoidnud, vaatan teist värskema pilguga. Koe pärast ei muretse, küllap läheb pesus ühtlasemaks. Laius teeb aga ikkagi muret. No harutada kohe mitte ei tahaks. Või äkki ikka jääb kitsas? No vot ei tea. Tundub 49-50 cm lai saavat. Originaali järgi tulevat 20 tolli. Aga see on ju 50,8 cm! Kuidas siis mul tuleb 38 silmust kitsamana sama laius? Lõngad on ju enam-vähem sama jämedad. 
Mitte midagi ei saa enam aru.
Ah, koon parem edasi.

Laupäev, 12. juuli 2014

Häh!

Lappasin täna poes käies värsket Sabrinat ja silma jäid kaks kampsi, millel lukud lokivad täiega.
Üks neist on see siin:

Nii võib kohe omaenese saavutuse tõttu uhkeks muutuda.

Kolmapäev, 9. juuli 2014

Ei tea, kas te seda nalja teate...

Ma täna esimest korda kuulsin...

Elasid kord eite-taati. Olid kaua-kaua teineteisega abielus - õnnelikus abielus. Ei riielnud kunagi teineteisega, ei varjanud üksteise eest saladusi. Peale üheainsa: naisel oli riidekapi ülemisel riiulil üks kingakarp ja mehele oli keelatud seda karpi avada või naiselt selle karbi kohta pärida.

Ühel päeval jäi eit väga haigeks ning arst ütles, et siin ei saa enam midagi teha, nüüd on minek. Kurvastasid eite-taati ja valmistusid üksteisega hüvasti jätma. Taat tõi ülemiselt kapiriiulilt kingakarbi ja küsis eidelt, kas too nüüd äkki avaldab talle lõpuks, mis selles karbis on. Eit lubas taadil karbi avada. Karbis olid kaks heegeldatud nukku ja 95 000 dollarit. Eit jutustas taadile, et kui ta omal ajal abielluma hakkas, ütles vanaema talle, et õnneliku abielu saladus olevat mitte kunagi riielda. "Kui sa oma mehe peale vihastad," käskis vanaema, "ära ütle midagi, vaid heegelda selle asemel üks nukk."

Vanamees oli pisarateni liigutatud - karbis oli ju vaid kaks nukku! Mees kogus end veidi ja küsis: "Kallis, see selgitab nukkude olemasolu, aga kust tuleb see raha?"
"Ah," vastas eit, "selle raha ma teenisin nukkude müügiga."

Kolmapäev, 2. juuli 2014

Maavillane kampsun valmis!

No lõpuks ometi võin kuulutada, et too kaua-tehtud-kaunikene (alustasin jaanuaris) on lõppude lõpuks valmis ja luku ka ette saanud. Pärast kõiki neid arutlusi ja kaalumisi ja luku ümbervahetamist oli otsus kindel: ääreliistud jäävad nii, nagu nad esimese hooga tulid. (Rippus teine mul kapis ja kuidagi selline valmis-tunne tekkis, et kohe vähimatki tahtmist ei olnud enam neid liiste kahekordseteks ümber teha.) No ja kui paraja pikkusega lukk kohal oli, tahtsin teise siis ka kohe ette õmmelda, aga siis selgus, et sobivat niiti ei ole majapidamises. Et parajasti oli nädalavahetus, siis ei sattunud kohe õmblustarvete poodi ka (kui töökoht on poest 3 minuti kaugusel, siis ju ei hakka kallil laupäeval ometi sinna kanti minema). Esmaspäeval siis tõin lõunavaheajal niidi ära (täpselt luku värvi!) ja vat siis hakkas põdemine: ikka kohe täitsa jube oli ettekujutus õmblusmasinaga luku kudumile etteõmblemisest.

Võtsin siis ikka kohe pikalt hoogu. (Tegelesin hirmu peletamiseks viltimisega, nagu eelmises postituses pajatatud, ning kudusin sõbrannale tellimustööna ühe igava mütsi valmis.) Ja kuna järgmisel nädalavahetusel oli palju muid mõtteid peas, siis ei saanud see tegu ka siis tehtud. Eile õhtul kella kümne paiku mõtlesin, et panen vähemalt õmblusmasina valmis, siis homme võtan südame rindu ja teen selle tembu ära. Aga kui masin ette valmistatud, tuli vaim peale ning kannatamatus ja siis tegin sellest öötöö ja 2. juuli esimesel tunnil sai maavillane kampsun luku ette.

Endale meeldetuletuseks:
Kinnitasin luku nööpnõeltega liistudele ja traageldasin käsitsi külge. Eemaldasin nõelad. Masinal panin sammupikkuseks 2,5 võin natuke enam. Alguses proovisin lukuõmblemisjalaga, aga see surus liiga tugevalt ja selle peale võtsin tolle plastmassist läbipaistva jala (ei tea, mis otstarbeks too mõeldud on, aga siinkohal sobis). Kokku õmblesin nii, et lukk oli allpool ja õmblus sai hästi-hästi lukuserva lähedale st. hammastest hästi kaugele. Vahetevahel pidin jalga üles tõstma, sest kamps ei libisenud piisavalt edasi (äkki oleks tavaline metalljalg ikka parem olnud?). Muide, netist lugesin, et kudumile mõeldud lukk peab hõlmast 5% lühem olema... Selle üle mediteerin enne järgmise luku soetamist. 

No ideaalne ei ole, aga siiski täitsa korralik. Lahtiste hõlmadega pildil on näha, et ta kerget ikka kipub lainetama, aga kui ma tast korra veel auruga üle käin, siis ehk tasandub seegi.


Tegin ikkagi peidetud luku. Tagantjärele targutus oleks, et liist oleks võinud umbes 2-3 rida lühem olla, siis ei lõikaks õmblus niimoodi liistu sisse. Aga seda on tegelikult ka vaid väga lähedalt näha. 


Siseliistu ei hakanud kuduma. Osalt ei viitsinud, teisalt pelgasin, et jääb liiga paks ja kolmandaks näeb ta minu arust niigi piisavalt korrektne välja (vist tänu sellele, et lukk ja kamps nii ühte värvi).


Kapuuts elab oma elu. See tähendab, et ta serv just väga hästi ei hoia (vaata esimest pilti). Kareda maavillase asi. Mingi raskem ja libedam lõng hoiaks kindlasti teisiti. Aga see pole ju miski suur viga. 
Peasoojendajana ma teda vaevalt kasutama hakkan. Eks ta rohkem eputamise asi ole. Aga välja näeb see asi siis nii:

Värv on kõige õigem just sellel pildil.

 Ja peaksin ma kunagi vastu tahtmist kuulsaks saama, 
siis on selle kapuutsiga väga hea end paparazzode eest varjata nagu see juhuslik võte tõestab. ;)

Tjah, mida siis veel öelda... Esimene endale kootud täismõõdus st. pikkade varrukatega kamps, millega rahul olen! Ja kuna Saksas on hetkel sama jahe kui Eestis, siis saan teda vist kohe kandma hakata. Suvekampsuniks autor ta ju pitsmustri tõttu ka tituleerib.

Kootud Jõgeva 8/2 maavillasest lõngast varrastega 2,5 ja 3.

Teisipäev, 1. juuli 2014

Sai natuke vilditud

Kuidagimoodi sai lubatud ühele töökaaslasele moblakotike viltida. Eesmärgiks oli taaskord lõngajääkidest vabanemine. Sihikul õeraasukese fotokakotist ülejäänud lilla viltimislõng. Rehkendasin töökaaslase mobla mõõtudele 40% lisaks ja kudusin valmis. Ülaserva tegin lolli peaga tolle 3-stitch slipped stitch serva - too tõmbas nimelt pesumasinas rohkem kokku kui ülejäänud kude ja nii sain ma tagantjärele korralikult rebida ja venitada, et mobla kuidagimoodi sinna kotikesse mahuks. 
Aga milleks ette rutata. Alguses oli selline nr. 8 varrastega kootud lotu:


Kuna just viimasel real sai lilla lõng otsa, siis kokkuõmblemise (Kitchener Stitch) tegin halli lõngaga.

Siis läks lotu koos mu jämedakoelise kevad-sügis-jopega pesumasinasse ja tegi 40 kraadi juures ühe reisi. Tuli palju väiksemana välja, aga kuna ta oli moodustanud paar volti ja voldivahed ei olnud viltunud, siis läks ta 60 kraadi juures uuele reisile. Kui välja tuli, oli ühtlasem, aga siiski mitte täiuslik. Kuna aga olulisemat järelviltumist enam loota ei olnud, siis lasin tal kuivada. Siis käisin töökaaslase mobla juures peaproovil ja selguski kurb tõsiasi: sissepääs on liiga kitsas!



Kodus tegin ülaotsa taas märjaks ja vaatasin majapidamises ringi, millega venitada. Lõpuks konstrueerisin kruviga laualambikinnitusest ja lauanoast sellise seadeldise ja venitasin ikka brutaalselt:


Kas sellest abi oli, hetkel veel ei tea. Homme alles kohtun taas töökaaslase ja tema moblaga.

Kuna vahepeal oli aga lootus sissepääs vajalikku suurusesse venitada juba kadunud, siis ostsin uut viltimislõnga (sel korral töökaaslase soovil erepunast - haha, niipalju siis jääkide hävitamisest! Jälle uued jäägid tekkisid.) ja kudusin uue lotu:


Toda viltisin siis kohe 60 kraadi juures, aga sel korral toimus veel hullem voltimine, nii et tulemus jäi veel ebaühtlasem. Kihutasin ta siis veel korra ühele 60-kraadisele reisile, toppides koti sisse selle kõverdumise vältimiseks ühe soki ja hiljem siis viltisin teist veel kolmandagi korra (40 kraadi juures), aga ebaühtlane tema siiski jäi. Olen äpu viltija!
Tulemus sai selline:
Too hall triip meeldis töökaaslasele nii väga, et teisele kotikesele tekkis see juba tellimusena.

Kas nad mõlemad või vähemalt üks neist siis lõpuks ka sobib, selgub homme.


Nööp: Jim Knopf

Edit: Mobiil mahub mõlemasse sisse ja töökaaslane on häppi.