Kohmar

Juba jälle istusin puidust varda katki!
See oli nüüd siis juba kolmas.
Et inimene siis ometi oma vigadest ei õpi!
Pean vist nr. 3 varraste puhul täielikult metallile üle minema.

Sinilillerätt valmis

Nüüd on sellest juba nädalapäevad, kui sinilillerätt valmis ja pildilegi sai, aga kirjutada temast pole veel tuju olnud. No ikka ei saanud selline nagu oleks tahtnud, aga enam uuesti ka teha ei jaksanud. Isu ei olnud. Sai siis selline nagu sai. Lihtne. Ilma suurema originaalsuseta.

Ilus lihtne rätt. Sinilillemuster oma siiruses.

Kuna aga tahtsin äärepitsiga muud saavutada, siis olen seni rahulolematu.

Veidi kahetsen, et eelmises postituses näidatud versiooni üles harutasin.
Veidi rohkem kahetsen, et ei kudunud vahepeal kujundatud teist äärepitsi. Siin proovitükk:

Sinilillemustrit armastan aga siiani. Ehk siis kunagi uus katse ja esialgse idee õnnestunud realiseeriminegi. Elame näeme.

Rohkem fakte Ravelrys.

***

Liebe Anneli, nachdem ich dich mit den Bilden im letzten Post ganz gemein irre geführt habe, hier mal nach langer Zeit wieder auch der Inhalt auf Deutsch.

Da ich mit der Borte unzufrieden war, habe ich die erste Version des Leberblümchentuches bis zum Mittelteil aufgeribbelt. Danach habe ich weiter an der Randspitze gearbeitet und versucht meine Vision zu realisieren bis ich irgendwann keine Lust mehr hatte. Habe leider nicht das Ergebnis erzielt, das ich erhofft habe. Das Tuch ist irgendwie zu einfach geworden. Ohne  Originalität.

Ich bedauere ein wenig, dass ich die erste Version aufgeribbelt habe.
Ich bedauere ein wenig mehr, dass ich nicht die andere Randspitze (siehe zweites Foto oben) gestrickt habe. 
Vielleicht stricke ich das Tuch ja irgendwann wieder und schaffe es sogar meine ursprüngliche Vision zu realisieren. :)
Das Leberblümchenmuster in ihrer Einfachheit und Heiterkeit gefällt mir nämlich immer noch sehr.

Kudusin ja ...

Kudusin eelmises postituses näidatud sinepikollasest alpakast räti.

Muide, see lõng muudab pidevalt oma värvi! Kord on ta sinepikollane, siis jälle tuhmkollane. Mõlemad vägagi kenad toonid. Aga mõnikord on ta väga inetu rohekaskollane, mille peale ma ikka ja jälle kohkun ning muretsen, et kuidas ma küll sõbrannale nii inetut värvi räti kingin. Aga järgmisel päeval on teine jälle ilus tuhmkollane ja siis on kõik hästi.

Igal juhul olen nüüd rahul, et seda lõnga kampsunijagu ei tellinud.

Esmalt oli küll plaan Aasa sallide raamatust õlelillemuster kolmnurka jooksma panna, aga kui proovilapp valmis, näis õlelillemuster mulle selle visiooni realiseerimiseks liiga suur:

Kujundasin selle baasil siis väiksema mustri, aga ka see tundus liiga suur:

Valisin siis sisukirjaks hoopiski sinilillemustri samast raamatust.

Too on minu arust selline selge ja siiras.

Sain ta siis kolmnurka jooksma pandud (keskelt kasvatades) ja mõtlesin sinilillelehti kujutava borte välja. Kudusin mitu proovilappi, enne kui kõik jooksma sain. Äärepitsiga sama. Kudusin vardalt maha, tõmbasin põrandale sirgu ja ...

Ei olnud rahul.

Liiga vähe sisukirja, borte ääred toovad liiga palju geomeetriat sisse ning borte ise mõjub kuidagi massiivse ja raskena.

Sõitsin siis vahepeal 50 km rattaga, et selget pead saada. Kui koju tulin, vaatasin teist veel korra kriitilise pilguga ja harutasin kuni sisukirja alguseni üles! 3 korda 50 g lõnga sai taas tokkideks!

Ise olin ka veidi ehmunud, sest ikkagi täitsa kena rätt ju sai, aga ei vastanud mu visioonile.

Nüüd jätsin borte ära, pikendasin sisukirja kümnelt korduselt 15-ni ja teen lihtsalt pikema äärepitsi.

Äärepitsi kallal pusserdan nüüd laupäevast saadik. Vat, ei tule selline, nagu tahaks. Aga uusi ideesid visiooni realiseerimiseks veel jätkub. Vaatame, mis saab.

Imelik asi selle ise kujundamisega. Tohutult võtab aega nii mustri kirjapanemine kui ka proovilappide tegemine, harutamine, muutmine ja taas kudumine. Tõesti võtab aega. (Valmis juhendi järgi kududes oleks rätt juba ammu valmis.) Aga seda laadi loomine on omaette nauding.

Ma ikka veel armastan lõnga. Väga.

Nii see on: Ma ikka veel armastan lõnga. Väga. 

No aga muudmoodi ju ei saa, sest tema kohe tekitab selliseid tundeid.

Seda sinepikollast ma ihaldasin juba ammu, aga kui tellimiseks läks, siis ei söandanud kunagi võtta, sest kartsin, et värv ei ole nii nagu pildil.

Nüüd siis kuulutas mu leemiklõnga müüja, et ta peab alates 1. juulist dollari tugevnemise tõttu hindu kergitama ja siis ma enne kähku veel tellisin.

Kuna vahepeal tuli tutvusringkonnast üks rätisoov ja minu arust sellele inimesele sobivad sügistoonid, siis otsustasin, et ta küll saab oma soovi järgi halli räti, aga minu soovi järgi sellise sinepikarva räti ka. Üllatuseks!

Selle minu lemmiklõngaga on ju nii, et seda saab vaid 300 g kaupa tellida. No ja kuna ma esiti tahtsin seda kollast vaid teiste värvidega kombineerimiseks ja väikeses koguses, siis nüüd oli lõpuks ometi tellimist õigustav lõngavajadus  olemas. :)

Allikas: http://www.fairalpaka.de/300g-fairalpaka-baby-alpakawolle-fingering

Nüüd kus lõng kohal, meeldib mulle see värv sama palju kui pildil ja ausalt öeldes tekkis kole tahtmine seda veel ka DK kujul ja kampsunijagu soetada (siis juba paraku uute hindadega), et kududa selline iludus nagu Channel Cardigan. Aga no olgem realistlikud - päris kõike ikka ei saa, mida tahaks. Ja no, kas mul siis vähe lõnga kodus ootel!

Kui nüüd rätiplaan ei muutu, siis saab sellest kolmnurkne haapsalu sall. Tahaks Aasa sallide raamatust õlelillemustri kolmnurka jooksma panna. Ei tea, kas saan hakkama. Pusserdan. :) Väga põnev on.

Viie varrukaga Hitch

Üle hulga aja sain taas midagi valmis. Ühe Custom-Fitistatud Hitchi, nimelt.

Pärast nr. 2,5 varrastega kootud kleiti (millest pildid hetkel ikka veel tegemata) arvasin, et selle kampsi saan küll kiiresti valmis. Aga võta näpust! Esialgu edenes teine küll väga tõhusalt, aga kui jõudsin varrukateni, jäin toppama.

Kudusin esimest varrukat esialgu alt üles, nagu originaaljuhendis. Kitsas sai. Panin mingi 8 silmust juurde, aga ka varrukas nr. 2 sai kitsas. (Minu kasutatud lõng on muide originaalist tunduvalt peenem, millest siis ka need raskused. Varrukal jooksva mustri tõttu ei olnud ka CustomFitist suurt abi.) Panin siis veel mingi 6 silmust lisaks, kuid kui varrukas nr. 3 valmis sai, selgus kibe tõde, et seegi kitsas. Tekib küsimus, kuidas ma sellest varem kui alles pärast terve varruka valmimist aru ei saanud. No aga vot ei saanud. Sest iga valmiv varrukas näis seni ok olevat, kuni ta valmis sai. Seda valmis varrukat n.ö. kätte tõmmates selgus aga iga kord, et käsi on selles ikka vorst mis vorst.

Kui siis kolmandat korda silmuseid tahtsin lisada, tekkis kartus, et see laienenud varrukas ei mahu enam käeaukudesse. Juurdlesin siis küsimuse üle, kas saaks varruka juba äraproovitud CustomFiti viisil ülalt alla otse külge kududa. Nii lihtne see ei olnudki, sest Hitchil on "pagunitega" õlad, mis varrukatest n.ö. "välja kasvavad" ja esi- ning tagatüki külge õmmeldakse. Kuna aga ma ei näinud põhjust, miks ma seda protsessi teises järjekorras teha ei võiks, siis kudusin esmalt õlaku valmis, õmblesin või õigemini silmasin vot siit selle juhendi järgi külge: Strickstich - bei einer geschlossener Kante ja võtsin seejärel käeaugust vajalikud silmused üles.

Päris ilma viperusteta ei saanud ka siin. Esimest õlakut kudusin kaks korda, sest unustasin õmblusvaruks ääresilmused kududa. Originaaljuhendis seda kummalisel kombel ka ei mainitud. Alles siis kui esimene õlak külge silmatud, sain aru, et muster jäi kiitsakas. Aga kuna kudumine õpetab kannatikkust ja ainult lõpptulemus loeb, siis harutasin ja tegin ümber. Ja nii need nädalad läksid.

Hitchi originaal-varrukamuster mulle kuidagi nagu ei meeldinud. Midagi nagu häiris... Otsisin siis oma mustriraamatutest asendust ja siit leidsingi: Viking Knits & Ancient Ornaments. Sellest Elsebeth Lavoldi raamatust on pärit keskmine suur kett-muster. Venitasin teda oma maitse ja vajaduste järgi pikkusesse ja panin peene kettmustri kõrvale jooksma. Saingi Hitchile vajaliku laiusega riba.

Sellest pidi saama mu üleminekuaja soe kodune kampsun. Üleminekuaja all pean silmas seda aega kui kütte oleme juba välja lülitanud, aga toas on veel veidi vilu. St. siis aprilli-maid. Nüüd siis juhtus aga nii, et minu 19. veebruaril alustatud üleminekuaja-kampsun valmis alles 5. juunil, sest muudkui harutasin ja harutasin, ning kõige lõpus olin veel kaks nädalat Eestis puhkusel ka. Tjah, selsinatsel 5. juunil oli väljas küll umbes 32 kraadi, aga valmis tema sai. No ja see kuumalaine kadus meil sama kiiresti kui tuli, nii et hetkel võib vabalt korteris sellist kampsi kanda ja ka täna pärastlõunal rõdul neid pilte tehes ei hakanud mul sugugi palav.

Varrukate kohta veel nii palju, et ma olen hästi uhke selle üle, kuidas ma mustri soonikuks üle minema sain. Ikka silmuseid vastavalt vajadusele kas kahandades või juurde luues. Alpaka karvasuse tõttu seda küll väga hästi näha pole, aga ikkagi olen uhke. :) 

Krae kudumine pani mu kannatuse lõpuks tõeliselt proovile. Ma küll ei pidanud kordagi harutama, aga kahju oli, et teda enne Eestisse lendamist valmis ei saanud ja naastes tundusid need viimased read ikka tohutult venivat. 

Nööbid tõin Eestist.

Mulle muide väga meeldib see Hitchi tagant kõrge krae. Kui mul teinekord juuksed peapesust märjad on, siis kael külmetab. Nüüd langevad märjad juukseotsad kenasti kraele. :)

Lõngaks ikka mu vana armastatud Fairalpaka, seekord DK.
Muud detailid Ravelrys.

Uued lemmikvardad

Kuidagimoodi juhtus, et ma pole kaks kuud kirjutanud.

Jaanuari alguses tahtsin ikka ilmtingimata aastakokkuvõtte ka kirjutada, aga kohe mitte ei tulnud vaim peale. No ja siis tahtsin kirjutada oma uutest lemmikvarrastest, aga ka selleni ei jõudnud. No ja kõige viimati sai mu uus Still Light valmis, aga ka see on blogimata. Too Still Light ongi siinses vaikuses süüdi, sest nr. 2,5-vardaga kududes edenes too suhteliselt aeglaselt ja oma kannatamatuses ei mallanud ma oma vaba aega muusse kui vaid kudumisse investeerida.

Millal Still Lighti näitan, ei tea, sest pildid on tegemata. Aga see eest näitan ma uusi lemmikvardaid.

Varemalt olin suur KnitPro fänn. No kohe ei uskunud, et paremaid vardaid olemas on. Nii parajalt terav ots, mõnus puit ja ühtlane üleminek kaablist vardaks! Aga siis juhtusid mulle vahel vardad, millel puidu ja metalli ühenduskoht sugugi nii sile ei olnud (pidin neid ise lihvima) ja kui siis üha peenemaid vardaid vajasin ja Karbonzi seeriat proovisin, siis juhtus üha sagedamini, et silmused üleminekukohal takerdusid. Minu palav armastus KnitPro vastu jahenes.

Et Still Lighti kudumise käigus proovida, vajasin 100 cm pikka nr. 2,5 ringvarrast. Kohalikud lõngapoed seda mulle pakkuda ei suutnud, pidin tellima netist. Ja et olin siin-seal kuulnud, et metallvarrastega saab kiiremini kududa, siis otsustasin metallvarraste kasuks. Kuidagimoodi tuli siis ka isu uut marki testida ja nii ma tellisingi endale "kuldkaabliga" Addi ringvardad. Olin küll netist lugenud, et mõned inimesed reageerivad metallvarrastele allergiliselt, aga kuna mul enda teada sellelaadseid allergiaid pole, siis ... (Ja kui ma õigesti mäletan, siis tekitasid allergiat messingvardad. Minu omad on "nikkeldatud".)

Need on minu uued lemmikvardad! Nii libedat üleminekut kaablilt vardaks ikka annab otsida! Ja nendega saab tõesti kiiremini kududa! Ja kaabel on vähem isekas, kui KnitProdel teinekord st. ei lähe nii krussi. :)

Aga kõige suurem on minu vaimustus siiski nende üli-ühtlaste üleminekute üle, millest silmused täiesti ilma vaevata üle libisevad. Ühesõnaga: soovitan.

Minu omad on normaalsete otstega, aga Lace-mustrite kudumiseks on olemas veel ka eriti peente otstega Addi-vardad.

Kuidas Addi Click-süsteem on, ma pajatada ei saa, sest koon hetkel enamasti nii peente varrastega, mida vahetatavate otstega seeriates ei ole.

Eelviimane 2014

Nii kui ma eile pirisesin, et mitte ei õnnestu päikesega samal ajal kodus olla, see täna õnnetuski. Siin niisiis mu aastal 2014 eelviimasena valminud projekt: v-kaelusega-customfit-kampsun:

Et customfitist kirjutasin lähemalt siin, siis täna enam ei pajata, ainult näitan.

Head uut käsitööaastat!

Viimane 2014

No ei ole sellist päeva olnud, kus päike väljas ja mina kodus. Seega ei saa ma sokivarrastel kootud punast kampsunit ikka veel vääriliselt eksponeerida.

Näitan siis vähemalt samast lõngast kootud sõrmituid. Lahendus sama, mis veebruaris kootud ema lugemiskinnastel: Silvia kirjast moodustuvad nupulised võlvid käeseljal.

Esiteks võrdluspilt:

Lõngad on muide erinevast erinevad! Kui Dropsi Baby Merino on uskumatult elastne, mis teeb kinnaste kätteajamise väga mugavaks, siis Fairalpaka Fingering on alpakalikult järeleandmatu. Kuna kinnaste saajal on väikesed käed, siis kudusin sel korral ka pool numbrit väiksemate varrastega. Lisaks veel ka alpaka venimatus ja saingi sama silmuste arvuga (st. mustrit muutmata) tunduvalt väiksemad kindad.

Valgetena meeldivad need mulle küll rohkem, aga ka punased said minu arvates väga kenad saanud. Peale pesu muutusid nad muide imepehmeteks. Juba jälle pean Fairalpaka lõnga kiitma. Täitsa isu tuli Fingeringist pitssalli kududa (ehkki mul on ka nende Lace'i varutud).

Pöidlakiilu kudusin taas Kristi Jõeste "Kirjatud teekonnas" oleva õpetuse järgi. Sellega õnnestub alati.
Peopesas on sama muster ilma nuppudeta:

Üksikasjad Ravelrys

Valmis!

Pilte veel pole, aga ma ei saa muidu, kui pean kuulutama: VALMIS! Punane kamps on valmis!

Just nüüdsama sain kaeluse maha kootud nõelutud.

Istub ilusti. Olen väga rahul.

Kolm kuud kudusin selle kallal. Vahepeal oli ülikooli lõpetamise tõttu pikem paus sees. Ja vahepeal tundus, et kohe üldse ei edene teine enam. Aga näe, valmis sai.

.

Piltidega läheb veidi aega kuni valgust saab. 

Lambivalgel sai enam-vähem-pildi vaid kaelusest:

Värv on tegelikult tumepunane.

Lõpuks ometi: punase kampsuni edenemine

Täna paistab päike ja seega saime uued pildid teha. Siin ta siis on:

Edeneb kaunis aeglaselt, sest koon teist sokivarrastel st. vardaga nr. 2,5. Hetkel koon paremat varrukat ülalt alla. See on minu esimene Customfit-projekt ja päris ladusalt ei ole mul selle kudumine paraku edenenud.

Allikas: customfit.makewearlove.com/design/

Customfit on selline tore asi, kuhu sisestad oma kehamõõdud ja proovilapi andmed, valid endale meeldiva tegumoe (valida saab nii Amy Herzogi mudelite kui ka lihtsate tegumoodide vahel) ja siis rehkendatakse täpselt sulle sobiv juhend valmis. Point on selles, et me kõik oleme erinevad: kui mulle sobib näiteks suurus 40 talje, siis ei tähenda see, et mulle suurus 40 ka rinnaümbermõõdu või õlgade koha pealt sobib. Customfit arvestab MINU taljet, MINU rinnaümbermõõtu, MINU õlgade laiust, MINU kehapikkust, MINU käepikkust ja ümbermõõtu. Kõlab paljutõotavalt ja lihtsalt, probleem seisneb aga õiges mõõtmises. Nii kehamõõdud kui ka proovilapi mõõdud on hästi-istuva tulemuse saavutamiseks VÄGA olulised.

Mul läks esimene mõõtmine aia taha. Ehkki makewearlove-lehel on ka asjalikud videod ja joonised mõõtjat abistamas, sai mu esimene juhend väga lühikese kehaosa. Kuidas see juhtus, ise ka ei tea. Mees mõõtis ja me olime omast arust tõesti hoolikad. Kui meie veast teadlikuks sain, oli juba korralik tükk kootud. Nii peene vardaga kududes on see ikka tubli tükk tööd ja seega otsustasin mitte harutada. Selle asemel kudusin taljet natuke pikemalt ja võtsin peale kehaosa lõplikku valmimist alaserva uuesti lahti ning kudusin kehaosa pikemaks. Talje istub nüüd taas hästi.

Kuna mu esimeses juhendis said ka käeaugud liiga väikesed ja ma kahtlustasin, et selle koha peal pole vigade parandamine nii lihtne kui taljes, siis lasin korrigeeritud mõõtude järgi uue juhendi rehkendada. Kuna esimese juhendi ostmisel sain teise juhendi aktsiooni korras kingituseks, siis ei tõusnud seeläbi ka otseselt mu kulud. (Ehkki selle kingitud juhendi oleksin ka mingi teise projekti tarbeks kenasti ära kasutada saanud.) Üks juhend maksab muide 9.99 USD (Amy Herzogi disainide eest tuleb vist veel midagi lisaks maksta). Ühe juhendi hind on tavaliste Ravelry-hindadega võrreldes kõrgem, aga see hinnavahe on OK, kui arvestada seda, et tulemus on ikkagi just minu mõõtudele kohandatud ja ma kavatsen sama juhendi järgi veel teisigi sviitreid kududa (sest koon seda oma lemmiklõngast ja proovilapi mõõdud jäävad seega samaks).

Juhend on inglisekeelne. Mõeldud edasi-tagasi, st tükkidena kudumiseks. Neile, kes soovivad ringselt kududa (nagu mina) on juhendi lõpus selleks otstarbeks juhtnöörid. Kootakse alt üles (ringselt kududes varrukad lühendatud ridade abil ülalt alla otse külge). Juhend on üldiselt hästi mõistetav (mu inglise keel on nii enam-vähem), aga... Talje kudumine oli ringselt kududes üsna tüütu, sest pidevalt tuleb juhendis edasi-tagasi lehitseda - ikka esitüki kirjelduse juurest tagatüki juurde ja taas tagasi. Järje kaotamine oli üsna realistlik, seega tegin endale lõpuks tabeli, kus sain mõlemas "tükis" tehtavaid kahandusi-kasvatusi paralleelselt järgida. Varruka juhendit tuleb ringselt ülalt alla kududes "tagurpidi" lugeda, st. kasvatuste asemel kahandusi teha. Hetkel uurin juhendit saamaks aru, millal kahandustega alustada. Tjah, mitte just väga ringselt-kuduja-sõbralik juhend. :(

Tegumoe valimisel tasub julgelt edasi-tagasi klikkida, sest üldisemate sätete kõrval saab oma juhendi ka vägagi täpselt defineerida. Valida saab näiteks erinevate värvlite vahel (seda kohta ma oma esimese juhendi koostamisel veel üles ei leidnudki) ning isegi lõplikud mõõdud saab enne juhendi ostmist ise üle vaadata ning soovi korral ka manuaalselt muuta.

OK, aitab pikast jutust.

Juhuks kui kedagi huvitab, siin minu valikud:

• Close fit
• Style: pullover
• Length: Medium-hip length
• Sleeves: Full-length sleeve
• Neck style: Vee neck
• Neck depth: 6¼"/16 cm Below shoulders
• Finishing:
• Hem edging and height: Folded hem, ¾"/2 cm
• Sleeve edging and height: Folded hem, ¾"/2 cm
• Neck edging and height: Folded hem, ¾"/2 cm

Lubadused ja tegelikkus

Eile kuulutasin ette postituse tumepunase kampsuni edenemisest. Tõesti tahtsin siinset vaikust veidi elavdada. No ja pajatada ka ju oleks. Eriti kogemustest Customfitiga. Kuna sellised postitused ilma pildimaterjalita suurt midagi ei paku, siis sai pilti ka tehtud. Na nirud said praeguse valgusega, aga aimu oleks asjast saanud.

Oleks...

Tõmbasin pildid eile õhtul fotokast arvutisse. Fotokasse koopiaid jätmata. Täna hommikul arvuti ei käivitunud.

St. käivitus, aga pilti ei olnud ja heli ka mitte ja lähemals uurimisel selgus, et ei booti ja BIOS ka ei stardi. Diagnoos neti abil: graafikachip või terve emaplaat on ämbris. Poole päeva pusimise peale selgus, et kõvaketas on ka kahtlane. Faile kätte ei saa.

Väga veider, et niimoodi üleöö juhtub. Eile õhtul oli kõik veel ok ja nüüd...

Homme läheb remonti. Garantiiaeg veel jookseb.

Kampsunist pilte pole ja jututuju ka ei ole. :(

Loo moraal: ära ikka luba midagi suure suuga.

Veel üks puzzle?

No, ma ei saa muidu. Ma ühe pean veel postitama. (Aga see eest homme näitan veinipunase kampsuni edenemist, sest tegelikult ma ikka koon ka.)
Et puzzletamine oleks silmale mõnusam, võib all paremas nurgas asuva nupuga pildi suuremaks teha. Ja kui vajutada arvutil klahvi F11 saab browseri-aknast ka "full screen" ja puzzletükid on veel suuremad.

Tallinn ;)

Sellelt samalt lehelt, kus eelmise postituse puzzle pärit, leiab ka ühe Eesti linna vaate. Nimedega on lehe tegijatel vist raskusi.

Puzzle?

Tegelikult on see kirjeldamatu tunne

Ma ei ole enam kaks nädalat kudunud.
Ma ei ole enam mitu ööd korralikult maganud (viimasel ööl oli unetunde täpselt kaks).
Ma ei ole enam ammu millegi nii võimatuna tunduvaga hakkama saanud.

Andsin täna kell 11 oma viimase ülikooli-töö ära. Täpselt uue semestri esimesel päeval.
Kogu campus oli täis rebaste gruppe, kellele ekskursioone tehti.
Nemad alustavad. Mina viisin oma viimase töö ära.

MA OLEN VABA!