Vectori lõngad koos

Täna tulid puuduolevad tokid Vectori jaoks. Oi, kuidas mul käed sügelevad. Nii tahaks juba pihta hakata!

Esimese ja viimase värvitriibu otsustasin ära jätta. Nii pikk sall kui originaal oleks niikuinii ebapraktiline. Pealegi on karta, et see kudumine muutub poole peal väga üksluiseks, seega parem, kui sall lühem.

Kuduja õpib kogu elu

Ma olen ikka veel nii "algaja" kuduja, et peaaegu iga uue tööga õpin mingi uue võtte või tehnika juurde. Kui siis järgmine kord seda võtet kasutada tahan ja päris täpselt enam meeles ei ole, mis ja kuidas, siis olen ikka oma Ravelry vastava projekti märkmetest järele vaadanud. Nüüd aga hakkab vaikselt ülevaade kaduma ja seega otsustasin väikestviisi linke siia koguma hakata, et edaspidi kiiremini vastava juhendini jõuda. (Blogi paremas tulbas on link alalehele õpikroonika.)

Ajendiks sai eile alustatud Vectori serv - 3-stitch slipped stitch edging - millesarnast ma varem pole kohanud. Selle kudumine on imelihtne ning tulemuseks ilus, puhas serv, mida kolmest küljest ääristavad parempoolsed silmused. Ei mingit serva keerdumist ega (mõnel juhul soovimatuid) sõlmekesi.

Ja kui nüüd keegi imestab, et jälle uus projekt varrastel, maavillane kamps ju veel lõpetamata, siis mul on selleks väga hea õigustus:

Dropsil on ju see 35-protsendiline allahindlus käimas ja ma muidugi pidin ka tellima, seda enam, et mulle oli väga hakanud meeldima idee kududa endale tööle lauasahtlisse Vector: selline natuke robustsem suur sall, mida ei ole kahju pidevalt kuskil sahtlis vedeldada juhuks kui külm hakkab. Otsustasin siis Dropsi Alpaka erinevate halltoonide kasuks (sobib kõikide riiete juurde!) ja tellisin lõnga ära (üks töökaaslane ka niikuinii tahtis tellida). No ja kui lõng siis neljapäeval tuli, läksid mul silmad lahti: olin õlasalli jaoks vajamineva koguse asemel tellinud kaelasalli koguse. (Ei saa mina aru, kuidas mul see juhtus.) Kuna ma aga ei kasuta originaallõnga (ehkki too on enam-vähem sama jäme kui Dropsi Alpaka) ja kogu metraazi puudutav info tundub juhendis imelik, siis ma pidin kohe testima, kui kaugele ma ühe tokiga jõuan, et teaks, kas tellin "peegelduvatest" värvidest juurde ühe või kaks tokki. Eile sain siis nii kaugele, et selgus, et hoolimata juhendis seisvatest jardidest, piisab Dropsi Alpaka puhul kahest tokist. Niiiiii pikk see sall niikuinii tulema ei pea nagu originaal. Tobe küll, et nüüd uuesti pean tellima, aga mis teha. (Paar päeva varem selgus muide, et töökaaslane tahab ka veel üht-teist, nii et esmaspäeval anname uue tellimuse sisse.)

Edenemisest

Kui nii mõnigi blogija on läinud taas kooli omandama mõnd ahvatlevalt põnevat käsitöölist eriala, siis mina asusin sel kevadel hoopiski oma siinseid 7(!) aastat tagasi pooleli jäänud ülikooliõpinguid lõpetamata (kuidas küll aeg lendab!).

Arvasin juba ette, et tuleb üsna väsitav semester, sest tööl käin ju edasi (40 tundi nädalas), aga et ta nii väsitavaks kujuneb, seda ei arvanud. Mul olid siin nüüd vahepeal kaks sellist nädalat, kus maavillast kampsunit kättegi ei saanud võtta. Täna hommikul lihtsalt viskasin kõik muu peast ja kudusin teise varruka lõpuni.

Siin väike spoiler (kärmelt peeglist pildistatud ja seega viletsa kvaliteediga):

Täitsa paljutõotav näeb välja. Nüüd jäävad teha veel vaid kapuuts ja esiliistud. Rumal lugu on, et alles kudumise käigus jõudis mulle pärale, et tahan kampsunile ette lukku (ehkki ma tõotan iga kord lukku ette õmmeldes, et see on viimane kord), plaanitud esiliistud sobivad aga vaid nööpide jaoks. No võiks ju ka pikkusesse kootavad liistud teha ja need siis külge õmmelda, aga kui oleks kohe plaanid õigesti teinud, oleks see vaev ära jäänud. Lihtsalt oleks esitükid veidi laiemad teinud ja servad luku jaoks sobivad kudunud. Oleks, oleks, oleks...

Aga pole hullu, selleks ajaks kui ma oma vähese kudumisaja juures kapuutsi valmis saan, on mul ehk juba mingi hea mõte tulnud, kuidas see probleem lahendada.

Kajalilled

Echo Flower Shawl oli mul juba pikka aega ootel. Imeilus muster ju. Endal hetkel uue pitsräti järele vajadust polnud. Samas pitsi-kudumise-isu muudkui kasvas ja kasvas kuni muutus väljakannatamatuks. Juba umbes aasta tagasi palus üks kaugeltpidi töökaaslane, et kooksin talle räti. Toona polnud mul selleks aega. Nüüd siis võtsin selleks aega. Vaene maavillane kamps jäi taas kõrvale.

Tegelikult oleks mul olnud isu mingi sileda lõngaga kududa, aga kuna "tellija" tahtis rätti hallist mohäärist, siis läks kasutusse hall Austermanni Kid-Silk, mis mul juba ammu suuremas koguses olemas. Natuke lõnga peale pahandaks, sest kolme kulunud toki peale leidsin kolm sõlme, neist kaks kogunisti ühest ja samast tokist. Urr! Lisaks tokivahetusele sai neid jätkamiskohti seega üsna mitmeid ja üsna mitu korda pidin rea algusesse tagasi harutama, sest pitsi keskele lõngajätku ju ikka ei peida. Nupu sisse peidaks, aga need tulid ju alles servakirjas.

Kudumisele läks kaks nädalat. Ja ega mul suurt selle kohta pajatada ole. Ahjaa, alguse tegemine oli raske. Lugesin seda kohta juhendis kolmes versioonis (inglise, saksa, eesti) ja ikka ei mõistnud, mis värk on. Lõpuks oli siit leitud joonist vaja, et aru saada, mida selle imeliku loomisvõttega saavutada tahetakse: ristkülikut silmustega mõlemal lühikesel ja ühel pikal küljel. Sedamoodi alustatakse pitsrätte vist sagedamini, aga mulle oli see alustamisviis võõras. Abilõngaga ma siiski ei alustanud, tegin hoopis Judy Beckeri Magic Cast-On-i.

No ja siin ta siis on:

Ahjaa, kudusin Meeli Venti kujundatud terava tipu.

Projekt Ravelrys

Nüüd naasen taas maavillase kampsi juurde. Täna peaks kehaosa valmis saama. Siis tulevad igavad varrukad, seejärel veidi huvitavam kapuuts ja lõpuks nööbiliistud. Nööbid tuleks ka vahepeal soetada.

Ühest siiruviirulisest kolm triibulist

Kui ma sügisel kahele töökaaslasele sõrmitud kudusin, ei saanud kolmas soovijagi ju ilma jääda. Ühel hommikul siis vaatasime inspiratsiooni otsides Ravelrys veidi ringi ja Silkele jäid silma need iludused: http://la-belle-helene-journal.blogspot.de/2011/09/time-for-little-catching-up-on-projects.html

Paar päeva hiljem käisime lõngapoes ja kudumine võis alata.

Alguses oli kera:

Shoppel-Wolle Zauberball, värvitoon "Värsked Kalad"

No ma siis ikka vaatlesin seda ja nuputasin, kuidas lõng nii jooksma saada, et lõpetaks ülaservas oranziga. Et Silke soovis originaalist lühema varrega kindaid, siis ei jäänud  mul muud üle kui ülalt alla kududa. See oli mulle pöidlakiilu suhtes uus ettevõtmine, aga lõppkokkuvõttes kudusin end Kristi Jõeste "Kirjatud teekonna" juhendis tagant ettepoole ja valmis need sõrmitud said. Tagantjärele tarkus on, et oleks pidanud võtma pool numbrit suurema varda, sest number kahega ja ainult parempidises koes jäid nad üsna puised. Originaade ilule ei jõua minu ponnistus ligilähedalegi. Kuidagi kahvatud väikesed vellekesed said:

Ma ei tea täpselt, mida Silke neist arvab - ega ta viisakusest laitma hakka - aga ma ise ei ole oma tulemusest just eriti vaimustuses. 

Projekt Ravelrys

Osalt isikliku pettumuse pärast, osalt ka seetõttu, et seda mitte just väga odavat lõnga (mille eest oli maksnud Silke) oli alles veel üle poole kera, asusin teise paari sõrmitute tarvis ideed otsima. Sihikule jäi Sybil R-i Short-Wawe Mitts ja kuna Silke oli end tõestanud värvilembelise inimesena, siis said minu Lühilainekindad ka äärmiselt värvikad.

See oli maru lahe kudumine. Minu esimene kord swingida. Et värve jäi veidi väheseks, siis on see tumedam sinine pärit mu lõngakastis olevast Lana Grossa Meilenweit Magico II-st. Seekordsed sõrmitud said vastupidiselt eelmistele tänu teistsugusele koele ja õigesti valitud vardale pehmed ja mugavad.

Tulemusega olen väga rahul ja Silke oli ka väga positiivselt üllatunud, kui talle oma järgmise üllitise üle andsin. Sobivalt kirevate kudumite juurde kinkis ta mulle järgmisel päeval hiigelsuure vikerkaarevärvilise vihmavarju!!!

Projekt Ravelrys

Aga ikkagi jäi lõnga üle. Peamiselt rohelise üleminekut türkiisiks ja türkiisi üleminekut mustaks. Hakkasin siis lihtsalt otsast kuduma. Ikka triibuliselt. Vaatasin, kaugele nende lõngajääkidega jõuan. Kätised said valmis...

... lõnga oli veel üle. Samas oli aga selge, et korralikeks sõrmituteks ei jätku. Tekkis idee kasvatada käelaba lühendatud ridade abil nimetissõrmeni, kududa jupike sõrme ja siis lõpetada. Esimene katse ei saanud hea, sest minu seni tuntud lühikeste ridade meetod (wrap) jäi parempidises koes inetu. Kätised jäid mitmeks nädalaks seisma...

Siis õppisin Still Lighti kududes ära uue lühendatud ridade meetodi (õhksilmusega). Sel viisil kootud lühendatud ridade pöördekohad ei jää peaaegu üldse näha ja kui siis Still Lighti valmis sain, asusin kindaid edasi kuduma. Tulemus sai selline:

Iseenesest lahe, aga ebapraktiline, sest kinda kättepanek on suhteliselt tüütu (alati peab peale passima, et see sõrm ikka sinna poolikusse sõrme satuks) ja sõrmeks üleminekukoht jäi ka õbluke. Teisel pildil on nõrk koht hästi näha. Ei lähe kaua, kuni seal lõng katkeb ja kogu mu leiutis üles haruneb. Otsustasin siis, et ehkki suur kevad väljas, peab ka tulevikule mõtlema ja nii said kolmandad sõrmitud endale sõrmed. 

Too lühendatud ridade eriefekt tuleb nüüd sõrmede lisandudes veidi vähem esile, aga lõppkokkuvõttes olen tulemusega väga rahul.

Zauberballist endast sõrmedeks enam ei jätkunud, aga mul oli sobivas jämeduses musta sokilõnga varuks. Rohelise üleminek türkiisiks ei õnnestunud mõlemal kindal täpselt samamoodi. Aga no niikuinii oli suur töö kõigi ülejäänud jupikeste üksteise otsa sobitamine ja sellest lõngaotste peitmisest, millega ma siin eile-täna tegelesin, ei taha kohe mitte rääkidagi.

Mida Silke tulemusest arvab, kuulen homme. 

Projekt Ravelrys

100 grammist Zauberballist jäi üle vaid väike sulgkerge pusa:

Minu esimene Still Light

No oli see alles vastupandamatu ja põnev projekt!

Ma poleks eales uskunud, et number 3 vardaga nii suure asja nelja nädalaga valmis saan.

29. jaanuaril alustasin ja 3. märtsil sai valmis. (No tegelikult on veidi rohkem kui neli nädalat, aga ma vahepeal kudusin emale lugemiskindad st. mingi 3-4 päeva ei võtnud Still Lighti üldse kätte ja varrukaid veidi harutasin ka.)

Väga mõnus kudumine oli ja uudishimu (et kuidas ta ikkagi istuma hakkab) muudkui kannustas. Väga hea oli ka kirjasõber K.-ga koos kududa: sai omavahel  juhendit arutada ja ikka jälle võrrelda, kes kui kaugel on. See kooskudumine ka innustas ja aitas, kui kehaosa vahepeal veidi üksluiseks tõotas kujuneda. Aga ausalt öeldes ma isegi täitsa nautisin peale taskute jagamist seda lihtsat torus kudumist, kus ei pidanud mitte midagi kasvatama või kahandama. Selline võrratu mõtteta produtseerimine oli! Sada sisse ja kurvid sirged! Ja ma suutsin tõesti täitsa vinges tempos kududa, sest see lõng omab kõiki eeldusei tempokaks "tootmiseks".

Kudusin originaallõngast, st. DROPSi Alpacast. See on äärmiselt meeldiv ja pehme lõng. Enne pesu mind siiski torkis läbi trikotaazi ja ka läbi paksude sukkpükste, aga siis käis mu Still Light pesumasinas padjapüüri sees külmas vees tuuritamas (villapesu programmiga) ja pärast seda ta enam ei torgi.

Tegin lühikeste varrukatega, sest pika varruka sees nägi mu käsivars välja nagu jäme vorst (vaata paremale) ja polnud ka lootust, et see olukord peale pesu kuidagi paraneks. Mees siis soovitas lühikesi varrukaid ja lõppkokkuvõttes olen selle lahendusega väga rahul. Pika varrukaga ehk olekski liiga soe saanud. Ma niikuinii kannan villastel asjadel alati midagi all. Ja tegelikult oli see mulle ka suureks kergenduseks, et ei pidanud varrukaid pikalt kuduma, sest pärast mõnusat tempokat ringvardal kudumist, oli sukavarrastega varrukatootmine täielik horror. Pingutasin, mis mina pingutasin - ei saanud nii ühtlast kudet kui ringvarrastega. Alpaka on ju ses suhtes eriti reetlik ja pesuga ka kude märkimisväärselt ei ühtlustu. Nüüd on seda sukavarrastel kootud parempidist kudet vaid kahe sentimeetri jagu ja väike konarlus ei paista eriti välja.

Tegin suuruse M, tagantjärele arvan aga, et L sobiks mulle paremini. Midagi traagilist ei ole, aga taskute poolt moodustatavad voldid ei tule minu arust piisavalt esile st. puusast jääb selleks laiust väheseks. No ja eks see varruka-vorsti-probleem kõnele ju ka valesti valitud suurusest. Lähtusin oma valikul rinnaümbermõõdust, sest olen seni kogenud, et kui mõni riidetükk seal kandis sobib, siis klapib ka ülejäänu. Seekord läks siis teisiti. No eks siis tuleb järgmiseks kandmishooajaks omaenese "ahtri" ümbermõõtu vähendada. ;)

Lõnga kulus peaaegu 9 tokki, st. 51 grammi jäi kümnest tokist üle. Ma jõudsin enne lühikeste varrukate kasuks otsustamist muide juba paanikasse sattuda ning kaks tokki lisaks tellida! No küllap sellest lõngastki midagi saab. Näiteks Still Lighti juurde sobivad sõrmikud  või siis õepojale järgmiseks talveks soojad karupüksid. ;)

Ühe emotsiooni tahaks veel jäädvustada: Kui algasid taskute tarvis tehtavad kasvatused, siis ma muudkui imestasin ja imestasin, et mis siin toimub. Tavaliselt taljesse ju ikka kahandatakse, aga siin ümbermõõt muudkui kasvas ja kasvas. Enne taskusilmuste seismapanemist oli see kleit ikka täielik kott! Ma ei olnud veel päris täpselt pihta saaud, kuidas need taskuvoldid moodustuvad (mul oli hoois teine ettekujutus) ja seega ma siis imestasingi. Aga kui taskud abilõngadele jäid ja algas otse sirgelt alla kudumine, oli ka ümbermõõt selge ning mu süda rahulik. Tuleb ikka disainerit usaldada! :) Muide, juhend on väga hästi kirjutatud ja konstruktsioon minu arvates täiesti geniaalne!

Tjah, viimaseks see Still Light mul jääda ei tohiks. Parimale sõbrannale lubasin juba sügiseks ühe kududa.  (Ta on sellest mudelist siiralt vaimustuses nagu minagi.) Ma poleks varem eales arvanud, et ma kellelegi pereringi mittekuuluvale midagi nii suurt viitsin kududa, aga nüüd mõtlen, et mis need neli nädalat siis ära ei ole. Põhiline, et sõbrants mingi laheda värvi ja hea lõnga kasuks otsustab. (Eks selle viimase suhtes on mul ka sõnake kaasa rääkida, sest sõbrants on ise kudumisvõhik.)

Projekt Ravelrys

Ema lugemiskindad

Kuna minu Eesti lähisugulased pole siiamaani sõrmitutest suurt midagi pidanud (mis on Eesti kliimat arvestades ka mõistetav), siis poleks ma arvanud, et koon oma emale sõrmitud. Aga ühel heal päeval üles ta mulle, et saab nüüd lõpuks ometi selliste kinnaste mõttest aru, sest tal külmetavad lugedes käed. Mina pidasin siis omaette peenikest naeru ja lappasin mõttes lõngajääke ja mustriraamatuid, et talle lugemiskindad kududa.

Mõeldud-tehtud: valituks osutus Wolle Rödeli kreemikas Baby Alpaka, mida mul on 30 grammi ja viljapeakiri Haapsalu salli raamatust. Rõõmustasin ema üllatamise ja lõngajääkide hävitamise üle ning kudusin.

Kui esimene kinnas valmis sai, tekkis mul kerge mure, et lõnga ei jätku. Muster sai küll ekstra auguline valitud ja kinnas lühike, aga siiski selline mure... Kaalusin kinda ära ja ülejäänud lõnga ka ning sain teada, et peagi tuleb sammud lõngapoe poole seada. Iseenesest pole ju probleemi, sest Wolle Rödeli filiaal ju siinsamas linnas olemas, aga natuke tobe on sellise lõngajääkide-hävitamis-projekti käigus hoopistükkis uut lõnga soetada. (Aga ükski teine lõng mu varudest ei sobinud nii hästi kui see.) Kui teisest kindast pool valmis oli, saigi lõng otsa. Läksin poodi. Baby Alpaka oli kenasti olemas, aga too kaunis kreemjas värv oli otsas. Netipoes teda oli, aga ma ei hakka ju sellise pisiprojekti peale veel saatmiskulusid tekitama.

Lootsin siis naaberlinnas asuva sama keti poe peale, aga ka seal pidin pettuma. Kummalisel kombel on seda lõnga mõlemas poes rikkalikult, aga just too värvitoon on otsas. Kuna mul kodus tõesti enam muid sobivaid jääke pole, otsustasin ühe toki mingit muud leebet värvi Baby Alpakat osta. Valisin välja ja läksin kassasse. Kaks inimest juba ootas. Müüjat pole. Üks nõustas 5 meetrit eemal klienti, teine oli mingisuguse stendiga jube hõivatud. Ootasin. Kokku kolm inimest ootas. Ei mingit muutust. Siis ma otsustasin, et kui minu raha ei taheta, siis ma seda ei anna ka. Tulin tulema. Lõng jäi poodi.

Paar päeva hiljem avastasin, et mul on valget DROPSi Baby Merinot just täpselt üks tokk. Ja kuna ma olin vahepeal teada saanud, et emal külmetavad käed õhtul voodis lugedes, siis ei tundunud valge värv ka sugugi väär või ebapraktiline. Kuna Baby Merino on peenem kui Baby Alpaka, avanesid mulle uued mustrivõimalused ja nii läks käiku hoopiski Silvia kiri. Seejuures nihutasin mustri keskkoha külgedele, et  käeseljale moodustuksid kaunid nupulised võlvid. Kudumine sujus ludinal ja ma olen tulemusega väga rahul.

Peopesa tegin ilma nuppudeta, otsad on ripskoes. Lõng muutus peale pesu veel pehmemaks ja sobib oma omaduste poolest sellisteks pitskinnasteks ideaalselt. (Selle jätan endale meelde!)

Kogu loo moraal: teinekord tuleb asjadel lihtsalt areneda lasta. Nüüd saab ema tänu seekordsele asjade omamoodi arenemisele pontsakate kahvatute jupatsite asemel hoopis sihvakad ja säravad graatsiad.

Lõnga kulu: 41 grammi

Vardad: 3 ja 2,5 (3. mustrikordus st. ranne ja ülemine äär)

Eeskujulik

Sellest on nüüd oma nädalapäevad kui ma sain oma selle aasta esimese sünnipäevakingi: "kirja- ja kudusõber" K. kinkis mulle Still Light tuunika mustri! Kuna ma olin seda juba mõnda aega imetlenud (kindla plaaniga see endale kunagi kududa), siis valmistas see kingitus mulle väga suurt rõõmu. No ja muidugi oli kiusatus suur kohe kudumisega pihta hakata.

Aga et mul on 10. jaanuarist saadik varrastel Charleston Tea, mille valmimist ma pikkisilmi ootan, siis oleks ju vale kohe uut suurprojekti alustada. Igatahes oleks eeskujulik enne Charleston valmis kududa. Aga... Ma leidsin õigustusi:

1. Nii tore oleks seda K.-ga koos kududa.
2. Ma olen seda juba ammu tahtnud kududa.
3. Still Light kootakse ülalt alla ringselt, mis tähendab, et selles ei esine vasakpoolset kudet, mille kudumist ma hetkel pean oma kummaliste õla- ja käsivarrevalude põhjustajaks.

No ja kuna tervis on ikkagi väga hinnaline vara, siis ma alustan oma tervise huvides Still Light tuunika kudmist! Charlestoni siis koon tasapisi... nii umbes 2 rida päevas...

Teiseks kerkis muidugi üles küsimus, millisest lõngast Still Light kududa. Originaal on Dropsi Alpacast, mida mul on 10 tokki isegi kodus olemas (see on see õnnetu kapuutsist alustatud kampsun, mille puhul mul eelmisel aastal loogika lonkas ja mis peale seda sugugi edenenud ei ole.) Aga samas tahtsin ma taas üle hulga aja ja pärast karuseid maavillaseid, varrastel siidi libedust tunda. Vaatasin siis Dropsi BabyAlpaca Silki, sest jämeduse poolest on see nende Alpacaga samaväärne. Selle lõnga puhul ei köitnud mind aga ükski värv. Tumesinine ehk kõige enam, aga pärast meie nõuka-aegseid koolivorme on mul vist ikka veel kerge vastunäidustus tumesinise vastu.

Teine soov oli, et see lõng oleks "värvisegune", saksakeeli "meliert" (nagu näiteks see Fairalpaka Fingering siin pildil) sest selline värvidemäng on suurel parempidisel pinnal võrratu. See sama lõng oleks tegelikult ka sobilik, aga esiteks ei ole selles siidi sees ja teiseks ei tekkinud mul pakutavate värvitoonide peale seda kindlat tunnet, et see on see. Too pildil olev roheline on tegelikult täitsa minu maitse, aga minu arvates pigemini mõne kampsuni kui kleidi jaoks sobiv, kui kootava eseme suurus ületab nr. 38. ;)

Sattusin siis googeldades Holst Garni peale ja nende Samarkand näis ideaalne: siidisisaldus ja "seguvärvid" - mõlemad minu soovid olid täidetud! Lisaks veel soodne hind ja 28 värvitooni! Olingi juba otsustanud, et Samarkand on SEE, aga ei suutnud  värvi valida. Võrdlesin toone Ravelry projektide vahel ja ikka ei saanud sotti, mis ja kuidas. Kuna aga selle hinna juures ostaksin Holst Garni lõngu tõenäoliselt tulevikuski, siis otsustasin tellida esmalt nende värvikaardi. Ja see oli hea otsus. Samarkand ei ole nimelt sugugi selline nagu ma eeldasin. Olen siidisisaldusega lõngadest (mohääri-siidi-segu kõrvale jättes) kudunud Dropsi BabyAlpaca Silki ja Zitroni Filisilki. Need kaks kujundasid minu ootuse: libe ja raske. Samarkand mõjub seevastu käe all pigemini linaselt. Siidine läige puudub peaaegu täiesti. See on lihtsalt nagu üks väga pehme maavillane lõng. Otsustasin, et Still Lighti ma sellest ei tee.

Aga kuna värvid on imeilusad, siis näitan neid siingi (suurelt näeb kui klikkida pildil parema klahviga, valida "ava pilt uues aknas" ja siis pildil vasaku klahviga taas pildil klikkida):

Kaalusin seejärel veel ka Zitroni Filisilki, aga üsna kõrge hinna ja lõnga peenuse tõttu jätsin selle kauba katki.
Olin oma lõngaotsinguga alguspunktis tagasi.

Ja nõutu.

Vaatasin siis veelkord Dropsi Alpaca ja BabyAlpaca Silki värve ja mõtisklesin... 

Ning otsustasin oma vana hea militaarrohelise Dropsi Alpaca kasuks!
Ei seguvärve ega siidisisaldust, aga:

Nüüd koon oma varudest ära 10 tokki ja juurde soetan kõige rohkem 2 tokki. (Otsustasin eri partiide tooni-erinevusi mitte karta.)

Ei osta jälle uut lõnga! Olen ju eeskujulik!

Stitchmania e. kuidas Rahva Raamatust Claire Halliku "Silmuskudumine" ära osteti

Eelmise aasta lõpus informeeris populaarne saksa kudublogija ja disainer Tina Hees (=Tichiro) oma lugejaid Interweave'i netipoe SUUREST allahindlusest. Muu hulgas soetas ta ise ka videokursuse "Creative Estonian Knitting by Merike Saarniit". Ma imestasin, et kes see Merike Saarniit veel on. Veidi googeldamist ja ka mina otsustasin napilt 6 euro eest nimetatud kursuse kasuks. (Lõpuni vaadanud ei ole ma teda paraku tänaseni. Kõigest mingit 10 minutit olen vaid näinud. Esiti ei olnud aega ja siis läks koguni meelest. Võtan selle endale sel nädalavahetusel õige ette. Seda enam, et mul on taas kummalised õla- ja käsivarrevalud kallal, mis mul kududa ei lase.)

17. jaanuaril kirjutas Tichiro, kes on muide vägagi arenenud kriitikameelega inimene, et Merike Saarniidu video meeldis talle väga. Ta olevat õppinud tundma nii mõndagi huvitavat "silmuseoperatsiooni", mis avavat täiesti uusi võimalusi (ja uskuge mind, Tina Hees on kogenud kuduja, kui tema juba midagi uut õpib, siis on see midagi tõepoolest vähetuntut). Kõige rohkem köitis Tichiro meeli aga Claire Halliku "Silmuskudumine", mida Merike Saarniit video alguses esitleb. See sisaldavat nimelt rohkelt vähekasutatud tekstuurimustreid. Tina Hees veetis siis õhtu googeldades ja jõudis välja Rahva Raamatu netipoodi, kus ta siis ka Halliku teose 2009. aastal ilmunud kordustrüki omanikuks sai.

Ma siis esmalt jälle imestasin: Juba aastaid on meil olemas selline vinge kudumustrite raamat ja ma pole sellest veel kuulnudki, ehkki ma hoian omast arust eesti kudukirjandusel silma peal. (Ja mina ostsin veel paar aastat tagasi Mary Webbi "Koekirjad"! Häbi!) Teiseks asusin ma ise toda raamatut tellima. Kui aga nägin, et alates 20 eurost saatmine Eesti piires tasuta, siis oli ju veel midagi vaja, mis need puuduvad 3-4 eurot tasa teeks. Esiteks otsustasin, et Piret Piiri "Suur kindaraamat" tuleks ikka ka soetada ja teiseks küsisin muidugi õelt, ega tal midagi vaja ole. Õde kurjustas selle peale, et endal sünnipäev tulemas ja nüüd hakkad raamatuid tellima! No ja nüüd ma vist nagu "natuke" tean, mille ma sünnipäevaks saan. ;)

Tichiro juures läks samal ajal aga kommentaariumis ohkimiseks, et miks küll need saatmiskulud Eestist Saksamaale ja eriti veel Šveitsi nii suured on, mille peale siis Tina Hees ütles, et kui 10 huvilist kokku saame, siis ta teeb ühistellimuse ja kui 20 huvilist koos, tuleb lõpphind veel soodsam. Mul hakkas siis vaikselt paanika tekkima, et sakslased ostavad mul Eesti raamatu nina alt ära (sest Apollos ja Varrakul endal oli see raamat juba otsas, ainult Rahva Raamatu netipoes ja filiaalides veel oli) ja ma informeerisin õde siinsest Halliku-maaniast. 

Kui järgmisel korral Tichiro blogisse vaatasin, selgus, et 20 huvilisest on asi juba kaugel, sest soovijaid on juba üle 40! Ja nagu sellest ei piisaks: 22. jaanuari seisuga ihaldavad Halliku raamatut juba kaugelt üle 100 kuduja! Selle tulemusena on nüüd ka Rahva Raamatus "Silmuskudumine" otsas, isegi poodidest korjati Saksa suurtellimuse jaoks kõik eksemplarid kokku ning karta on, et osa huvilisi jääb ilma. Kommentaariumis kilkasid siis muidugi paar tükki kergendatult, et oh kui tore, et ma end ikka juba varem läbi eestikeelsete krediitkaardi maksejuhendite võitlesin.

Varrak peaks nüüd kibekähku ühe inglisekeelse trüki välja laskma. See läheks kindlasti nagu soe sai kui Tina Hees saksa- ja Merike Saarniit inglisekeelses netimeedias sedasi kenasti reklaami teevad.

Vaata aga vaata, mis teid pidi üks 1957. aastal esmailmunud teos staariks tõuseb!

PS Muide siin tutvustab Tina Hees ühte eesti nuppudest.

Vaatan taha, vaatan ette

Ma pole küll suur aastavahetuse tähistaja, aga igasugu kokkuvõtted meeldivad mulle küll. Oma seekordsega olen üsna hilja peale jäänud, aga parem hilja kui mitte kunagi.

Kuidas siis kuduaasta oli... Endal on tunne, et jube vähe olen kudunud. Tegelikult kudunud olen küll, aga tunne on, et ette ei ole just palju näidata. Aga äkki nüüd meenutades tuleb siiski välja, et polnudki asi nii hull.

Aasta esimestel nädalatel sai valmis üks kaua tehtud kaunikene. Tänaseks on tema saamisvalu juba peaaegu ununenud ja lai rahulolu maad võtnud. Kahju vaid, et talv nii soe ja mees nii külmakindel. Meil on toasoe enamasti kergelt alla 20 kraadi, aga tal on sellest hoolimata ka ilma kampsunita soe. Pean aga hoolsalt koitõrjet tegema, et suurteos järgmisel talvel võtta oleks.

Jaanuaris sai varrastele löödud militaar-rohelisest Dropsi Alpakast kampsun, mis tänaseks sugugi edenenud ei ole. Tegemist on omaloomingulise katsetusega, mida koon kapuutsist alustades. Kui aga kaeluse rehkenduses võrratu loogikaveaga hakkama sain, jäi kogu asi seisma ja uued pakilisemad projektid tulid peale. Viimasel ajal mõtlen selle kampsi peale aga üsna sageli. Seda enam, et uued ideed tulevad peale ja üsna tõenäoliselt alustan päris otsast. (Üks aasta 2014 eesmärk: kududa valmis militaarroheline kampsun!)

Rohelisega samal ajal kudusin oma kudumisloo senist kõige suuremat viga. (Loodetavasti see mu suurimaks veaks ka jääb). Tegemist on Dropsi Verdiga, millest sattusin vaimustusse eelkõige tolle mustri pärast. Vilistasin üsna suurele akrüüli ja polüestri osakaalule selles lõngas ja saama pidi sellest mõnus-kodune-soe chillimiskampsun. Kui jube on kududa nr. 8 varrastega, ma pikemalt kirjutama ei hakka. Lühidalt öeldes oli see selline vaev, et ma tegin kampsuni lühema kui plaanitud, sest pikemaks ma lihtsalt ei suutnud end sundida.
Soe ta sai, seda ma tunnistan. Aga mõnust on kandmise juures asi kaugel, sest see lõng torgib! Ja torgib ikka korralikult. Isegi kui mingi pikkavarrukaline asi alla panna, ikka torgib sellest läbi, kusjuures ma ei ole just kõige tundlikum inimene. Aga see ei ole veel kaugeltki kõik, sest ma ei saa maha vaikida mu õe kommentaari hetkel, kui ta mind ühel õhtul Skypes selles üllitises nägi: "Nagu mingi Leopold!" Nii vist olid ta sõnad. No aga, kui üks mitte-just-piitspeenike-rindu-omav-naisinimene paneb selga kolmekordselt-võetud-mohäärlõngast-patentkoes-kampsuni, siis ei ole midagi muud oodatagi. Fakt! Ja tagantjärele tarkus! Igal juhul oli see VÄGA õpetlik kogemus!
Ära ma teda veel visanud ei ole. Kodututele ka ei ole andnud. Ega siis nemad ka torkivat asja kanda saa. Aga soe on ta kurivaim küll...

Teemavahetus:

Mul oli sel aastal ambitsioon, et kõik mu Eesti-pere liikmed saavad kootud sünnipäevakingituse. Emaga tegin algust. Tema sai kindad. Üks mu seni õnnestunumaid mustri-värvi-kombinatsioone.

Neile kinnastele järgnes isa vest, mis valmis juuniks. Kuidagi jõudis mulle selleks ajaks pärale, et on väga niru kuduaasta, sest kuus kuud oli möödas ja mul polnud suurt midagi ette näidata. Isegi isa vestiga ühte komplekti kuuluva õepoja vestikesega läks terve igavik. Aga valmis tema sai ja siin need kaks poissi on. Ja ma pean ütlema, et olen tulemusega igati rahul ja kingisaajad ka. (Vähemasti need, kes pikemalt rääkida oskavad ja need mitte-oskajad pole minu teada ka veel "ei" öelnud, ehkki seda nad juba oskavad.) See väike vestike oleks võinud veidi suurem saada, sest ega kasvamiseruumi just väga palju ei saanud. Aga selle talve saab väikemees seda igal juhul kanda.

Järgmine sünnipäevalaps oli mu tädi ja tema sai sõrmikud. Vaevlesin sel puhul üsna kaua värvi valides ja otsustasin lõpuks siiski praktilise musta kasuks. Tädi oli ema kinnastest väga suures vaimustuses, seega oli latt üsna kõrgel. Ma kardan, et päris selle latini ma nende kinnastega ei küündinudki. Nagu natuke tavalised said. Ma unistasin küll siidiniidiga tikanditest, küll väikestest pärlitest, aga mõlemad jäid peategelaste puudumise tõttu ära. Aga tublid, soojad ja ilusad kindad said sellegipoolest.

Kord juba kindalainel, valmisid toredale töökaaslasele sõrmitud. Mõnus muster + imeline lõng = õnnelik töökaaslane.



No ja kuna see valem nii hästi toimib, siis järgnesid kohe ka teised ühele teisele töökaaslasele ja jõululaupäevaks kolmandad kolmandale. Teised on elusuuruses ilusamad kui pildil. Kolmandad said oma alguse siit: Stripes.

 

Kuna kolmandate lõnga ostis töökaaslane ise, siis on sealt kerast tulemas veel kaks projekti, aga nood kuuluvad juba aastanumbri 2014 alla.

Sügisel Eestis käies oli mul mu Chilly kaasas. Ja kui ma nägin, kui väga see mu õele meeldis, sai ka selgeks, mille õde sünnipäevaks saab. Enamus lõngast oli mul ju juba eelmise Chilly kudumisest saadik olemas. Veidi olin juba suvel Eestis käies juurde ostnud, veidi ema lõngakastist kaasa saanud. Jäi vaid kudumise rõõm. Alguses edenes asi nii kiiresti, et pidi juba jupp aega enne sünnipäeva valmis saama. Siis ei viitsinud ma aga varrukatega jamada ja tegelesin vahepeal eelmainitud töökaaslaste sõrmitutega. No ja kui siis taas Chilly kallale asusin ja ootamatult veel jupi harutama pidin (sest muidu ei saanud piisavalt kollast sisse ja kollane paneb Chilly puhul ju i-le punkti peale), jäin lõpuks muidugi hilja peale ja õde sai kingituse alles umbes nädal peale sünnipäeva kätte. Aga peamine on, et sai ja et sobib.
Pildil on tema Chilly minu oma peal, et oleks näha kui palju väiksema ma tegin. Minu oma on muide mulle ka liiga lai. Nagu venis veidi välja.

No ja ei saa ju olla selline aasta, et ühtegi sokki ei koo. Kudusin ikka. Esialgu endale ja siis härra Knitterfreile. Üldkokkuvõttes sama muster, aga tema omad on varbast alustatatud, et saaks säärepikkuse üle hiljem otsustada. Muster on seega varbas ja kannas veidi teistsugune, aga täitsa kena sai, minu arvates. Teise soki lõpetasin vana aasta viimstel tundidel.

Sellega sai aastale 2013 punkt pandud.


Nüüd on meil ühtekad sokid!

Uuel aastal tahaks rohkem kampsuneid kududa. Mul on selleks tarbeks ikka juba liiga palju lõnga kogunenud ja kamsuneid ka koledasti vaja, sest ma ostan teadupärast ju lõnga mitte kampsuneid.

Ja pitsi tahaks taas kududa.
Ja mõned sokid. Ja kindad. Aga kõige rohkem ikka kampsuneid. Ma arvan, et homme alustan esimesega. Vaim on valmis. Lõng ja muster samuti.

Peitus

Koon õele sünnipäevakingiks Chillyt.

Alguses tundus, et saan kuu enne sünnipäeva valmis. Tegelesin siis vahepeal sokkide ja kinnastega.

Siis tundus, et saan täpselt õigeks ajaks valmis... kuni avastasin, et kuldseid toone sai liiga vähe. No ja kuna minu arust just need kuldsed toonid panevad i-le punkti peale, siis harutasin ülaosa üles ja kudusin uuesti.

Eile sain valmis. Ja nüüd tundub paraku, et enam ei jõua õigeks ajaks päris valmis ja õe juurde Eestisse saadetud.
Hetkel tegelen peitmisega. Ja Chilly juures on, mida peita:

Kusjuures nii ilusate värvide puhul on isegi lõngaotste peitmine ilus tegevus.