Maavillane kampsun valmis!

No lõpuks ometi võin kuulutada, et too kaua-tehtud-kaunikene (alustasin jaanuaris) on lõppude lõpuks valmis ja luku ka ette saanud. Pärast kõiki neid arutlusi ja kaalumisi ja luku ümbervahetamist oli otsus kindel: ääreliistud jäävad nii, nagu nad esimese hooga tulid. (Rippus teine mul kapis ja kuidagi selline valmis-tunne tekkis, et kohe vähimatki tahtmist ei olnud enam neid liiste kahekordseteks ümber teha.) No ja kui paraja pikkusega lukk kohal oli, tahtsin teise siis ka kohe ette õmmelda, aga siis selgus, et sobivat niiti ei ole majapidamises. Et parajasti oli nädalavahetus, siis ei sattunud kohe õmblustarvete poodi ka (kui töökoht on poest 3 minuti kaugusel, siis ju ei hakka kallil laupäeval ometi sinna kanti minema). Esmaspäeval siis tõin lõunavaheajal niidi ära (täpselt luku värvi!) ja vat siis hakkas põdemine: ikka kohe täitsa jube oli ettekujutus õmblusmasinaga luku kudumile etteõmblemisest.

Võtsin siis ikka kohe pikalt hoogu. (Tegelesin hirmu peletamiseks viltimisega, nagu eelmises postituses pajatatud, ning kudusin sõbrannale tellimustööna ühe igava mütsi valmis.) Ja kuna järgmisel nädalavahetusel oli palju muid mõtteid peas, siis ei saanud see tegu ka siis tehtud. Eile õhtul kella kümne paiku mõtlesin, et panen vähemalt õmblusmasina valmis, siis homme võtan südame rindu ja teen selle tembu ära. Aga kui masin ette valmistatud, tuli vaim peale ning kannatamatus ja siis tegin sellest öötöö ja 2. juuli esimesel tunnil sai maavillane kampsun luku ette.

Endale meeldetuletuseks:

Kinnitasin luku nööpnõeltega liistudele ja traageldasin käsitsi külge. Eemaldasin nõelad. Masinal panin sammupikkuseks 2,5 võin natuke enam. Alguses proovisin lukuõmblemisjalaga, aga see surus liiga tugevalt ja selle peale võtsin tolle plastmassist läbipaistva jala (ei tea, mis otstarbeks too mõeldud on, aga siinkohal sobis). Kokku õmblesin nii, et lukk oli allpool ja õmblus sai hästi-hästi lukuserva lähedale st. hammastest hästi kaugele. Vahetevahel pidin jalga üles tõstma, sest kamps ei libisenud piisavalt edasi (äkki oleks tavaline metalljalg ikka parem olnud?). Muide, netist lugesin, et kudumile mõeldud lukk peab hõlmast 5% lühem olema... Selle üle mediteerin enne järgmise luku soetamist. 

No ideaalne ei ole, aga siiski täitsa korralik. Lahtiste hõlmadega pildil on näha, et ta kerget ikka kipub lainetama, aga kui ma tast korra veel auruga üle käin, siis ehk tasandub seegi.

Tegin ikkagi peidetud luku. Tagantjärele targutus oleks, et liist oleks võinud umbes 2-3 rida lühem olla, siis ei lõikaks õmblus niimoodi liistu sisse. Aga seda on tegelikult ka vaid väga lähedalt näha. 

Siseliistu ei hakanud kuduma. Osalt ei viitsinud, teisalt pelgasin, et jääb liiga paks ja kolmandaks näeb ta minu arust niigi piisavalt korrektne välja (vist tänu sellele, et lukk ja kamps nii ühte värvi).

Kapuuts elab oma elu. See tähendab, et ta serv just väga hästi ei hoia (vaata esimest pilti). Kareda maavillase asi. Mingi raskem ja libedam lõng hoiaks kindlasti teisiti. Aga see pole ju miski suur viga. 

Peasoojendajana ma teda vaevalt kasutama hakkan. Eks ta rohkem eputamise asi ole. Aga välja näeb see asi siis nii:

Värv on kõige õigem just sellel pildil.

 Ja peaksin ma kunagi vastu tahtmist kuulsaks saama, 

siis on selle kapuutsiga väga hea end paparazzode eest varjata nagu see juhuslik võte tõestab. ;)

Tjah, mida siis veel öelda... Esimene endale kootud täismõõdus st. pikkade varrukatega kamps, millega rahul olen! Ja kuna Saksas on hetkel sama jahe kui Eestis, siis saan teda vist kohe kandma hakata. Suvekampsuniks autor ta ju pitsmustri tõttu ka tituleerib.

Kootud Jõgeva 8/2 maavillasest lõngast varrastega 2,5 ja 3.

Projekt Ravelrys