Läksin üleeile kiirustades kodust välja. Teel metroosse avastasin, et mul on kaasas ainult üks must sõrmik. Kaotasin teise ära, käis peast läbi. Ja teine mõte oli, et ah, nüüd saab hakata uusi toredaid sõrmikuid kuduma! Ranne kirju, käsi must. Noh, et sobiks kenasti peaaegu kõigega.
Kaotusvalu ei tundnud. Need olid sellised poest ostetud odavad ja prostad kergelt karvased sõrmikud suuruses: sobib kõigile.
Kui õhtul koju tulin, leidsin teise sõrmiku esikust kapi pealt.
Ei vedanud! So eine Mist aber auch! ;)
Ei vedanud! So eine Mist aber auch! ;)
:))) Tegelikult oli see märguanne uute kaunite sõrmikute kudumiseks. Kui üks sõrmik oleks üleele tõesti kadunud, uusi veel ju pole, käiksid praegu paljaste kätega ja võiksid külmetuda. :))) Võid kuduma hakata küll. :)))
VastaKustutaNagu sa oma Muhu sõrmikutega veel vähe oleks mulle kinda-isu peale ajanud! Nüüd hakkad veel otse õhutama ka! :)
KustutaHakka kuduma, nagunii kaob see one-size-sõrmik ära ;) Seda enam, kui juba nii kindel kavand silme ette tuleb...
VastaKustutaVat, kavand veel päris täpselt silme ees ei ole, sest randmeosa värvid on täitsa lahtised. ja äkki pistaks mingit mustrit ka sisse... Hm... peab mõtlema.
KustutaNo ja siis pealegi ma üritan olla distsiplineeritud ja omada mitte rohkem kui kolme pooleliolevat kudumit korraga. No ja hetkel on neid täpselt kolm. Kui meheraasukese kampsun valmis, siis ehk tõesti... Seda enam, et Kristi Jõeste õpetuste järgi on see sõrmikukudumine nii lihtne, et puhas nauding kohe!