Soetasin targa raamatu: "Strickmode selbst entwerfen: Ein Design-Workshop" (originaal: Knitwear Design Workshop A Comprehensive Guide to Handknits) Autoriks Shirley Paden. Raamat õpetab kudumite kujundamist, erinevate kaeluste, varrukate, kinnituste kudumisvõtteid, räägib materjalidest ja erinevatest põhisiluettidest. Ja rehkendust õpetab ka. Ühesõnaga tegeleb kudumi planeerimisega algusest lõpuni. Ja nelja kampsuni juhendid on ka sees. Ameerika Amazone'is on see ostjatelt saanud palju kiitust. Saksamaal tuli alles selle aasta jaanuaris välja.
Mul on ambitsioonid. Tahan ikka ise ja ise. Ei taha ilmtingimata kellegi juhendi järgi kududa, tahan ise kujundada. No ja ühe juba panin kokku: titakese kampsuni. Puhtalt intuitsiooni järgi kudusin nii nagu torust vardast tuli. Vist ühe korra ainult suuremalt harutasin. Läks õnneks. Aga tegelikult tahaks ju harutamist vältida, sest teinekord võib seeläbi ikka väga palju tööd ja vaeva luhta minna. No ja siis nüüd militaarrohelist kampsi kududes tahtsin kohe teha nii nagu päris. Et siis raamatu järgi teen rehkenduse ja puha. Tegingi. Ja omast arus nii hea rehkendus sai. Kõik kohe jooksis ludinal ja ka kontrollrehkendus kinnitas eduootusi. Kudusin siis isukalt kuni...
Eile õhtul avastasin, et minu V-kaelus on ikka üks väga väike v. Koon raglaanlõikelist kampsi ülalt alla. Plaan oli selline, et raglaanijoonte juures tulevad kasvatused ja siis kaeluseservas samuti, kuni esitüki silmuste arv on tagatüki silmuste arvule järele jõudnud. Siis ühendan esitükid ja edasi koon ringselt. No ja minu rehkenduse järgi kulus selleks just nii palju ridu, et kaelus saaks piisavalt sügav. Eile õhtul lihtsalt huvi pärast lugesin silmused üle, et teada saada, kaugel mul see ridadelt ringidele üleminek veel on ja siis selgus, et mul on esitüki tarbeks juba rohkemgi silmuseid loodud kui tagatüki tarbeks. Et misasja? Kuda siis nii saab, et enne ei olnud miskit ja nüüd on üle? No ja siis avastasin, et ma ei olnud oma rehkenduses kaeluse servasilmuseid arvestanud!!! Lähtepunktis oli minu arvates seljatükis 29 silmust ja mõlemas esitükis 1, st. kokku 2. No ja tundub ju, et kahest esitüki lähtesilmusest on seljatükile järele jõudmiseni piiikkkk maa kui igas teises ringis lisandub kaelusava servas 2 silmust. Aga ma olin unustanud nood 2x10 silmust kaeluse servapalmikus! Ja nii osutus tegelikuks lähtepunktiks 22 silmust!
Küsimus: mitu rida kulub 29-le seljatükisilmusele järelejõudmiseks? 9! Kõigest 9! Urrr! See pole kaelusauk ega miskit!
No kuda saab nii tähelepanematu olla!?!!
Küsimus: mitu rida kulub 29-le seljatükisilmusele järelejõudmiseks? 9! Kõigest 9! Urrr! See pole kaelusauk ega miskit!
No kuda saab nii tähelepanematu olla!?!!
See on siis hetkeseis. Kuni kapuutsini tuleb üles harutada ja uus rehkendus teha. Kuidas kaelus kujuneb, kui iga nelja rea tagant kasvatada, veel ei tea. Tuleb uuesti rehkendada ja väike tööproov kududa. Oh seda lonkavat loogikat ja hajameelsust!
Matemaatika ja loogika ei ole minu jaoks sugugi seotud teemad ;) Aga nagu näha juuresolevalt pildilt, siis on sealt tulemas üks õige uhke asi. Harutamine on iseloomule hää :D
VastaKustuta"Harutamine on iseloomule hää"
KustutaVat selle lause üle ma pean kohe mediteerima. Väärt mõte!
Hihhiii, mina tean seda, et kui mul mõni asi untsu kipub minema, või suure vaevaga loodu harutamisele kuulub, siis .... võin kas lausa kuulda või ka omis mõtteis teada saada, kui palju karedaid, kibedaid ja isegi ebatsendsuurseid sõnu on mu sõnavaras. :O
VastaKustutaUntsuminek on mulle vägagi ebameeldiv ja sestap olengi ma nii kasin tegija (mida vähem teen, seda vähem ohtu :) ). Siiski ei sega see kadedust tundmast korralike tegijate ilusate töötulemuste üle.
Ma tegelikult harutamist ei pelga. Martaberta tarkusetera oli mulle uus, aga ühte teist ütlust meenutan alati kui harutamiseks läheb:
KustutaKes kududa tahab, peab ka harutada tahtma. ;)
Mingit imelist tarkesetetra ma ju ei öelnudki. See oli lohutuseks mõeldud ;)
KustutaAga tegelikult... Kui ma nüüd pikemalt ja selgema pilguga su kampsi vaatan, siis... KUI see asi peaks käima üle pea, siis oleks see kaelus ju jummala lahe! Mulle küll meeldiks kampsik, mis käiks üle pea selga ja kus ees jookseks kaks palmikut, mis oleks NAGU hõlmaservad. Võibolla sa ikka ei haruta ja teed kogu kunstilise kompositsiooni ümber?
VastaKustutaUps! Harutatud! Täna sai tööl jälle kahe õpipoisi juures istutud ja siis sirrrrrrrrrrrr!!!
KustutaAga üle pea käivana on ta planeeritud küll. Lihtsalt kaelus pidi sügavam saama. Aga palmikud oli plaanis koos kaelusega lõpetdada ning kõhu peale "muhvtasku" teha. Vaatame kas see kõik ka teoks saab.
Kui ma ükskord Pääsusaba kudusin (teist) ja mul oli sellega kiire ja ma olin siis alles taas-avastanud kudumise ehk siis ma olin algaja ja ei olnud vilunud ja mis peaaei - mul oli sellega KIIRE! Siis ma avastasin, et olen juba liiga palju seda alguse osa kudunud, oh õudust! Ei osanud ma siis veel loominguliselt läheneda, et teekski siis suurema, oh ei! Ja siis tuli mul seda va pitsi harutada, seda juba ei tõmba Sirr üles, ikka silmuse haaval. Vot siis oli abiks rumm. Hea Trinidadi rumm. Ja ime kombel (ega ma siis ridu ei lugenud kui harutasin, oh ei), sain harutamisega õige koha peal pidama.
VastaKustutaAssa, mis saladused siin ilmsiks tulevad! ;)
KustutaMinu arvates on pitskoe harutamisel kõige keerukam silmuste taas vardale korjamine. Õhksilmused ja puha!