Esmaspäev, 31. august 2015

Sinilillerätt valmis

Nüüd on sellest juba nädalapäevad, kui sinilillerätt valmis ja pildilegi sai, aga kirjutada temast pole veel tuju olnud. No ikka ei saanud selline nagu oleks tahtnud, aga enam uuesti ka teha ei jaksanud. Isu ei olnud. Sai siis selline nagu sai. Lihtne. Ilma suurema originaalsuseta.


Ilus lihtne rätt. Sinilillemuster oma siiruses.
Kuna aga tahtsin äärepitsiga muud saavutada, siis olen seni rahulolematu.

Veidi kahetsen, et eelmises postituses näidatud versiooni üles harutasin.
Veidi rohkem kahetsen, et ei kudunud vahepeal kujundatud teist äärepitsi. Siin proovitükk:



Sinilillemustrit armastan aga siiani. Ehk siis kunagi uus katse ja esialgse idee õnnestunud realiseeriminegi. Elame näeme.

Rohkem fakte Ravelrys.
***
Liebe Anneli, nachdem ich dich mit den Bilden im letzten Post ganz gemein irre geführt habe, hier mal nach langer Zeit wieder auch der Inhalt auf Deutsch.

Da ich mit der Borte unzufrieden war, habe ich die erste Version des Leberblümchentuches bis zum Mittelteil aufgeribbelt. Danach habe ich weiter an der Randspitze gearbeitet und versucht meine Vision zu realisieren bis ich irgendwann keine Lust mehr hatte. Habe leider nicht das Ergebnis erzielt, das ich erhofft habe. Das Tuch ist irgendwie zu einfach geworden. Ohne  Originalität.

Ich bedauere ein wenig, dass ich die erste Version aufgeribbelt habe.
Ich bedauere ein wenig mehr, dass ich nicht die andere Randspitze (siehe zweites Foto oben) gestrickt habe. 
Vielleicht stricke ich das Tuch ja irgendwann wieder und schaffe es sogar meine ursprüngliche Vision zu realisieren. :)
Das Leberblümchenmuster in ihrer Einfachheit und Heiterkeit gefällt mir nämlich immer noch sehr.

Esmaspäev, 10. august 2015

Kudusin ja ...

Kudusin eelmises postituses näidatud sinepikollasest alpakast räti.
Muide, see lõng muudab pidevalt oma värvi! Kord on ta sinepikollane, siis jälle tuhmkollane. Mõlemad vägagi kenad toonid. Aga mõnikord on ta väga inetu rohekaskollane, mille peale ma ikka ja jälle kohkun ning muretsen, et kuidas ma küll sõbrannale nii inetut värvi räti kingin. Aga järgmisel päeval on teine jälle ilus tuhmkollane ja siis on kõik hästi.
Igal juhul olen nüüd rahul, et seda lõnga kampsunijagu ei tellinud.
Esmalt oli küll plaan Aasa sallide raamatust õlelillemuster kolmnurka jooksma panna, aga kui proovilapp valmis, näis õlelillemuster mulle selle visiooni realiseerimiseks liiga suur:


Kujundasin selle baasil siis väiksema mustri, aga ka see tundus liiga suur:


Valisin siis sisukirjaks hoopiski sinilillemustri samast raamatust.
Too on minu arust selline selge ja siiras.
Sain ta siis kolmnurka jooksma pandud (keskelt kasvatades) ja mõtlesin sinilillelehti kujutava borte välja. Kudusin mitu proovilappi, enne kui kõik jooksma sain. Äärepitsiga sama. Kudusin vardalt maha, tõmbasin põrandale sirgu ja ...
Ei olnud rahul.


Liiga vähe sisukirja, borte ääred toovad liiga palju geomeetriat sisse ning borte ise mõjub kuidagi massiivse ja raskena.

Sõitsin siis vahepeal 50 km rattaga, et selget pead saada. Kui koju tulin, vaatasin teist veel korra kriitilise pilguga ja harutasin kuni sisukirja alguseni üles! 3 korda 50 g lõnga sai taas tokkideks!

Ise olin ka veidi ehmunud, sest ikkagi täitsa kena rätt ju sai, aga ei vastanud mu visioonile.

Nüüd jätsin borte ära, pikendasin sisukirja kümnelt korduselt 15-ni ja teen lihtsalt pikema äärepitsi.

Äärepitsi kallal pusserdan nüüd laupäevast saadik. Vat, ei tule selline, nagu tahaks. Aga uusi ideesid visiooni realiseerimiseks veel jätkub. Vaatame, mis saab.

Imelik asi selle ise kujundamisega. Tohutult võtab aega nii mustri kirjapanemine kui ka proovilappide tegemine, harutamine, muutmine ja taas kudumine. Tõesti võtab aega. (Valmis juhendi järgi kududes oleks rätt juba ammu valmis.) Aga seda laadi loomine on omaette nauding.