Vaatan taha, vaatan ette

Ma pole küll suur aastavahetuse tähistaja, aga igasugu kokkuvõtted meeldivad mulle küll. Oma seekordsega olen üsna hilja peale jäänud, aga parem hilja kui mitte kunagi.

Kuidas siis kuduaasta oli... Endal on tunne, et jube vähe olen kudunud. Tegelikult kudunud olen küll, aga tunne on, et ette ei ole just palju näidata. Aga äkki nüüd meenutades tuleb siiski välja, et polnudki asi nii hull.

Aasta esimestel nädalatel sai valmis üks kaua tehtud kaunikene. Tänaseks on tema saamisvalu juba peaaegu ununenud ja lai rahulolu maad võtnud. Kahju vaid, et talv nii soe ja mees nii külmakindel. Meil on toasoe enamasti kergelt alla 20 kraadi, aga tal on sellest hoolimata ka ilma kampsunita soe. Pean aga hoolsalt koitõrjet tegema, et suurteos järgmisel talvel võtta oleks.

Jaanuaris sai varrastele löödud militaar-rohelisest Dropsi Alpakast kampsun, mis tänaseks sugugi edenenud ei ole. Tegemist on omaloomingulise katsetusega, mida koon kapuutsist alustades. Kui aga kaeluse rehkenduses võrratu loogikaveaga hakkama sain, jäi kogu asi seisma ja uued pakilisemad projektid tulid peale. Viimasel ajal mõtlen selle kampsi peale aga üsna sageli. Seda enam, et uued ideed tulevad peale ja üsna tõenäoliselt alustan päris otsast. (Üks aasta 2014 eesmärk: kududa valmis militaarroheline kampsun!)

Rohelisega samal ajal kudusin oma kudumisloo senist kõige suuremat viga. (Loodetavasti see mu suurimaks veaks ka jääb). Tegemist on Dropsi Verdiga, millest sattusin vaimustusse eelkõige tolle mustri pärast. Vilistasin üsna suurele akrüüli ja polüestri osakaalule selles lõngas ja saama pidi sellest mõnus-kodune-soe chillimiskampsun. Kui jube on kududa nr. 8 varrastega, ma pikemalt kirjutama ei hakka. Lühidalt öeldes oli see selline vaev, et ma tegin kampsuni lühema kui plaanitud, sest pikemaks ma lihtsalt ei suutnud end sundida.
Soe ta sai, seda ma tunnistan. Aga mõnust on kandmise juures asi kaugel, sest see lõng torgib! Ja torgib ikka korralikult. Isegi kui mingi pikkavarrukaline asi alla panna, ikka torgib sellest läbi, kusjuures ma ei ole just kõige tundlikum inimene. Aga see ei ole veel kaugeltki kõik, sest ma ei saa maha vaikida mu õe kommentaari hetkel, kui ta mind ühel õhtul Skypes selles üllitises nägi: "Nagu mingi Leopold!" Nii vist olid ta sõnad. No aga, kui üks mitte-just-piitspeenike-rindu-omav-naisinimene paneb selga kolmekordselt-võetud-mohäärlõngast-patentkoes-kampsuni, siis ei ole midagi muud oodatagi. Fakt! Ja tagantjärele tarkus! Igal juhul oli see VÄGA õpetlik kogemus!
Ära ma teda veel visanud ei ole. Kodututele ka ei ole andnud. Ega siis nemad ka torkivat asja kanda saa. Aga soe on ta kurivaim küll...

Teemavahetus:

Mul oli sel aastal ambitsioon, et kõik mu Eesti-pere liikmed saavad kootud sünnipäevakingituse. Emaga tegin algust. Tema sai kindad. Üks mu seni õnnestunumaid mustri-värvi-kombinatsioone.

Neile kinnastele järgnes isa vest, mis valmis juuniks. Kuidagi jõudis mulle selleks ajaks pärale, et on väga niru kuduaasta, sest kuus kuud oli möödas ja mul polnud suurt midagi ette näidata. Isegi isa vestiga ühte komplekti kuuluva õepoja vestikesega läks terve igavik. Aga valmis tema sai ja siin need kaks poissi on. Ja ma pean ütlema, et olen tulemusega igati rahul ja kingisaajad ka. (Vähemasti need, kes pikemalt rääkida oskavad ja need mitte-oskajad pole minu teada ka veel "ei" öelnud, ehkki seda nad juba oskavad.) See väike vestike oleks võinud veidi suurem saada, sest ega kasvamiseruumi just väga palju ei saanud. Aga selle talve saab väikemees seda igal juhul kanda.

Järgmine sünnipäevalaps oli mu tädi ja tema sai sõrmikud. Vaevlesin sel puhul üsna kaua värvi valides ja otsustasin lõpuks siiski praktilise musta kasuks. Tädi oli ema kinnastest väga suures vaimustuses, seega oli latt üsna kõrgel. Ma kardan, et päris selle latini ma nende kinnastega ei küündinudki. Nagu natuke tavalised said. Ma unistasin küll siidiniidiga tikanditest, küll väikestest pärlitest, aga mõlemad jäid peategelaste puudumise tõttu ära. Aga tublid, soojad ja ilusad kindad said sellegipoolest.

Kord juba kindalainel, valmisid toredale töökaaslasele sõrmitud. Mõnus muster + imeline lõng = õnnelik töökaaslane.



No ja kuna see valem nii hästi toimib, siis järgnesid kohe ka teised ühele teisele töökaaslasele ja jõululaupäevaks kolmandad kolmandale. Teised on elusuuruses ilusamad kui pildil. Kolmandad said oma alguse siit: Stripes.

 

Kuna kolmandate lõnga ostis töökaaslane ise, siis on sealt kerast tulemas veel kaks projekti, aga nood kuuluvad juba aastanumbri 2014 alla.

Sügisel Eestis käies oli mul mu Chilly kaasas. Ja kui ma nägin, kui väga see mu õele meeldis, sai ka selgeks, mille õde sünnipäevaks saab. Enamus lõngast oli mul ju juba eelmise Chilly kudumisest saadik olemas. Veidi olin juba suvel Eestis käies juurde ostnud, veidi ema lõngakastist kaasa saanud. Jäi vaid kudumise rõõm. Alguses edenes asi nii kiiresti, et pidi juba jupp aega enne sünnipäeva valmis saama. Siis ei viitsinud ma aga varrukatega jamada ja tegelesin vahepeal eelmainitud töökaaslaste sõrmitutega. No ja kui siis taas Chilly kallale asusin ja ootamatult veel jupi harutama pidin (sest muidu ei saanud piisavalt kollast sisse ja kollane paneb Chilly puhul ju i-le punkti peale), jäin lõpuks muidugi hilja peale ja õde sai kingituse alles umbes nädal peale sünnipäeva kätte. Aga peamine on, et sai ja et sobib.
Pildil on tema Chilly minu oma peal, et oleks näha kui palju väiksema ma tegin. Minu oma on muide mulle ka liiga lai. Nagu venis veidi välja.

No ja ei saa ju olla selline aasta, et ühtegi sokki ei koo. Kudusin ikka. Esialgu endale ja siis härra Knitterfreile. Üldkokkuvõttes sama muster, aga tema omad on varbast alustatatud, et saaks säärepikkuse üle hiljem otsustada. Muster on seega varbas ja kannas veidi teistsugune, aga täitsa kena sai, minu arvates. Teise soki lõpetasin vana aasta viimstel tundidel.

Sellega sai aastale 2013 punkt pandud.


Nüüd on meil ühtekad sokid!

Uuel aastal tahaks rohkem kampsuneid kududa. Mul on selleks tarbeks ikka juba liiga palju lõnga kogunenud ja kamsuneid ka koledasti vaja, sest ma ostan teadupärast ju lõnga mitte kampsuneid.

Ja pitsi tahaks taas kududa.
Ja mõned sokid. Ja kindad. Aga kõige rohkem ikka kampsuneid. Ma arvan, et homme alustan esimesega. Vaim on valmis. Lõng ja muster samuti.