reede, 13. aprill 2012

Tagasilöök / Rückschlag

Tjah, olukord oli juba nii paljutõotav. Kehatükid valmis, varrukad valmis (suure vaevaga ja esimest varrukat kaks korda kududes), krae peaaegu valmis. No ja siis süvenes minus mind juba pikemat aega kummitanu kerge kahtlus, et varrukad said kitsad. Proovitükk sai tehtud, rehkendatud ja rehkendatud, kõik pidi klappima. Ja isegi kui valmis varrukas kitsas näis, pidi ta pesus laiusest kõvasti juurde võtma nagu proovitükk. No ja kuna see kahtlus üha süvenes, siis ei hakanud ma endale kokkuõmblemise vaeva tegema, enne kui selgus käes. Pesin üleeile ühe varruka ära... Kibe tõde, ta ei veninud piisavalt. Igavene soolikas sihuke. Urr...

No ja kuna ma ei pea enese kuduma-sundimisest midagi, siis panen ma selle kampsuni nüüd kõrvale ja võtan taas kätte, kui isu tagasi tuleb. Kanda tahab härra Knitterfrei teda niikuinii kõige varem oktoobris, nii et pole probleemi. Aga ma olen ikkagi pahur, sest lõpp oli juba nii lähedal. Ma tõesti tahan, et minust saab kampsunikuduja, aga kui esimesega nii valulikud kogemused saadakse, siis äkki enam tulevikus ei tahagi.



Die Lage war vielversprechend. Vorder- und Rückenteil fertig, Ärmel fertig (mit großer Mühe und der erste Ärmel wurde zwei Mal gestrickt), Kragen fast fertig. Und jetzt wuchs in mir die Angst, dass die Ärmel doch zu eng sind. Ich hatte doch ein Probestück gemacht und ordentlich gerechnet, so dass alles rictig sein sollte. Und obwohl die fertigen Ärmel zu eng schienen, sollten die nach einem Bad ordentlich in die Breite gehen, so wie das Probestück. Da die Angst immer wuchs, wollte ich die bittere Wahrheit nicht entdecken, wenn ich schon alles zusammengenäht habe. Also habe ich vorgestern einen Ärmel gewaschen... Und die Wahrheit war tatsächlich bitter: der Ärmel ist nicht genug in die Breite gegangen. Urr...

Ich halte nichts davon, sich zum Stricken zu zwingen. Es ist immerhin ein Hobby und soll Spaß machen. Also lege ich den Pullover jetzt beiseite und nehme erst wieder in die Hand, wenn ich Lust dazu habe. Hr. Knitterfrei braucht den Pullover ehe erst frühestens im Oktober. Ich bin jedoch ordentlich frustriert, weil das Ende ja schon so nah war. Ich will wirklich eine Pulloverstrickerin werden, aber wie stehen meine Chancen, wenn die ersten Erfahrungen so schmerzhaft sind?

4 kommentaari:

  1. Ma pean mainima, et naise (on see varrukas sinu käekest soojendamas?) käe ümber näeb see äraütlemata kena välja. Aga jah, mehelikule ümbermõõdule jääb kitsaks. Loodetavasti tekib mingil ajal tahtmine uuesti kududa. Jään oktoobriks lõpptulemust ootama :D.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No seda minagi: Minu käekesega ikka nagu enam-vähem on, aga härra Knitterfrei puhul on soolikas.
      Loodan, et lõpptulemuse saab ehk ikka enne oktoobrit kätte.

      Kustuta
  2. Oh, see nii tuttav tunne. Ma peaaegu sama dilemma ees, tundub, et kamps sai lai. Ei julge proovida ka, äkki peabki harutama hakkama.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. :) Vat, nii ta on, nii kaua kui proovinud ei ole, jääb lootus, et äkki ikka on paras.

      Kustuta