Laupäev, 21. november 2015

Veel palmikuid

Kui eile-blogitud pisikese palmikulise kampsi valmis olin saanud, seisin vastamisi küsimusega: Mis edasi?
Saksa kudujad kurdavad vahel blogides "kuduauku" vajumist. Selle all mõeldakse seisu kui üks ese on just valminud ja ei teata, mida järgmisena kududa. Osaliselt riputakse veel mõtetega eelmise projekti juures, mistõttu uue valik on kuidagi raskendatud.

Mulle on selline seisund seni võõras olnud. Ma mõtisklen juba ühe töö lõpule lähenedes järgmise projekti üle. Enamasti on mu nimekiri kudumist soovivatest asjadest lootusetult pikk ja vaja vaid otsustada, milline neist esimesena käsile võetakse. Sel korral, kui õetütre kampsuni valmis sain, tahtsin suvel seisma jäänud muhuteemalise kampsuniga jätkata:

Aga kuidagi nagu midagi on selle kampsuniga valesti. Ta tundub kole lai ja talje vormimine paistab paigast ära olevat. Ja - oh mis iroonia - sama tundub mu enesega toimuvat. :) Võtsin aprillist juulini edukalt 13 kilo alla. Siis jäi kaal pidama ja nüüd külmade saabumisega võitlen igapäevaselt kaalutõusu vastu. No ja kuidagi ei ole nagu mõtet sellises olukorras tegeleda endale hästi-istuvate kampsunite-kleitide kudumisega, onju.

Olin siis kohe vist esimest korda kuduaugus. Kohe mitu päeva ei kudunud. Mõtisklesin. Ja välja mõtlesin: koon emale kampsuni! Mul selleks lõngki juba juunist saadik olemas! See ei olnud toona mingi konkreetne plaan, lihtsalt krabasin muu tellimuse juurde ka oma lemmiklõnga lemmikvärvis, lihtsalt tagavaraks:
Fairalpaka DK, Weinrot heather

Pärast viimaste projektide juures toimunud eksperimenteerimist, mitmekordset harutamist ning uuestikudumist oli mul kole tahtmine lihtsalt mustri järgi kududa nii, et kohe kõik õnnestub ja ma ei pea eriti palju nuputama või rehkendama.
Vaatasin siis oma Ravelrys lemmikmustreid ja otsustasin, et koon kas Roosevelt- või Saddleback Cardigani. Mõlemad ilmusid 2014 Interweave Knits'i sügisenumbris, kust olen varem kudunud juba Hitchi.

Mulle meeldib väga Saddlebacki esikülg. Seda just laia nööbiliistu ja palmikute tõttu. Mis mulle ei meeldi, on selg ja just too sellele kampsunile nime andnud sadul-õlg.

Roosevelti juures meeldivad mulle väga taskud. Samas ei ole selle palmikud just kõige kaunimad.

Vankusin siis nagu kits kahe heinakuhja vahel ja kuna mu olemasolev lõng niikuinii kummagi juhendi juurde üks-ühele ei sobi, ei jäänud mul lõpuks taas muud üle kui hakata oma rida ajama.

Nüüd tuleb sellest siis mingi kombinatsioon kahest eelmainitust + minuvalitud palmikud: Võtan üle Saddlebacki nööbiliistu ja Roosevelti taskud, palmik on pärit Carla Scotti raamatust "Zopfmuster".
Üks hõlm on valmis. 

Tasku kudumine oli paras ettevõtmine. Roosevelti juhendist oli vaid veidi kasu. Aga kõigest kahe proovitüki tegemise abil sain hakkama.

Natuke pelgan, et nööbiliistu ma nii julgelt laiaks kududa ei saa, nagu Saddlebackil, sest kampsun saab siis vist liiga lai, aga ootame-vaatama. Selle otsuse langetan ju niikuinii kõige lõpus.

***
Nachdem ich den Baby-Pullover fertig hatte, fiel ich wohl zum ersten Mal in ein Strickloch. Ursprünglich wollte ich an meinem Muhu-Thematik-Pulli weiterstricken - dieser liegt seit Sommer brach - aber irgendwie ist der Zeitpunkt gerade nicht dafür geeignet. Nachdem ich im Sommer stolze 13 Kilo verloren habe, entwickelt sich mein Gewicht nun wieder in die andere Rictung, bzw. ich kämpfe dagegen, so dass es aktuell keinen Sinn macht einen Versuch zu wagen einen gut-sitzenden Pulli oder Kleid für mich zu stricken.
Habe dann aber eine gute Lösung gefunden und stricke nun an einer Zoprmusterjacke für meine Mama.
Wollte erstmals ganz experimentierfrei nur nach einer Anleitung stricken, da meine letzten Projekte viel aufribbeln und neustricken mit sich brachten. Ich wollte mich zwischen dem Roosevelt- und dem Saddleback Cardigan entscheiden. Am Ende stellte sich heraus, dass ich - was die Maschenprobe angeht - keines der Beiden eins zu eins nachstricken kann. Außerdem gefielen mir bei keinem der Zwei alle Designelemente. Nun wird das eine Mischung der beiden Designs: Ich übernehme die Taschen von Roosevelt Cardigan und die breite Knopfleiste von Saddleback, Das Zopfmuster stammt aus Carla Scotts gleichnamigem Musterbuch.

Reede, 20. november 2015

Kampsun armsakesele

Küll on tore omada väikest õetütart, sest nii saab ometi kellelegi roosasid asju kududa!

Ostsin selle kampsuni jaoks lõngad juba eelmise aasta detsembris valmis. Siis jäi kudumine aga esialgu soiku. Oligi nii parem, sest nüüd on armsake suurem ja ei tee oma emmele kampsuni sagedase täis-öökamisega liigset tööd. Muidugi oleks praktilisem nii väikestele pigemini sokilõngast asju kududa, mida siis lihtsalt muude riietega koos masinas pesta tohib, aga mulle ikkagi meeldivad täis-looduslikud kiud rohkem. Iseäranis kui on tegemist kampsunitega. 
Ostsin kaks tokki roosat ja ühe toki tumelillat Debbie Blissi Fine Donegali. Alguses oli plaan roosasse peened lillad triibud jooksma panna. Proovilappi kududes aga selgus, et see lilla on tõesti nii tume, et näib peente triipudena kogunisti porikarva. Ei olnud ilus. 

Siis proovisin mõlema värviga sellist mustrit, mis ka ei jäänud suurem asi:

Proovisin erinevaid koemustreid. See siin täitsa meeldis:

Nii avastasin ka, et erinevalt tavapärasest, meeldib mulle selle tweed-lõnga puhul pahemipidine kude rohkem kui parempidine.

Vaatasin siis lõpuks veel ka läbi oma palmikmustritekogu ja jäin pidama selle juurde siin:

Ja vaikselt siis arenes ka idee, kuidas siiski ka see tumelilla lõng kampsunisse lisada, ilma et ta porikarva välja näiks. Nimelt suuremate pindadena. No ja nii ei saanud see kampsun ka liiga roosa.

Siin ta siis on, meie armsake oma uues kampsunis:

Kudusin muidugi varuga, et laps kamspunist liiga kähku välja ei kasvaks. Varrukad on seetõttu hetkel liiga pikad, aga see oli teadlik valik. No eks siis alguses keerab varrukaotsad üles. Selle-eest kehaosa tundub just mõnusalt lotakalt suur ja soe:

Alguses plaanisin paatkaeluse teha, aga siis otsustasin siiski selle eest hoolitseda, et lapsel kukal soe püsiks ja nii lisandus kampsunile lühendatud ridadega kootud kerge püstkrae, mis on inspireeritud Vanessa Ewing'i Hitchist.
Õlad ja krae on kootud ripskoes.

Hobuserauapalmik on pärit Mary Webbi raamatust "Koekirjad", lk. 172.
Triibuline muster moodustub ületõstetud silmustega ja on pärit Stricktrendsi 2010. aasta sügisesest numbrist (milles on muide uskumatult palju kootavaid mudeleid):

Muud faktid nagu alati Ravelrys.

***
Für meine süße kleine Nichte habe ich diesen Zopfpullover gestrickt.
Die ursprüngliche Idee war feine Streifen in Lila zum Rosa hinzuzufügen. Bei der Maschenprobe kam jedoch heraus, dass der Lilaton für so feine Streifen zu dunkel ist und eher wie Schwarz wirkt. Habe dann weitere Ideen ausprobiert und entdeckt, dass mir bei diesem Tweedgarn überraschenderweise glatt links besser gefällt als rechte Maschen.
Als ich dann noch einige Zopfmustern zur Probe gestrickt habe, fiel die Entscheidung.
Am Ende fand ich auch eine Möglichkeit das dunkle Garn hinzuzufügen: als eine größere Fläche kommt die eigentliche Farbe zur Geltung ohne zu düster zu wirken.

Der Pullover ist der Nichte aktuell noch ein wenig zu groß (vor allem die Ärmel sind noch etwas lang), das war aber Absicht. So kann sie den Pullover länger tragen. Ich finde, sie sieht entzückend darin aus.

Laupäev, 7. november 2015

Kohmar

Juba jälle istusin puidust varda katki!
See oli nüüd siis juba kolmas.
Et inimene siis ometi oma vigadest ei õpi!
Pean vist nr. 3 varraste puhul täielikult metallile üle minema.