Maavillane kampsun valmis!

No lõpuks ometi võin kuulutada, et too kaua-tehtud-kaunikene (alustasin jaanuaris) on lõppude lõpuks valmis ja luku ka ette saanud. Pärast kõiki neid arutlusi ja kaalumisi ja luku ümbervahetamist oli otsus kindel: ääreliistud jäävad nii, nagu nad esimese hooga tulid. (Rippus teine mul kapis ja kuidagi selline valmis-tunne tekkis, et kohe vähimatki tahtmist ei olnud enam neid liiste kahekordseteks ümber teha.) No ja kui paraja pikkusega lukk kohal oli, tahtsin teise siis ka kohe ette õmmelda, aga siis selgus, et sobivat niiti ei ole majapidamises. Et parajasti oli nädalavahetus, siis ei sattunud kohe õmblustarvete poodi ka (kui töökoht on poest 3 minuti kaugusel, siis ju ei hakka kallil laupäeval ometi sinna kanti minema). Esmaspäeval siis tõin lõunavaheajal niidi ära (täpselt luku värvi!) ja vat siis hakkas põdemine: ikka kohe täitsa jube oli ettekujutus õmblusmasinaga luku kudumile etteõmblemisest.

Võtsin siis ikka kohe pikalt hoogu. (Tegelesin hirmu peletamiseks viltimisega, nagu eelmises postituses pajatatud, ning kudusin sõbrannale tellimustööna ühe igava mütsi valmis.) Ja kuna järgmisel nädalavahetusel oli palju muid mõtteid peas, siis ei saanud see tegu ka siis tehtud. Eile õhtul kella kümne paiku mõtlesin, et panen vähemalt õmblusmasina valmis, siis homme võtan südame rindu ja teen selle tembu ära. Aga kui masin ette valmistatud, tuli vaim peale ning kannatamatus ja siis tegin sellest öötöö ja 2. juuli esimesel tunnil sai maavillane kampsun luku ette.

Endale meeldetuletuseks:

Kinnitasin luku nööpnõeltega liistudele ja traageldasin käsitsi külge. Eemaldasin nõelad. Masinal panin sammupikkuseks 2,5 võin natuke enam. Alguses proovisin lukuõmblemisjalaga, aga see surus liiga tugevalt ja selle peale võtsin tolle plastmassist läbipaistva jala (ei tea, mis otstarbeks too mõeldud on, aga siinkohal sobis). Kokku õmblesin nii, et lukk oli allpool ja õmblus sai hästi-hästi lukuserva lähedale st. hammastest hästi kaugele. Vahetevahel pidin jalga üles tõstma, sest kamps ei libisenud piisavalt edasi (äkki oleks tavaline metalljalg ikka parem olnud?). Muide, netist lugesin, et kudumile mõeldud lukk peab hõlmast 5% lühem olema... Selle üle mediteerin enne järgmise luku soetamist. 

No ideaalne ei ole, aga siiski täitsa korralik. Lahtiste hõlmadega pildil on näha, et ta kerget ikka kipub lainetama, aga kui ma tast korra veel auruga üle käin, siis ehk tasandub seegi.

Tegin ikkagi peidetud luku. Tagantjärele targutus oleks, et liist oleks võinud umbes 2-3 rida lühem olla, siis ei lõikaks õmblus niimoodi liistu sisse. Aga seda on tegelikult ka vaid väga lähedalt näha. 

Siseliistu ei hakanud kuduma. Osalt ei viitsinud, teisalt pelgasin, et jääb liiga paks ja kolmandaks näeb ta minu arust niigi piisavalt korrektne välja (vist tänu sellele, et lukk ja kamps nii ühte värvi).

Kapuuts elab oma elu. See tähendab, et ta serv just väga hästi ei hoia (vaata esimest pilti). Kareda maavillase asi. Mingi raskem ja libedam lõng hoiaks kindlasti teisiti. Aga see pole ju miski suur viga. 

Peasoojendajana ma teda vaevalt kasutama hakkan. Eks ta rohkem eputamise asi ole. Aga välja näeb see asi siis nii:

Värv on kõige õigem just sellel pildil.

 Ja peaksin ma kunagi vastu tahtmist kuulsaks saama, 

siis on selle kapuutsiga väga hea end paparazzode eest varjata nagu see juhuslik võte tõestab. ;)

Tjah, mida siis veel öelda... Esimene endale kootud täismõõdus st. pikkade varrukatega kamps, millega rahul olen! Ja kuna Saksas on hetkel sama jahe kui Eestis, siis saan teda vist kohe kandma hakata. Suvekampsuniks autor ta ju pitsmustri tõttu ka tituleerib.

Kootud Jõgeva 8/2 maavillasest lõngast varrastega 2,5 ja 3.

Projekt Ravelrys

Sai natuke vilditud

Kuidagimoodi sai lubatud ühele töökaaslasele moblakotike viltida. Eesmärgiks oli taaskord lõngajääkidest vabanemine. Sihikul õeraasukese fotokakotist ülejäänud lilla viltimislõng. Rehkendasin töökaaslase mobla mõõtudele 40% lisaks ja kudusin valmis. Ülaserva tegin lolli peaga tolle 3-stitch slipped stitch serva - too tõmbas nimelt pesumasinas rohkem kokku kui ülejäänud kude ja nii sain ma tagantjärele korralikult rebida ja venitada, et mobla kuidagimoodi sinna kotikesse mahuks. 

Aga milleks ette rutata. Alguses oli selline nr. 8 varrastega kootud lotu:

Kuna just viimasel real sai lilla lõng otsa, siis kokkuõmblemise (Kitchener Stitch) tegin halli lõngaga.

Siis läks lotu koos mu jämedakoelise kevad-sügis-jopega pesumasinasse ja tegi 40 kraadi juures ühe reisi. Tuli palju väiksemana välja, aga kuna ta oli moodustanud paar volti ja voldivahed ei olnud viltunud, siis läks ta 60 kraadi juures uuele reisile. Kui välja tuli, oli ühtlasem, aga siiski mitte täiuslik. Kuna aga olulisemat järelviltumist enam loota ei olnud, siis lasin tal kuivada. Siis käisin töökaaslase mobla juures peaproovil ja selguski kurb tõsiasi: sissepääs on liiga kitsas!

Kodus tegin ülaotsa taas märjaks ja vaatasin majapidamises ringi, millega venitada. Lõpuks konstrueerisin kruviga laualambikinnitusest ja lauanoast sellise seadeldise ja venitasin ikka brutaalselt:

Kas sellest abi oli, hetkel veel ei tea. Homme alles kohtun taas töökaaslase ja tema moblaga.

Kuna vahepeal oli aga lootus sissepääs vajalikku suurusesse venitada juba kadunud, siis ostsin uut viltimislõnga (sel korral töökaaslase soovil erepunast - haha, niipalju siis jääkide hävitamisest! Jälle uued jäägid tekkisid.) ja kudusin uue lotu:

Toda viltisin siis kohe 60 kraadi juures, aga sel korral toimus veel hullem voltimine, nii et tulemus jäi veel ebaühtlasem. Kihutasin ta siis veel korra ühele 60-kraadisele reisile, toppides koti sisse selle kõverdumise vältimiseks ühe soki ja hiljem siis viltisin teist veel kolmandagi korra (40 kraadi juures), aga ebaühtlane tema siiski jäi. Olen äpu viltija!

Tulemus sai selline:

Too hall triip meeldis töökaaslasele nii väga, et teisele kotikesele tekkis see juba tellimusena.

Kas nad mõlemad või vähemalt üks neist siis lõpuks ka sobib, selgub homme.

Nööp: Jim Knopf

Projekt Ravelrys

Edit: Mobiil mahub mõlemasse sisse ja töökaaslane on häppi.

Uus raamat: Viking Knits & Ancient Ornaments

Tichiro blogi jälgides jäi taas kord üks raamat silma: Viking Knits & Ancient Ornaments, autoriks Elsebeth Lavold. Lisaks Tichiro näidatud piltidele, viskasin ka Amazone'i kaudu pilgu raamatusse ja kuna asi tundus paljutõotav, siis tellisin teise ära.

Ausalt öeldes olin peale esimest lappamist kergelt pettunud, sest arvasin, et kui  mulle netis nähtud mudelid juba täitsa meeldivad, siis on seal ehk veel mõni selline, millesse kohe täitsa ära armuks! (Mul on tumepunasest FairAlpacast kampsuni tarvis veel mudel otsustamata.) No vot aga seda armumist ei tulnud. Mis aga ei tähenda, et raamat kehv oleks. Mitte sugugi! Seal on ikka päris mitu väga ilusat mudelit ja mis veel tähtsam: ta on võrratu inspiratsiooniallikas ja õpetab selliseid uhkeid palmikuid ise kujundama!

Minu lemmikmudelid on (see ei ole edetabel) ülal nähtav kaanekamps Arnhild (millele kooksin ehk veidi sügavama kaeluse),

Signild

Oddrun

Ja Jord (link Ravelryle)

Aga tegelikult on selles raamatus tõesti ainult ilusad mudelid. (Üksik meestekamps jätab mind küll üsna külmaks, aga selle eest on tolle pisipoiste-versioon jälle hästi nunnu.)

Veidi valmistab mulle muret fakt, et Lavold kasutab väga palju vasakpidist kudet, mis pole mulle seni ei kudumise ega ka optika poolest meeldinud. No muidugi võib ju palmiku selle esiletulekuks mõlemalt poolt 2-3 vasakpidise silmusega ümbritseda ja ülejäänu parempidises koes kududa, aga nii muutub ju kohe kogu mudeli ilme ja Oddruni ning Jordi puhul (mille võlu on just nende lihtsuses) oleks sellest kahju. Ei jää mul vist muud üle kui vasakpoolse koega sõbraks saada. Kusjuures neid sõnu kirja pannes tunnen, et Oddrunisse olen vist ikka kergelt armunud. :)

Milliseks mudeliks mu ootel-olev tumepunane baby alpaka saab, ei ole veel otsustanud.

Luku-lugu 2

Ma ikka veel jahvatan sellest lukust.

Kuna soonikkoes liist oli eile päris valmis, otsustasin ta maha kududa ja vaadata, kuidas hoidma hakkab. (Harutada jõuab alati.) Kudusin silmused maha, hoidis üsna normaalselt. Pistsin kampsi masinasse (külm villaprogramm, kamps padjapüüri sees), tuli välja ja hoidis veel paremini. Nüüd kuivab rõdul. Toppisin lukku sinna hõlmade vahele, et paremat ettekujutust saada. Selline ta välja saaks olema nagu vasakul pildil. (Liistude ümber asetsevat mitte täie tõena võtta: Kamps on hetkel kuivades pahempidi, sellepärast näib muster imelik.) 

- Muide, nüüd peale pesu on seis selline, et vaja läheks 55-sentimeetrist lukku. Ma ju tellisin hullu peaga 60-sentimeetrise. Lasta nüüd neil viiel liigsel sentimeetril kapuutsi servas joosta või vahetada lukk ikka ümber? -

No ja  ma nüüd siis nuputan, et kas jätta nii nagu vasakul pildil või teha hoopis kahekordne serv nagu paremal pildil proovilapil. No kohe tublisti ilusam ja puhtam on see parempoolne lahendus. Aga samas äkki on selline paks serv ühe osaliste pitsmustritega kampsuni jaoks ehk sobimatu... Ja lisatöö ja vaev oleks ka... Aga samas seda me ju ei pelga... Eriti kui ikka nii ilus puhas serv saab kahekordsega... Ja luku peidaks ka peaaegu ära...

Ma arvan, et ma ikka saadan selle luku tagasi ja vahetan ta lühema vastu, sest siis ma ei kipu teda kannatamatult ette õmblema ja saan rahulikult lõplikku lahendust seedida.

Ideed ja arvamused on ikka veel oodatud.

Luku-lugu

Usalda sõna, mitte pilti!

Maavillase kampsuni valmimine pakkub taas jutuainet. Koon teist ju vahelduva eduga juba 10. jaanuarist saadik. Omast arust oli plaan valmis, aga mais sain aru, et ei taha nööpe, hoopis lukku tahan. Et aga too kaunis Jõgeva lõng on üsna omamoodi värvi (roostepruun), siis ma juba aimasin, et sobiva luku leidmine ei saa lihtne olema. Kohalikku õmblustarvete poodi ei hakanud üldse minemagi. Lukkude suhtes olen seal seni sageli isegi tavalisemate värvide puhul pettuma pidanud. Netist tellides on aga jälle see mure, et kas saab ikka õige värv. Otsustasin riskida ja kammisin mõnel õhtul netipoode läbi. Kuidagi kesine valik oli ja lõpuks jäi silm pidama vaid ühele veidi üle 8! euro maksvale lukule. Kuna esiliistud olid sel hetkel veel kudumata, siis kohe ära ei tellinud. Vaatasin paar päeva hiljem uuesti netipoodidesse ja leidsin ühe teise hoopis soodsama hinnaga (3,59 EUR). Värvi suhtes olin kõhklev.
Terrakotta nägi välja nagu tumepruun ja oranz tundus ka paljutõotav.
 Otsustasin siis mõlemad tellida. Eile nad tulid. Oranz on ikka täitsa oranz (ei tea, kuidas ma arvasin, et see v6iks sobida?) ja terrakotta on täitsa terrakotta. No kohe nii terrakotta, et sobib nagu valatud mu (minu enese arvates) roostepruuni kampsuni juurde. No nüüd ma siis tean, et mu kamps on tegelikult terrakotta. Aga no oma vedamise üle olin ma ikka väga happy. Kohe imelik oli ühe tõmbluku üle niimoodi rõõmustada.

Seitse korda mõõda, üks kord lõika telli.

See rõõm kestis nii kaua, kuin luku pikkus mulle kahtlane tundus. Panin selle ülemise otsa siis kaela juurde ja oligi selgus käes: liiga pikk!
Aga no kuidas? Ma ju mõõtsin ja 60 cm oli vajalik pikkus... Või oli see äkki 50 cm? Kui tellima hakkasin, ma veel korra mõtlesin, et mõõdaks ikka hõlmapikkuse veelkord üle, aga no see number 60 oli nii selgelt mu mälusse sööbinud, et ma ei hakanud enam mõõdulinti välja tooma. Ja nii ma selle liiga pika luku siis tellisingi.

Hetkel juurdlen, kas lõigata lukk lühemaks ja katsuda seda lõikekohta peita ning uut stopperit kombineerida, või saata mõlemad lukud tagasi, oranz tagastada ja terrakotta lühema vastu ümber vahetada. Teine variant oleks vist mõttekam.


Kuidas kinnitada?

Otsustada tuleb veel ka, kuidas lukk kampsunile kinnitada. Mulle meeldivad "peidetud" lukud, aga selle versiooni jaoks tuli mul see lukuidee lihtsalt liiga hilja. Selle lahenduse realiseerimine valmistaks liiga palju vaeva ja päris kindel ka ei saa olla, et tulemus perfektne saab. Otsustasin siis lihtsama kasuks.

Esimest korda proovida tahtsin luku õmblusmasinaga külge õmblemist. Mu maavillane tundub selleks sobivat. Aga siis hakkasin juurdlema siseliistu üle, sest hõlmad on ju sageli lahti ja siseliistuga tulemus on alati korrektsem ja puhtam. Otsisin siis netist abi, aga sattusin hoopiski selle juhendi peale: Interweave Knitts: Inserting Zippers into Knitted Garments
Noh, et siis nagu ei õmble õmblusmasinaga, vaid hoopis koon luku külge? Aga kui siis lukust silmused läbi tõmmatud, mis siis edasi saab? Vastuse leidsin siit: Tangled Twine: Knitting in a Zipper
Hm... Äkki siis lähengi seda teed, et kasutan neid kahte v6tet? Aga mis ma siseliistudega teen? Seda ma ikka veel ei tea. Aga kui luku ümber tahan vahetada, siis on veel otsustamisaega. Ehkki vahepeal ma juba lootsin, et saan kampsuni sellel nädalavahetusel valmis.
Või äkki teeks ikka selle "peidetud" luku? Ei pelgaks tööd ja vaeva ja seda, et kamps seetõttu liiga kitsas saab?
Olen nõutu.

Ideed ja nõuanded on teretulnud!

Uus kuub

Kuna nood eelmises postituses näidatud alpakakesed meeldivad mulle ikka nii väga, siis sai nendest nüüd blogi uus päis ja sellest tulenes siis ka uus kujundus.

Vectori lõngad koos

Täna tulid puuduolevad tokid Vectori jaoks. Oi, kuidas mul käed sügelevad. Nii tahaks juba pihta hakata!

Esimese ja viimase värvitriibu otsustasin ära jätta. Nii pikk sall kui originaal oleks niikuinii ebapraktiline. Pealegi on karta, et see kudumine muutub poole peal väga üksluiseks, seega parem, kui sall lühem.

Kuduja õpib kogu elu

Ma olen ikka veel nii "algaja" kuduja, et peaaegu iga uue tööga õpin mingi uue võtte või tehnika juurde. Kui siis järgmine kord seda võtet kasutada tahan ja päris täpselt enam meeles ei ole, mis ja kuidas, siis olen ikka oma Ravelry vastava projekti märkmetest järele vaadanud. Nüüd aga hakkab vaikselt ülevaade kaduma ja seega otsustasin väikestviisi linke siia koguma hakata, et edaspidi kiiremini vastava juhendini jõuda. (Blogi paremas tulbas on link alalehele õpikroonika.)

Ajendiks sai eile alustatud Vectori serv - 3-stitch slipped stitch edging - millesarnast ma varem pole kohanud. Selle kudumine on imelihtne ning tulemuseks ilus, puhas serv, mida kolmest küljest ääristavad parempoolsed silmused. Ei mingit serva keerdumist ega (mõnel juhul soovimatuid) sõlmekesi.

Ja kui nüüd keegi imestab, et jälle uus projekt varrastel, maavillane kamps ju veel lõpetamata, siis mul on selleks väga hea õigustus:

Dropsil on ju see 35-protsendiline allahindlus käimas ja ma muidugi pidin ka tellima, seda enam, et mulle oli väga hakanud meeldima idee kududa endale tööle lauasahtlisse Vector: selline natuke robustsem suur sall, mida ei ole kahju pidevalt kuskil sahtlis vedeldada juhuks kui külm hakkab. Otsustasin siis Dropsi Alpaka erinevate halltoonide kasuks (sobib kõikide riiete juurde!) ja tellisin lõnga ära (üks töökaaslane ka niikuinii tahtis tellida). No ja kui lõng siis neljapäeval tuli, läksid mul silmad lahti: olin õlasalli jaoks vajamineva koguse asemel tellinud kaelasalli koguse. (Ei saa mina aru, kuidas mul see juhtus.) Kuna ma aga ei kasuta originaallõnga (ehkki too on enam-vähem sama jäme kui Dropsi Alpaka) ja kogu metraazi puudutav info tundub juhendis imelik, siis ma pidin kohe testima, kui kaugele ma ühe tokiga jõuan, et teaks, kas tellin "peegelduvatest" värvidest juurde ühe või kaks tokki. Eile sain siis nii kaugele, et selgus, et hoolimata juhendis seisvatest jardidest, piisab Dropsi Alpaka puhul kahest tokist. Niiiiii pikk see sall niikuinii tulema ei pea nagu originaal. Tobe küll, et nüüd uuesti pean tellima, aga mis teha. (Paar päeva varem selgus muide, et töökaaslane tahab ka veel üht-teist, nii et esmaspäeval anname uue tellimuse sisse.)

Edenemisest

Kui nii mõnigi blogija on läinud taas kooli omandama mõnd ahvatlevalt põnevat käsitöölist eriala, siis mina asusin sel kevadel hoopiski oma siinseid 7(!) aastat tagasi pooleli jäänud ülikooliõpinguid lõpetamata (kuidas küll aeg lendab!).

Arvasin juba ette, et tuleb üsna väsitav semester, sest tööl käin ju edasi (40 tundi nädalas), aga et ta nii väsitavaks kujuneb, seda ei arvanud. Mul olid siin nüüd vahepeal kaks sellist nädalat, kus maavillast kampsunit kättegi ei saanud võtta. Täna hommikul lihtsalt viskasin kõik muu peast ja kudusin teise varruka lõpuni.

Siin väike spoiler (kärmelt peeglist pildistatud ja seega viletsa kvaliteediga):

Täitsa paljutõotav näeb välja. Nüüd jäävad teha veel vaid kapuuts ja esiliistud. Rumal lugu on, et alles kudumise käigus jõudis mulle pärale, et tahan kampsunile ette lukku (ehkki ma tõotan iga kord lukku ette õmmeldes, et see on viimane kord), plaanitud esiliistud sobivad aga vaid nööpide jaoks. No võiks ju ka pikkusesse kootavad liistud teha ja need siis külge õmmelda, aga kui oleks kohe plaanid õigesti teinud, oleks see vaev ära jäänud. Lihtsalt oleks esitükid veidi laiemad teinud ja servad luku jaoks sobivad kudunud. Oleks, oleks, oleks...

Aga pole hullu, selleks ajaks kui ma oma vähese kudumisaja juures kapuutsi valmis saan, on mul ehk juba mingi hea mõte tulnud, kuidas see probleem lahendada.

Kajalilled

Echo Flower Shawl oli mul juba pikka aega ootel. Imeilus muster ju. Endal hetkel uue pitsräti järele vajadust polnud. Samas pitsi-kudumise-isu muudkui kasvas ja kasvas kuni muutus väljakannatamatuks. Juba umbes aasta tagasi palus üks kaugeltpidi töökaaslane, et kooksin talle räti. Toona polnud mul selleks aega. Nüüd siis võtsin selleks aega. Vaene maavillane kamps jäi taas kõrvale.

Tegelikult oleks mul olnud isu mingi sileda lõngaga kududa, aga kuna "tellija" tahtis rätti hallist mohäärist, siis läks kasutusse hall Austermanni Kid-Silk, mis mul juba ammu suuremas koguses olemas. Natuke lõnga peale pahandaks, sest kolme kulunud toki peale leidsin kolm sõlme, neist kaks kogunisti ühest ja samast tokist. Urr! Lisaks tokivahetusele sai neid jätkamiskohti seega üsna mitmeid ja üsna mitu korda pidin rea algusesse tagasi harutama, sest pitsi keskele lõngajätku ju ikka ei peida. Nupu sisse peidaks, aga need tulid ju alles servakirjas.

Kudumisele läks kaks nädalat. Ja ega mul suurt selle kohta pajatada ole. Ahjaa, alguse tegemine oli raske. Lugesin seda kohta juhendis kolmes versioonis (inglise, saksa, eesti) ja ikka ei mõistnud, mis värk on. Lõpuks oli siit leitud joonist vaja, et aru saada, mida selle imeliku loomisvõttega saavutada tahetakse: ristkülikut silmustega mõlemal lühikesel ja ühel pikal küljel. Sedamoodi alustatakse pitsrätte vist sagedamini, aga mulle oli see alustamisviis võõras. Abilõngaga ma siiski ei alustanud, tegin hoopis Judy Beckeri Magic Cast-On-i.

No ja siin ta siis on:

Ahjaa, kudusin Meeli Venti kujundatud terava tipu.

Projekt Ravelrys

Nüüd naasen taas maavillase kampsi juurde. Täna peaks kehaosa valmis saama. Siis tulevad igavad varrukad, seejärel veidi huvitavam kapuuts ja lõpuks nööbiliistud. Nööbid tuleks ka vahepeal soetada.

Ühest siiruviirulisest kolm triibulist

Kui ma sügisel kahele töökaaslasele sõrmitud kudusin, ei saanud kolmas soovijagi ju ilma jääda. Ühel hommikul siis vaatasime inspiratsiooni otsides Ravelrys veidi ringi ja Silkele jäid silma need iludused: http://la-belle-helene-journal.blogspot.de/2011/09/time-for-little-catching-up-on-projects.html

Paar päeva hiljem käisime lõngapoes ja kudumine võis alata.

Alguses oli kera:

Shoppel-Wolle Zauberball, värvitoon "Värsked Kalad"

No ma siis ikka vaatlesin seda ja nuputasin, kuidas lõng nii jooksma saada, et lõpetaks ülaservas oranziga. Et Silke soovis originaalist lühema varrega kindaid, siis ei jäänud  mul muud üle kui ülalt alla kududa. See oli mulle pöidlakiilu suhtes uus ettevõtmine, aga lõppkokkuvõttes kudusin end Kristi Jõeste "Kirjatud teekonna" juhendis tagant ettepoole ja valmis need sõrmitud said. Tagantjärele tarkus on, et oleks pidanud võtma pool numbrit suurema varda, sest number kahega ja ainult parempidises koes jäid nad üsna puised. Originaade ilule ei jõua minu ponnistus ligilähedalegi. Kuidagi kahvatud väikesed vellekesed said:

Ma ei tea täpselt, mida Silke neist arvab - ega ta viisakusest laitma hakka - aga ma ise ei ole oma tulemusest just eriti vaimustuses. 

Projekt Ravelrys

Osalt isikliku pettumuse pärast, osalt ka seetõttu, et seda mitte just väga odavat lõnga (mille eest oli maksnud Silke) oli alles veel üle poole kera, asusin teise paari sõrmitute tarvis ideed otsima. Sihikule jäi Sybil R-i Short-Wawe Mitts ja kuna Silke oli end tõestanud värvilembelise inimesena, siis said minu Lühilainekindad ka äärmiselt värvikad.

See oli maru lahe kudumine. Minu esimene kord swingida. Et värve jäi veidi väheseks, siis on see tumedam sinine pärit mu lõngakastis olevast Lana Grossa Meilenweit Magico II-st. Seekordsed sõrmitud said vastupidiselt eelmistele tänu teistsugusele koele ja õigesti valitud vardale pehmed ja mugavad.

Tulemusega olen väga rahul ja Silke oli ka väga positiivselt üllatunud, kui talle oma järgmise üllitise üle andsin. Sobivalt kirevate kudumite juurde kinkis ta mulle järgmisel päeval hiigelsuure vikerkaarevärvilise vihmavarju!!!

Projekt Ravelrys

Aga ikkagi jäi lõnga üle. Peamiselt rohelise üleminekut türkiisiks ja türkiisi üleminekut mustaks. Hakkasin siis lihtsalt otsast kuduma. Ikka triibuliselt. Vaatasin, kaugele nende lõngajääkidega jõuan. Kätised said valmis...

... lõnga oli veel üle. Samas oli aga selge, et korralikeks sõrmituteks ei jätku. Tekkis idee kasvatada käelaba lühendatud ridade abil nimetissõrmeni, kududa jupike sõrme ja siis lõpetada. Esimene katse ei saanud hea, sest minu seni tuntud lühikeste ridade meetod (wrap) jäi parempidises koes inetu. Kätised jäid mitmeks nädalaks seisma...

Siis õppisin Still Lighti kududes ära uue lühendatud ridade meetodi (õhksilmusega). Sel viisil kootud lühendatud ridade pöördekohad ei jää peaaegu üldse näha ja kui siis Still Lighti valmis sain, asusin kindaid edasi kuduma. Tulemus sai selline:

Iseenesest lahe, aga ebapraktiline, sest kinda kättepanek on suhteliselt tüütu (alati peab peale passima, et see sõrm ikka sinna poolikusse sõrme satuks) ja sõrmeks üleminekukoht jäi ka õbluke. Teisel pildil on nõrk koht hästi näha. Ei lähe kaua, kuni seal lõng katkeb ja kogu mu leiutis üles haruneb. Otsustasin siis, et ehkki suur kevad väljas, peab ka tulevikule mõtlema ja nii said kolmandad sõrmitud endale sõrmed. 

Too lühendatud ridade eriefekt tuleb nüüd sõrmede lisandudes veidi vähem esile, aga lõppkokkuvõttes olen tulemusega väga rahul.

Zauberballist endast sõrmedeks enam ei jätkunud, aga mul oli sobivas jämeduses musta sokilõnga varuks. Rohelise üleminek türkiisiks ei õnnestunud mõlemal kindal täpselt samamoodi. Aga no niikuinii oli suur töö kõigi ülejäänud jupikeste üksteise otsa sobitamine ja sellest lõngaotste peitmisest, millega ma siin eile-täna tegelesin, ei taha kohe mitte rääkidagi.

Mida Silke tulemusest arvab, kuulen homme. 

Projekt Ravelrys

100 grammist Zauberballist jäi üle vaid väike sulgkerge pusa:

Minu esimene Still Light

No oli see alles vastupandamatu ja põnev projekt!

Ma poleks eales uskunud, et number 3 vardaga nii suure asja nelja nädalaga valmis saan.

29. jaanuaril alustasin ja 3. märtsil sai valmis. (No tegelikult on veidi rohkem kui neli nädalat, aga ma vahepeal kudusin emale lugemiskindad st. mingi 3-4 päeva ei võtnud Still Lighti üldse kätte ja varrukaid veidi harutasin ka.)

Väga mõnus kudumine oli ja uudishimu (et kuidas ta ikkagi istuma hakkab) muudkui kannustas. Väga hea oli ka kirjasõber K.-ga koos kududa: sai omavahel  juhendit arutada ja ikka jälle võrrelda, kes kui kaugel on. See kooskudumine ka innustas ja aitas, kui kehaosa vahepeal veidi üksluiseks tõotas kujuneda. Aga ausalt öeldes ma isegi täitsa nautisin peale taskute jagamist seda lihtsat torus kudumist, kus ei pidanud mitte midagi kasvatama või kahandama. Selline võrratu mõtteta produtseerimine oli! Sada sisse ja kurvid sirged! Ja ma suutsin tõesti täitsa vinges tempos kududa, sest see lõng omab kõiki eeldusei tempokaks "tootmiseks".

Kudusin originaallõngast, st. DROPSi Alpacast. See on äärmiselt meeldiv ja pehme lõng. Enne pesu mind siiski torkis läbi trikotaazi ja ka läbi paksude sukkpükste, aga siis käis mu Still Light pesumasinas padjapüüri sees külmas vees tuuritamas (villapesu programmiga) ja pärast seda ta enam ei torgi.

Tegin lühikeste varrukatega, sest pika varruka sees nägi mu käsivars välja nagu jäme vorst (vaata paremale) ja polnud ka lootust, et see olukord peale pesu kuidagi paraneks. Mees siis soovitas lühikesi varrukaid ja lõppkokkuvõttes olen selle lahendusega väga rahul. Pika varrukaga ehk olekski liiga soe saanud. Ma niikuinii kannan villastel asjadel alati midagi all. Ja tegelikult oli see mulle ka suureks kergenduseks, et ei pidanud varrukaid pikalt kuduma, sest pärast mõnusat tempokat ringvardal kudumist, oli sukavarrastega varrukatootmine täielik horror. Pingutasin, mis mina pingutasin - ei saanud nii ühtlast kudet kui ringvarrastega. Alpaka on ju ses suhtes eriti reetlik ja pesuga ka kude märkimisväärselt ei ühtlustu. Nüüd on seda sukavarrastel kootud parempidist kudet vaid kahe sentimeetri jagu ja väike konarlus ei paista eriti välja.

Tegin suuruse M, tagantjärele arvan aga, et L sobiks mulle paremini. Midagi traagilist ei ole, aga taskute poolt moodustatavad voldid ei tule minu arust piisavalt esile st. puusast jääb selleks laiust väheseks. No ja eks see varruka-vorsti-probleem kõnele ju ka valesti valitud suurusest. Lähtusin oma valikul rinnaümbermõõdust, sest olen seni kogenud, et kui mõni riidetükk seal kandis sobib, siis klapib ka ülejäänu. Seekord läks siis teisiti. No eks siis tuleb järgmiseks kandmishooajaks omaenese "ahtri" ümbermõõtu vähendada. ;)

Lõnga kulus peaaegu 9 tokki, st. 51 grammi jäi kümnest tokist üle. Ma jõudsin enne lühikeste varrukate kasuks otsustamist muide juba paanikasse sattuda ning kaks tokki lisaks tellida! No küllap sellest lõngastki midagi saab. Näiteks Still Lighti juurde sobivad sõrmikud  või siis õepojale järgmiseks talveks soojad karupüksid. ;)

Ühe emotsiooni tahaks veel jäädvustada: Kui algasid taskute tarvis tehtavad kasvatused, siis ma muudkui imestasin ja imestasin, et mis siin toimub. Tavaliselt taljesse ju ikka kahandatakse, aga siin ümbermõõt muudkui kasvas ja kasvas. Enne taskusilmuste seismapanemist oli see kleit ikka täielik kott! Ma ei olnud veel päris täpselt pihta saaud, kuidas need taskuvoldid moodustuvad (mul oli hoois teine ettekujutus) ja seega ma siis imestasingi. Aga kui taskud abilõngadele jäid ja algas otse sirgelt alla kudumine, oli ka ümbermõõt selge ning mu süda rahulik. Tuleb ikka disainerit usaldada! :) Muide, juhend on väga hästi kirjutatud ja konstruktsioon minu arvates täiesti geniaalne!

Tjah, viimaseks see Still Light mul jääda ei tohiks. Parimale sõbrannale lubasin juba sügiseks ühe kududa.  (Ta on sellest mudelist siiralt vaimustuses nagu minagi.) Ma poleks varem eales arvanud, et ma kellelegi pereringi mittekuuluvale midagi nii suurt viitsin kududa, aga nüüd mõtlen, et mis need neli nädalat siis ära ei ole. Põhiline, et sõbrants mingi laheda värvi ja hea lõnga kasuks otsustab. (Eks selle viimase suhtes on mul ka sõnake kaasa rääkida, sest sõbrants on ise kudumisvõhik.)

Projekt Ravelrys

Ema lugemiskindad

Kuna minu Eesti lähisugulased pole siiamaani sõrmitutest suurt midagi pidanud (mis on Eesti kliimat arvestades ka mõistetav), siis poleks ma arvanud, et koon oma emale sõrmitud. Aga ühel heal päeval üles ta mulle, et saab nüüd lõpuks ometi selliste kinnaste mõttest aru, sest tal külmetavad lugedes käed. Mina pidasin siis omaette peenikest naeru ja lappasin mõttes lõngajääke ja mustriraamatuid, et talle lugemiskindad kududa.

Mõeldud-tehtud: valituks osutus Wolle Rödeli kreemikas Baby Alpaka, mida mul on 30 grammi ja viljapeakiri Haapsalu salli raamatust. Rõõmustasin ema üllatamise ja lõngajääkide hävitamise üle ning kudusin.

Kui esimene kinnas valmis sai, tekkis mul kerge mure, et lõnga ei jätku. Muster sai küll ekstra auguline valitud ja kinnas lühike, aga siiski selline mure... Kaalusin kinda ära ja ülejäänud lõnga ka ning sain teada, et peagi tuleb sammud lõngapoe poole seada. Iseenesest pole ju probleemi, sest Wolle Rödeli filiaal ju siinsamas linnas olemas, aga natuke tobe on sellise lõngajääkide-hävitamis-projekti käigus hoopistükkis uut lõnga soetada. (Aga ükski teine lõng mu varudest ei sobinud nii hästi kui see.) Kui teisest kindast pool valmis oli, saigi lõng otsa. Läksin poodi. Baby Alpaka oli kenasti olemas, aga too kaunis kreemjas värv oli otsas. Netipoes teda oli, aga ma ei hakka ju sellise pisiprojekti peale veel saatmiskulusid tekitama.

Lootsin siis naaberlinnas asuva sama keti poe peale, aga ka seal pidin pettuma. Kummalisel kombel on seda lõnga mõlemas poes rikkalikult, aga just too värvitoon on otsas. Kuna mul kodus tõesti enam muid sobivaid jääke pole, otsustasin ühe toki mingit muud leebet värvi Baby Alpakat osta. Valisin välja ja läksin kassasse. Kaks inimest juba ootas. Müüjat pole. Üks nõustas 5 meetrit eemal klienti, teine oli mingisuguse stendiga jube hõivatud. Ootasin. Kokku kolm inimest ootas. Ei mingit muutust. Siis ma otsustasin, et kui minu raha ei taheta, siis ma seda ei anna ka. Tulin tulema. Lõng jäi poodi.

Paar päeva hiljem avastasin, et mul on valget DROPSi Baby Merinot just täpselt üks tokk. Ja kuna ma olin vahepeal teada saanud, et emal külmetavad käed õhtul voodis lugedes, siis ei tundunud valge värv ka sugugi väär või ebapraktiline. Kuna Baby Merino on peenem kui Baby Alpaka, avanesid mulle uued mustrivõimalused ja nii läks käiku hoopiski Silvia kiri. Seejuures nihutasin mustri keskkoha külgedele, et  käeseljale moodustuksid kaunid nupulised võlvid. Kudumine sujus ludinal ja ma olen tulemusega väga rahul.

Peopesa tegin ilma nuppudeta, otsad on ripskoes. Lõng muutus peale pesu veel pehmemaks ja sobib oma omaduste poolest sellisteks pitskinnasteks ideaalselt. (Selle jätan endale meelde!)

Kogu loo moraal: teinekord tuleb asjadel lihtsalt areneda lasta. Nüüd saab ema tänu seekordsele asjade omamoodi arenemisele pontsakate kahvatute jupatsite asemel hoopis sihvakad ja säravad graatsiad.

Lõnga kulu: 41 grammi

Vardad: 3 ja 2,5 (3. mustrikordus st. ranne ja ülemine äär)