Lõpuks ometi: punase kampsuni edenemine

Täna paistab päike ja seega saime uued pildid teha. Siin ta siis on:

Edeneb kaunis aeglaselt, sest koon teist sokivarrastel st. vardaga nr. 2,5. Hetkel koon paremat varrukat ülalt alla. See on minu esimene Customfit-projekt ja päris ladusalt ei ole mul selle kudumine paraku edenenud.

Allikas: customfit.makewearlove.com/design/

Customfit on selline tore asi, kuhu sisestad oma kehamõõdud ja proovilapi andmed, valid endale meeldiva tegumoe (valida saab nii Amy Herzogi mudelite kui ka lihtsate tegumoodide vahel) ja siis rehkendatakse täpselt sulle sobiv juhend valmis. Point on selles, et me kõik oleme erinevad: kui mulle sobib näiteks suurus 40 talje, siis ei tähenda see, et mulle suurus 40 ka rinnaümbermõõdu või õlgade koha pealt sobib. Customfit arvestab MINU taljet, MINU rinnaümbermõõtu, MINU õlgade laiust, MINU kehapikkust, MINU käepikkust ja ümbermõõtu. Kõlab paljutõotavalt ja lihtsalt, probleem seisneb aga õiges mõõtmises. Nii kehamõõdud kui ka proovilapi mõõdud on hästi-istuva tulemuse saavutamiseks VÄGA olulised.

Mul läks esimene mõõtmine aia taha. Ehkki makewearlove-lehel on ka asjalikud videod ja joonised mõõtjat abistamas, sai mu esimene juhend väga lühikese kehaosa. Kuidas see juhtus, ise ka ei tea. Mees mõõtis ja me olime omast arust tõesti hoolikad. Kui meie veast teadlikuks sain, oli juba korralik tükk kootud. Nii peene vardaga kududes on see ikka tubli tükk tööd ja seega otsustasin mitte harutada. Selle asemel kudusin taljet natuke pikemalt ja võtsin peale kehaosa lõplikku valmimist alaserva uuesti lahti ning kudusin kehaosa pikemaks. Talje istub nüüd taas hästi.

Kuna mu esimeses juhendis said ka käeaugud liiga väikesed ja ma kahtlustasin, et selle koha peal pole vigade parandamine nii lihtne kui taljes, siis lasin korrigeeritud mõõtude järgi uue juhendi rehkendada. Kuna esimese juhendi ostmisel sain teise juhendi aktsiooni korras kingituseks, siis ei tõusnud seeläbi ka otseselt mu kulud. (Ehkki selle kingitud juhendi oleksin ka mingi teise projekti tarbeks kenasti ära kasutada saanud.) Üks juhend maksab muide 9.99 USD (Amy Herzogi disainide eest tuleb vist veel midagi lisaks maksta). Ühe juhendi hind on tavaliste Ravelry-hindadega võrreldes kõrgem, aga see hinnavahe on OK, kui arvestada seda, et tulemus on ikkagi just minu mõõtudele kohandatud ja ma kavatsen sama juhendi järgi veel teisigi sviitreid kududa (sest koon seda oma lemmiklõngast ja proovilapi mõõdud jäävad seega samaks).

Juhend on inglisekeelne. Mõeldud edasi-tagasi, st tükkidena kudumiseks. Neile, kes soovivad ringselt kududa (nagu mina) on juhendi lõpus selleks otstarbeks juhtnöörid. Kootakse alt üles (ringselt kududes varrukad lühendatud ridade abil ülalt alla otse külge). Juhend on üldiselt hästi mõistetav (mu inglise keel on nii enam-vähem), aga... Talje kudumine oli ringselt kududes üsna tüütu, sest pidevalt tuleb juhendis edasi-tagasi lehitseda - ikka esitüki kirjelduse juurest tagatüki juurde ja taas tagasi. Järje kaotamine oli üsna realistlik, seega tegin endale lõpuks tabeli, kus sain mõlemas "tükis" tehtavaid kahandusi-kasvatusi paralleelselt järgida. Varruka juhendit tuleb ringselt ülalt alla kududes "tagurpidi" lugeda, st. kasvatuste asemel kahandusi teha. Hetkel uurin juhendit saamaks aru, millal kahandustega alustada. Tjah, mitte just väga ringselt-kuduja-sõbralik juhend. :(

Tegumoe valimisel tasub julgelt edasi-tagasi klikkida, sest üldisemate sätete kõrval saab oma juhendi ka vägagi täpselt defineerida. Valida saab näiteks erinevate värvlite vahel (seda kohta ma oma esimese juhendi koostamisel veel üles ei leidnudki) ning isegi lõplikud mõõdud saab enne juhendi ostmist ise üle vaadata ning soovi korral ka manuaalselt muuta.

OK, aitab pikast jutust.

Juhuks kui kedagi huvitab, siin minu valikud:

• Close fit
• Style: pullover
• Length: Medium-hip length
• Sleeves: Full-length sleeve
• Neck style: Vee neck
• Neck depth: 6¼"/16 cm Below shoulders
• Finishing:
• Hem edging and height: Folded hem, ¾"/2 cm
• Sleeve edging and height: Folded hem, ¾"/2 cm
• Neck edging and height: Folded hem, ¾"/2 cm

Lubadused ja tegelikkus

Eile kuulutasin ette postituse tumepunase kampsuni edenemisest. Tõesti tahtsin siinset vaikust veidi elavdada. No ja pajatada ka ju oleks. Eriti kogemustest Customfitiga. Kuna sellised postitused ilma pildimaterjalita suurt midagi ei paku, siis sai pilti ka tehtud. Na nirud said praeguse valgusega, aga aimu oleks asjast saanud.

Oleks...

Tõmbasin pildid eile õhtul fotokast arvutisse. Fotokasse koopiaid jätmata. Täna hommikul arvuti ei käivitunud.

St. käivitus, aga pilti ei olnud ja heli ka mitte ja lähemals uurimisel selgus, et ei booti ja BIOS ka ei stardi. Diagnoos neti abil: graafikachip või terve emaplaat on ämbris. Poole päeva pusimise peale selgus, et kõvaketas on ka kahtlane. Faile kätte ei saa.

Väga veider, et niimoodi üleöö juhtub. Eile õhtul oli kõik veel ok ja nüüd...

Homme läheb remonti. Garantiiaeg veel jookseb.

Kampsunist pilte pole ja jututuju ka ei ole. :(

Loo moraal: ära ikka luba midagi suure suuga.

Veel üks puzzle?

No, ma ei saa muidu. Ma ühe pean veel postitama. (Aga see eest homme näitan veinipunase kampsuni edenemist, sest tegelikult ma ikka koon ka.)
Et puzzletamine oleks silmale mõnusam, võib all paremas nurgas asuva nupuga pildi suuremaks teha. Ja kui vajutada arvutil klahvi F11 saab browseri-aknast ka "full screen" ja puzzletükid on veel suuremad.

Tallinn ;)

Sellelt samalt lehelt, kus eelmise postituse puzzle pärit, leiab ka ühe Eesti linna vaate. Nimedega on lehe tegijatel vist raskusi.

Puzzle?

Tegelikult on see kirjeldamatu tunne

Ma ei ole enam kaks nädalat kudunud.
Ma ei ole enam mitu ööd korralikult maganud (viimasel ööl oli unetunde täpselt kaks).
Ma ei ole enam ammu millegi nii võimatuna tunduvaga hakkama saanud.

Andsin täna kell 11 oma viimase ülikooli-töö ära. Täpselt uue semestri esimesel päeval.
Kogu campus oli täis rebaste gruppe, kellele ekskursioone tehti.
Nemad alustavad. Mina viisin oma viimase töö ära.

MA OLEN VABA!

Tineola maxima

Juulis oli siit-sealt internetiavarutstest hädakisa kuulda, et koid olevat lõnga üles leidnud. Mul hakkas ka süda kergelt muretsema. Ja kui siis üks sõbranna mulle oma kodus selliseid asju nagu hormoonilõksud tutvustas, kuhu koid kenasti sisse lendavad ja kinni kleepuvad, soetasin need ka endale, sest suvi on ju see aeg, kus need peletised end akendest sisse pressivad.

Lõksud ostetud, lugesin juhendit ja avastasin oma suureks pettumuseks, et see hormoon meelitab ligi vaid isaseid koisid, kes ju tegelikut otsest kahju ei tekitagi. Munevad ju emased. Seega on neist lõksudest kasu vaid populatsiooni kindlakstegemiseks. Ok, see ka asi, mõtlesin ja paigutasin lõksud juhendi järgi akendest nii kaugele kui võimalik: ühe panipaika, ühe elutuppa ja ühe esikusse.

Esimesed kaks päeva jäid lõksud tühjaks ja mina rõõmustasin: mul pole koisid! Vara rõõmustasin, sest siis hakkasid tüübid liimipinnal kogunema ja esikus olev lõks oli umbes 3 nädalat hiljem tuubil täis. Kahes ülejäänud lõksus oli ka 5-7 isandat. Kõige hullem oli aga, et koid hakkasid ka lendama. Eriti õhtuti, kui toas tule põlema panime, algas aktiivne tegutsemine. Nimetan seda ajajärku "suur laperdmine". Igal õhtul tapsime elutoas vähemalt neli ringi lendavat koid ja kui hiljem pimedas magamistoas veel läpakast mingit filmi vaatasime, tõmbas helendv ekraan veel paar tüüpi ligi. Minu süda muudkui muretses.

Pakkisin kõik lõngad 3-liitristesse zip-kinnitusega kilekottidesse ja nad kõik käisid sügavkülmast läbi: ikka 24 tundi külmas, 8 tundi toas ja siis jälle 24 tundi külmas. Sellele rütmile ei suutvat ei vastsed ega munad vastu panna.

Ja ka valmis kampsunid-sallid-kindad said kontrollitud ning igal pool koitõrje uuendatud. Koipesa jäi leidmata. Suur laperdamine jätkus.

Natuke näris mind kahtluseuss, et kuidas siiani oli rahu ja nüüd siis selline jama. Aga kui siis ühele töökaaslasele jutustasin, mis meil toimub ja et kummalisel kombel on näha kahte erinevat liblikaliiki: üks tavaline hall koi ja teine tume kollaka triibuga, siis väitis töökaaslane, et too viimane olevat toiduainete koi ja ma vaadaku oma köögikapid üle. Vaatasin ega leidnud kedagi. Aga siis sai asi selgeks: Kui suur on tõenäosus, et minu muidu enam-vähem koivaba majapidamine just ühel ja samal ajal nii riide- kui toiduinete koide poolt vallutatud saab?!!! Ja ma viskasin need lõksud välja. Järgmisel päeval veel kaks tüüpi lendasid, peale seda saabus suur rahu! 

See tähendab, et meie korter oli muutunud peaaegu neljaks nädalaks hiid-emaskoiks ja tõmbas ligi kõik ümbruskonna isased! Isegi kui juhendis on kirjas, et neid lõkse võib kasutada nii kappides kui avatud eluruumides, on see viimane variant (iseäranis suvel) fataalne viga. Too esikus seisev lõks, mis äraviskamise hetkel koidest mustas, oli üsna lähedal köögile, kus meil suvisel ajal aken ööpäevaringselt paokil on. Logisch!

Kasutaksin ise neid lõkse veelkord vaid äärmisel vajadusel, ja siis ka vaid kappides ja sedagi vaid talvel, et kindlaks teha millises kapis õgardid pesitsevad.

Kuidas edasi?

Peale Vectoriga juhtunut olin nii heidutatud, et ei söandanud järgmiseks plaanitud omaloomingulise palmikutega kampsuniga alustada. Kudusin paari sokke, sest olin hiljuti hirmodavalt soetanud kaks tokki kahvatukollast Zitroni sokilõnga.

Esmalt alustasin Inlay'de kudumist, aga pärast jupikest sai selgeks, et see muster ei valmista mulle kohe üldse mitte naudingut.

Vahetasin siis mustrit. Liab oli uus valik. Muutsin kudumise suuda st. alustasin varbast ja kudusin. Appi kui peen see lõng on! Kudusin vardaga nr. 2 ja kudusin tugevalt, aga ikkagi võiks minu arvates tihedam kude olla. Peenemaid vardaid ka ei tahtnud võtta. Niigi oli aeganõudev see silmuste keerutamine.

Eile sain valmis:

No ja nüüd ma ka ei saa palmikulist kampsunit kuduma hakata, sest mul on sellest punumisest kõrini!
Mis sokkidesse puutub, siis edaspidi koon vaid väga lihtsaid mudeleid. Kõige rohkem kaks palmikut soki kohta või siis ainult parempidine kude ja värvitriibud. No kohe nii vaevaliselt tulid mul need Liabid.

No ja kuidas nüüd edasi minna? Palmikutega kampsun jääb tulevikku.
Vahepeal tulid mu lemmikpoodi uued värvid müüki, Tellisin omajagu.
Plaanis on tumehall Still Light. Lõngaks Fairalpaka Fingering.

ja veinipunane lihtne kampsun (taas fingering)

ja teine tumehall väikese veinipunase mustriga lihtne kampsun (sellesse lähevad kahe eelneva projekti jäägid)

ja natuur-pruun Hitch Fairalpaka DKst

Kõige suurem isu oleks Hitchiga alustada. Sokikudumisega võrreldes mõnusalt jäme lõng ja varras. Kiire eduelamus. Hea lihtne kehaosa. Ja seniks kuni varrukate juurde jõuan, peaks mustrikudumise isu ka tagasi olema. 

Aga Still Ligth'i oleks mul tõenäolislt varem vaja... 

Aga käsi nii igatseb selle kobeda ja kopsaka DK järele... Hmmm...

Kuna kudumine on siiski hobi ja nauding, siis ma arvan, et ma ignoreerin vajalikkust ja alustan kõige suuremat naudingut lubavaga. :)

Why Estonia?

Miks küll, miks küll selline nimi?

Allikas: www.knitrowan.com

Silmanuumamine ehk vahel mõni asi õnnestub ka

Tegin esimest korda elus lambapraadi. Hea sai.

Pärast viimast kudu-lopsu on kohe hingele hea kui midagi õnnestub.

Üks teistlaadi silma-nuumamise-pilt veel.
Soetasin hiljuti "lõnga kerija".
Ai, kui ilusad "tordid" saavad!

Nutta või naerda? Ehk kuidas ma nüüdsama oma Vectori ruineerisin

Vector sai täna valmis.
Panin ta pesumasinasse. Villaprogramm, julgelt 30 kraadi, aga ettevaatlik tsentrifuugimine.
Tuli masinast välja, ilus kena ja ajas karva.
Juba kudumise ajal ajas, aga nüüd ajas nagu veel rohkem.

Selline tulemus tekkis kokkupuutel minu t-särgiga.

Pistsin ta uuesti masinasse, lootuses, et lahtised karvad saavad minema uhutud. Sama programm, veidi julgem tsentrifuug.

Kummalisel kombel oli ta välja tulles nagu natuke seebine. Panin loputusprogrammi. Sama tsentrifuug.

Aga masin näis kuidagi väga vali. Tsentrifuugis teist kohe nagu normaalset pesu. Mul süda veidi valutas.

Aga siis mõtlesin, et netis soovitati karva-ajamise vastu ju just KERGET viltimist, nii et äkki tuleb see hoopis kasuks.

Kui masin valmis sai, avasin kergelt murelikult ukse ja võtsin välja.... kergelt viltunud Vectori.

No on jah kergelt viltunud. Aga piisavalt tugevasti, et mitte käituda voogava õlasallina vaid pigemini vaibana.

Kas teate seda tunnet, kui midagi läheb parandamatult viltu? Tahaks aja tagasi pöörata. Tahaks, et see oleks vaid unenägu ja lihtsalt üles ärgata ning kõik oleks jälle hästi.

Nii ma end tundsin.

Ja kaks minutit hiljem lõin käega. Ta, sunnik, on nüüd VEEL KARVASEM, see tähendab, et temast ei oleks kunagi asja saanud! Ta oleks kõik mu riided hallide karvadega katnud ja ma oleksin ohtunud mis hirmus.

Aga kummaline, et see lõng nii käitus. Kudusin ju DROPSi Alpacast juba Still Lighti ja selles käitus too lõng igati hästi, ei mingit suuremat karva-ajamist. Arvatavasti on vahe värvitud ja värvimata lõngal. Need halltoonid on ju kõik looduslikud.

Mida ma temaga nüüd teen, ei tea. Temast saaks nii vaiba kui dekoratiivse lauakatte (isegi sobiv laud on olemas), aga sellist karvast tere-tulemast-koid!-hirmutist ma oma majapidamisse ei taha. Kas kellegi on ideid, mida selise asjaga peale hakata? Muidu rändab ta prügikasti (ja mul on ainult veidi kahju kudumisel kaotatud ajast - mulle ei meeldi kahetseda).

Ja kui nüüd selle käega löömise peale võiks arvata, et ma saan olukorraga kergelt hakkama, siis ikka ei saa. Leinan ja olen segaduses.

Vector edeneb

Peale viimases postituses hädaldamist sai kuidagi ripskoega rahu sõlmitud ja sall hakkas edenema.
Viiest triibust kaks on veel jäänud.

Keskmise (heledaima) triibu tegin veidi laiema, sest too tokk oli kuidagimoodi nagu mahukam ega tahtnud sugugi lõppeda. Aga kuna see on KESKMINE triip, siis mõtlesin, et pole hullu ja kasutan kenasti ikka kogu lõnga ära.

Kui sinnani sain igaks triibuks uue "värvi" võtta, siis nüüd hakkasid toonid korduma. Natuke nagu on selline "teise-soki-kudumise-tunne", aga ainult õige pisut.

Kuna nüüd on veel vaid kaks triipu jäänud, siis ma enam ei karda, et tüdimus peale tuleb ja sall seisma jääb. Laius tundub ka paras olevat. Pikkust on nüüd juba piisavalt, et üritada end salli mässida. Täitsa mõnusalt hoiab õlgadel. Ripskoe eelis: avab end nagu akordioni lõõts ja võtab keha kuju.

Vector: hetkeseis

Seitsmest triibust kaks on valmis ja ma olen kergelt rahulolematu. Esiteks ei ole ma jätkuvalt ripskoe austaja.

Teiseks häirib mind varda ja lõnga omavaheline suhe: tahaks tihedamat kudet, aga see ei oleks projekti vaimus.

Kolmandaks võtsin ma väiksema silmuste arvu (168 asemel 130), sest loogika lonkas ja ma arvasin, et salli laiuseks saab loodud silmuste laius. Aga võta näpust, see on ju hoopiski serva-diagonaali pikkus, salli tegelik laius selgub alles kududes (matemaatikud kindlasti saaksid selle eelnevalt välja rehkendatud, aga mina ei ole matemaatik.)

Neljandaks üritasin ma vahepeal oma laiusproblemaatikast tekkinud kitsuspaanikat leevendada lõdvema kudumisega, mistõttu mu niigi veidi ebaühtlae ripskude muutus täitsa ebaühtlaseks.

Olin siis kohe vahepeal nii heitunud, et jätsin salli seisma ja kudusin sõbrannale kaks ammu-lubatud mütsi valmis: selle ja selle. No ja siis muutus aktuaalseks, et Fairalpakal tulevad juuli lõpus uued värvid müüki ja mul veel "vanad" lõngadki kudumata, siis asusin punase kampsuni planeerimise kallale ja kudusin mitu päeva ainult proovilappe (kui õnnestub, siis saab sellest ise kokku pandud palmikuline jakk). No ja nüüd on kaks päeva juba selline seisund, et proovilapid on kootud, ainult rehkendus on teha, aga selle jaoks on värsket pead vaja ja pea ei saa enne nädalavahetust värske olema. Nüüd ma ei ole seega juba kaks päeva kudunud ja kole kudumisevalu on sees, nii et otsisin siis taas Vectori lagedale: hea mindless kudumine.

Nüüd, kui olen vahepeal veidi distantsi hoidnud, vaatan teist värskema pilguga. Koe pärast ei muretse, küllap läheb pesus ühtlasemaks. Laius teeb aga ikkagi muret. No harutada kohe mitte ei tahaks. Või äkki ikka jääb kitsas? No vot ei tea. Tundub 49-50 cm lai saavat. Originaali järgi tulevat 20 tolli. Aga see on ju 50,8 cm! Kuidas siis mul tuleb 38 silmust kitsamana sama laius? Lõngad on ju enam-vähem sama jämedad. 

Mitte midagi ei saa enam aru.

Ah, koon parem edasi.

Häh!

Lappasin täna poes käies värsket Sabrinat ja silma jäid kaks kampsi, millel lukud lokivad täiega.
Üks neist on see siin:

Nii võib kohe omaenese saavutuse tõttu uhkeks muutuda.

Ei tea, kas te seda nalja teate...

Ma täna esimest korda kuulsin...

Elasid kord eite-taati. Olid kaua-kaua teineteisega abielus - õnnelikus abielus. Ei riielnud kunagi teineteisega, ei varjanud üksteise eest saladusi. Peale üheainsa: naisel oli riidekapi ülemisel riiulil üks kingakarp ja mehele oli keelatud seda karpi avada või naiselt selle karbi kohta pärida.

Ühel päeval jäi eit väga haigeks ning arst ütles, et siin ei saa enam midagi teha, nüüd on minek. Kurvastasid eite-taati ja valmistusid üksteisega hüvasti jätma. Taat tõi ülemiselt kapiriiulilt kingakarbi ja küsis eidelt, kas too nüüd äkki avaldab talle lõpuks, mis selles karbis on. Eit lubas taadil karbi avada. Karbis olid kaks heegeldatud nukku ja 95 000 dollarit. Eit jutustas taadile, et kui ta omal ajal abielluma hakkas, ütles vanaema talle, et õnneliku abielu saladus olevat mitte kunagi riielda. "Kui sa oma mehe peale vihastad," käskis vanaema, "ära ütle midagi, vaid heegelda selle asemel üks nukk."

Vanamees oli pisarateni liigutatud - karbis oli ju vaid kaks nukku! Mees kogus end veidi ja küsis: "Kallis, see selgitab nukkude olemasolu, aga kust tuleb see raha?"

"Ah," vastas eit, "selle raha ma teenisin nukkude müügiga."