Minu uued

Hüppasin eile peale tööd lõngapoodi sisse, sest oli tekkinud idee kududa emmele sünnipäevaks eelmisel talvel kootud mütsi juurde sobivad sõrmikud. Lootust, just sama värvi sokilõnga leida, just väga palju ei olnud, sest ühest teisest suurema valikuga lõngapoest olin teisipäeval tühjade kätega välja tulnud. Aga ennäe vedamist: sain just sobiva värvitooni ja seda mitte mingisuguse argise sokilõngana vaid 100%-lise alpakana. Imepehme baby alpaka! Enam-vähem sama, mis Drops Alpaca. No ja kuna emme müts sai kootud samuti lõngast, kus alpaka domineerib 90%-lise osakaaluga, siis sobivad need kaks lõnga ju suurepäraselt. Mis puudutab värvitooni, siis see sobib mälu järgi. Tollest mütsist pole mul enam lõngajuppigi siin. Kõik on Eestis. Fotod on, aga seal on ju nende värvidega nii nagu ta ikka on. Nii et vaatame seda mälu asja. Minu arust täitsa sama värv sai.

          

Pildistatud väga erinevats tingimustes

Kindad saavad natuke teist värvi ka sisse (põhiliselt randmesse). Selleks teiseks värviks sai imeline kreemjas beeztoon:

    

Olin sel hilisel kellaajal ainus ostja. Müüjad sädistasid mõnusalt omavahel, olid minuga ka normaalselt meeldivad (ma olen siin vahel lõngapoe müüjates ikka väga pidanud pettuma). Lõng kotis, "Schönen Feierabend!" soovitud, tüürisin ukse poole kui möödusin kastitäiest Knit Pro Karbonzidest. "Oi, Karbonzid on tulnud!" kilkasin ma tahtmatult üle terve poe. 

Olin neid juba ammu oodanud ja kui siis see uus täiustatud partii (esimesel ei olnud metallotsi ja siis olevat vardaotsad narmendama hakanud) turule tuli, siis ma ikka umbes kord kuus kiikasin, kas meie kohalikud lõngapoed neid pakuvad. Isegi küsinud olin mitu korda, aga müüjatel ei olnud aimugi, mis need on.

Nüüd siis olid nad kohal ja minu kilke peale tuli üks müüja kohe minu juurde ja aitas mul väikest suurust otsida. (Nad olid kõik jämedused ja nii suka- kui ringvardad lihtsalt suure kastiga lauale asetanud. Täielik pudru ja kapsad!) No ja siis selle otsimise peale uuris too müüja mu vaimustuse põhjust ja ma siis jutustasin meie Eesti kindameistritest, kes imepeenikeste lõngade ja nõelajämeduses varrastega võrratuid ja vastupidavaid meistriteoseid kudusid/koovad. Selle aja peale olin ma ühed 1,5 millimeetrised sukavardad juba pihku saanud, kahjuks aga pikkuses 20 cm. Ma siis uurisin, et ega 15-sentimeetriseid ei ole. Müüjatel polnud jälle aimugi, et neid ka eri pikkustes peaks olema. Üks tormas siis taharuumi ja naases uue kastiga ja sealt koorusid siis välja ka mu 15-sentimeetrised kaunikesed. Müüjad siis tunnistasid, et nad olid neid Karbonze välja pakkides veel imestanud, milleks nood head peaksid olema ja kes neid peaks tahtma, aga nüüd olevat kõik selge. Jutustasin siis veel Muhu naistest, kes nende nõeltega imelist värvikirevust lõid ja ikka üritasid naabrinaist veel säravamate värvidega üle trumbata. Too taharuumi tormanud müüa oli selle kõige peale meie kindameistritest nii huvitatud, et lasi mul paberilipakale "Meite Muhu mustrid" kirjutada, et ta saaks seda pärast googeldada.

Vat see oli lõngapoekülastus, nagu see minu ettekujutuses alati peaks olema!