Teisipäev, 7. juuni 2016

Õmbluslainel

Pärast pikka siin valitsenud vaikust on mul ka midagi dokumenteerida.
Kuna kuduisu oli vahepeal täitsa kadunud (nüüd isegi vaikselt juba tuleb tagasi, aga sellest teinekord), olin vahepeal kohe täitsa käed rüpes. Aga siis näitas üks töökaaslane mulle päikesekübarat, mille ta oma tütrele oli õmmelnud ja siis oli mul otsus kindel, et minu õetütar peab ka sellise vahva kaela kaitsva kübarakese saama.

Riie sai üsna kähku valitud ja kaks nädalat tagasi lõin sellesse käärid sisse. (Ei hakka siinkohal kirjeldama, kui palju minusugusel üliharva-õmblejal enne seda lõigete riidele kandmisega aega läks.)
Lõige ise on pärit Schnabelina blogist. Juhend on saksakeelne ja nimeks on sel kübaral Schnabelinas Sonnenschein. Hea juhend on. Samm-sammult tegutsemine. Pidid ka veel juures, nii et saksa keelt mitte osates, aga õmbluse põhitõdesid teades, saab vist ka ilma lugemata hakkama.
Minu tulemus sai selline:

 


Kuna ma enne kangapoodi minekut viskasin vaid kiiruga pilgu juhendile ja registreerisin, et vaja läheb 50 cm kangast, siis eraldi voodririiet ma ei ostnud.
Seest-väljast on mu kübar seega peaaegu sama, kui mõned siseküljel peituvad ebatäpsused välja jätta.
Pealmise külje tippu said need ringikesed nimelt kenamalt kokku jooksma sobitatud.


No ja kuna selle kübara õmblemine oli tegelikult lust ja lillepidu ning kuna ühel pisikesel poisil on tundlikud kõrvad, aga tema emme on poest vaid tobedaid mütse saanud, siis õmblesin läinud nädalavahetusel ühe kõrvukaitsva nokatsi.


Lõige taas Schnabelinalt, seekord nimeks: Sommerhut mit Schirm
"Kõrvaklapid" nikerdasin ise juurde (loodetavasti said ikka õigesse kohta, mul ei ole siin ühtegi 10-kuust last käepärast, et kõrvade asukohta testida, aga eks nad ikka pea küljes ole). Kaelakaitse jätsin emme soovil seekord ära.
Paelu laiuse reguleerimiseks (nagu mõemal Schnabelina mustril tegelikult olemas) ma ei teinud. Panin hoopis taha kummi sisse, sest müts sai pisut lai.


Ja kuna ma kanga ostsin ära juba tol eelmisel poeskäigul, mil ma voodririidele mõelda ei osanud, siis on ka sellel mütsil välisega sarnane siseelu:



Nüüd peale kahte õnnestumist (ehhee, ise ma ju veel ei teagi, mida uued omanikud mu toodetest arvavad, aga juba kilkan õnnestumisest) olen ma muide ühtäkki juba nii ambitsioonikas, et mõtlen mehele linaste pükste õmblemisele. Kaks kangatükki on selleks tarbeks juba mingi 2-3 aastat olemas ja neist üks isegi juba läbi pestud. Veidike kodust puhkust on mul sel kuul ka, nii et äkki jäängi õmbluslainele. Loodetavasti ei löö see laine mul üle pea.

5 kommentaari:

  1. Väga ilus riie. Ja on ikka nokitsemast olnud sul nende lillede või ringide kokku sobitamisega! Vinge!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kuule, oli jah paras pusimine. Sellepärast ma voodri puhul enam ei viitsinudki sobitada. No aga nüüd siis vähemalt on aru saada, milline on sisemine, milline välimine pool. :)

      Kustuta
  2. Ja nokkmüts on ju nagu poest! Kohe nagu päris! :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No aga arva ära millise pisikese kuldnoka mütsi ma sellega matkisin? ;)

      Kustuta
  3. Ilusad mütsid. Vot mulle oleks ka üht niisugust kaela kaitsvat kübarat vaja, et ei peaks aina valima riideid, millel ilmtingimata peab olema krae ja veelgi parem, kui püstkrae :)

    VastaKustuta