Miks ma nii vähe koon ja kirjutan

Kui ma eile vannitoas ühe pisikese body kakast serva enne selle masinasse pistmist käsitsi eelküürisin, jõudis kuus päeva tagasi toimunud sündmus mulle taas kord ühe tükikese jagu rohkem pärale: ma olen ema!

Ja mida arvab sellest pisike ise ema kõhul magades?

Usaldagem käemärke rohkem, kui näoilmet

Minu esimene titetekk

Kuidagi on juhtunud, et mul pole veel kunagi olnud põhjust üht titetekki kududa. Nii oli see eriti eriline, kui ma pärast oma paarikuust kudumismõõna kohtusin 31. mail ühepäevase beebitüdrukuga, kes tekitas minus suure isu kududa üks ilus ja suvine beebitekk.

Nagu ikka selgus, et mu minu silmis liigagi suurtes lõngavarudes ei leidu sobivat lõnga. Seadsin sammud kohalikku lõngapoodi. Valituks osutus Lana Grossa Wakame, koostiseks 75 % puuvilla, 25 % viskoosi, mis on tehtud vetikatest. Väga mõnus pehme suvine lõng. Värvina tahtsin mingit pastellset tooni, sugugi mitte roosat, aga kuna muud lõngapoes olevad värvid mind ei kõnetanud, siis võtsin siiski "vanaroosa".

Siis tuli mustriotsimine. Tahtsin pitsilist. Noh, et tüdrukule nii sobiv ja suviseks kasutamiseks hea õhuline. Uurisin ja puurisin ja lõpuks inspireeris mind Hazel Rootsi Starflower Estonian Lace Baby Blanket. Et mulle aga selle servapits ei meeldi ja tekkis tahtmine sinna hoopiski Echo Flower Shawli äärepits lisada, siis sai sellest hoopiski Echo Flower Blanket.

Esialgne plaan oli teki ülaotsa kududa see servapits kogu oma ilus ja alaotsa siis vaid viimane lillerida, aga kui tegu peaaegu tehtud ja mul nuppude kudumise tõttu lõng otsa sai ja kohalikus lõngapoes seda värvi enam tokkigi ei olnud ja tuli internetist tellida, siis tekkis hingetõmbepaus, mille käigus selgus, et selline asümmeetria ei tule ikkagi kasuks:

Mulle tundub sisukirja osa liiga lühike ja ehkki mulle üliväga meeldib see koht, kus sisukiri läheb pikaks äärepitsiks üle:

hakkas mind see asümmeetria siiski häirima. Sama äärepitsi lisamine teki alaserva ei tulnud aga arvesse, sest nii oleks sisukirjaga osa veelgi lühemana mõjunud ning samuti puudus mul huvi ja püsivus seda üleminekut klapitama hakata (alaserva tuleks see ju nö. pea alaspidi ja see minu armastatud üleminekukoht läheks kaotsi).

Harutasin pika äärepitsi üles, kudusin veel paar kirjakorda sisukirja ja lisasin teki ülaserva samasuguse lühendatud äärepitsi nagu alaääreski:

Tulemus sai lihtsam ja ehk ka igavam, aga vähemalt ei riiva mu silma.
Kuna mulle millegipärast ei meeldi Haapsalu sallide servas kasutatav ripskude, siis asendasin selle patentäärega. Ja et see põhineb ületõstetud silmustel, mis teatavasti vähendab koe venivust, siis venitasin neid seitset ääresilmust ikka mõnuga, et serv muu koega sarnase elastsuse saavutaks. No eks ta natuke nüüd teki pikkusesse venimist pidurdama jäi, aga kuna üldpikkust sai sellele niigi 90 cm, siis on see ehk pigem postitiivne.

Lõppkokkuvõttes jäin oma esimese beebitekiga täitsa rahule. Tekike on üle antud ja beebiemme igatahes rõõmustas ning titake ei protestinud.

Faktid ja rohkem pilte Ravelrys: http://www.ravelry.com/projects/Knitterfrei/echo-flower-shawl-3

Õmbluslainel

Pärast pikka siin valitsenud vaikust on mul ka midagi dokumenteerida.

Kuna kuduisu oli vahepeal täitsa kadunud (nüüd isegi vaikselt juba tuleb tagasi, aga sellest teinekord), olin vahepeal kohe täitsa käed rüpes. Aga siis näitas üks töökaaslane mulle päikesekübarat, mille ta oma tütrele oli õmmelnud ja siis oli mul otsus kindel, et minu õetütar peab ka sellise vahva kaela kaitsva kübarakese saama.

Riie sai üsna kähku valitud ja kaks nädalat tagasi lõin sellesse käärid sisse. (Ei hakka siinkohal kirjeldama, kui palju minusugusel üliharva-õmblejal enne seda lõigete riidele kandmisega aega läks.)

Lõige ise on pärit Schnabelina blogist. Juhend on saksakeelne ja nimeks on sel kübaral Schnabelinas Sonnenschein. Hea juhend on. Samm-sammult tegutsemine. Pidid ka veel juures, nii et saksa keelt mitte osates, aga õmbluse põhitõdesid teades, saab vist ka ilma lugemata hakkama.
Minu tulemus sai selline:

 

Kuna ma enne kangapoodi minekut viskasin vaid kiiruga pilgu juhendile ja registreerisin, et vaja läheb 50 cm kangast, siis eraldi voodririiet ma ei ostnud.

Seest-väljast on mu kübar seega peaaegu sama, kui mõned siseküljel peituvad ebatäpsused välja jätta.

Pealmise külje tippu said need ringikesed nimelt kenamalt kokku jooksma sobitatud.

No ja kuna selle kübara õmblemine oli tegelikult lust ja lillepidu ning kuna ühel pisikesel poisil on tundlikud kõrvad, aga tema emme on poest vaid tobedaid mütse saanud, siis õmblesin läinud nädalavahetusel ühe kõrvukaitsva nokatsi.

Lõige taas Schnabelinalt, seekord nimeks: Sommerhut mit Schirm

"Kõrvaklapid" nikerdasin ise juurde (loodetavasti said ikka õigesse kohta, mul ei ole siin ühtegi 10-kuust last käepärast, et kõrvade asukohta testida, aga eks nad ikka pea küljes ole). Kaelakaitse jätsin emme soovil seekord ära.

Paelu laiuse reguleerimiseks (nagu mõemal Schnabelina mustril tegelikult olemas) ma ei teinud. Panin hoopis taha kummi sisse, sest müts sai pisut lai.

Ja kuna ma kanga ostsin ära juba tol eelmisel poeskäigul, mil ma voodririidele mõelda ei osanud, siis on ka sellel mütsil välisega sarnane siseelu:

Nüüd peale kahte õnnestumist (ehhee, ise ma ju veel ei teagi, mida uued omanikud mu toodetest arvavad, aga juba kilkan õnnestumisest) olen ma muide ühtäkki juba nii ambitsioonikas, et mõtlen mehele linaste pükste õmblemisele. Kaks kangatükki on selleks tarbeks juba mingi 2-3 aastat olemas ja neist üks isegi juba läbi pestud. Veidike kodust puhkust on mul sel kuul ka, nii et äkki jäängi õmbluslainele. Loodetavasti ei löö see laine mul üle pea.

Ka käsitöö!

Sõbranna organiseeris pühapäeval üllatusena ühe oma perekonnatuttava mulle hennamaalingut tegema. Istusime pargis, nautisime päikest ja head-paremat ning too neidis muudkui maalis. Ilus sai.

Pilt on tehtud kolm päeva hiljem, nii et üsna hästi püsib peal. Aga ma pole nõusid sest saati pesnud ka või midagi muud intensiivset teinud. :)

Siin blogis on nii vaikne, sest mul on kudumispaus. Isu kadus kusagile. Aga küll ta tagasi tuleb. Nädal tagasi isegi printisin juba ühe juhendi välja ja liigutasin lõnga ühest kohast teise.

Aga igasugu praktilist õmblustööd olen teinud. Sokke nõelunud (ma ei tee seda muidu peaaegu kunagi) ja pükse paiganud või lühemaks teinud. Hetkel õmblen elutuppa uusi kardinaid. Ja kaks paari pükse ning üks kleit veel ootavad kohendamist. Nii et käsitööd teen (ei mingit käed rüpes istumist!), aga ette ei ole näidata muud kui uhked käed. ;)

2015

Aeg minulgi tagasi vaadata.

Eneselegi üllatuseks olen mal sel aastal üllatavalt väheste valmis-kudumiteni jõudnud:
neid oli vaid 8. (Aastal 2014 oli neid koguni 13.)

Aga kui vaadelda mahukuse poole pealt, tuleb vist enam-vähem sama välja, sest need kaheksa olid (üks lihtne müts välja arvata) suuremad tegemised rohke omaloomingu ja katsetamistega.

Just see ise omapäi pusserdamine oli sel aastal tooni andev. Lihtsalt juhendi järgi sai kootud vaid hall Still Light (millest pildid IKKA VEEL tegemata),

Out of Darkness:

ning mu teine Echo Flowers:

(Hm, väga hallil lainel olin kuidagi.)

No ja kui ma siis Hitchi kallal vaid varrukamustrit ja varrukate kudumissuunda muutsin:

siis Armsakese Kampsun oli omalooming:

nagu ka Sinilille rätt pidi saama, mis lõpuks aga üsna kahvatuks jäi:

See oli selle aasta kõige raskem sünd ja ausalt öeldes tundub mulle vahel, et ise välja mõeldud Sinilillelehe-borte harutamine oli vale otsus:

Viimati näidatud tumepunase kampsuni loen ka 2015. aastasse kuuluvaks, sest selle valmimisest on puudu veel kõigest varrukaotsad.

No ja see lihtne müts, mida mainisin on nagu mu eelmise aasta Almost Rikke, aga musta värvi. No ei ole kohe midagi näidata. Uus omanik pole mütsi veel kätte saanud ja fotosessioon pidamata. :)

Ripakile jäi sel aastal Climbing Rose Henley variatsioon, kus kavatsen originaali rooside asemel kasutada Muhu mustreid. Sellest annab hetkel ikka veel näidata vaid alaserva mustrit, Kehaosal on pikkust oma 20 sentimeetrit. Siis tundusid mulle ühtäkki aga mõõdud kahtlased ja kuna ma sel hetkel enam sotti ei saanud, mida mu kehakaal hetkel teha kavatseb, siis panin selle kampsuni mõneks ajaks kõrvale. Elame-näeme, mis temast saab.

Lõnga soetasin sel aastal paraku taas rohkem kui ära kududa jõudsin. No aga mis sa hing teed, kui nii ilusad uued värvid tulevad mul lemmiklõngal turule ja kui siis veel Ravelry-foorumis keegi kurdab, et tema tütart alpaka kratsib ja paneb siis oma alpakavarud ühe mustri hinna eest müüki, siis on ju raske meelekindlust säilitada. Nii jõudsid minuni hiljuti neli tokki seda huvitavat värvi alpaka pitsi-lõnga, mille üle ma nüüd juba mõnda aega juurdlen, et mis sellest küll saab:

 

Uuel aastal tahaks seega kindlasti taas pitsi kududa ja ka fair-isle-tehnikaga sõpruse sõlmimiseks on nii raamat kui lõngad olemas.

Emme kampsun edeneb

Selle kampsuni kujundamisest ja kudumisest on tohutult rõõmu olnud. Vahel olen küll veidi-veidi harutama pidanud, aga üldiselt on mu tegevust krooninud edu.

Olen ise sellesse kampsunisse kõrvuni armunud, nii et jäta või endale, aga ei! Ikkagi emmele kootud. Kui see talle kas või pooltki nii väga meeldib, kui mulle, siis on jälle rõõmu.

Seljale oli küll algselt plaan sama muster läbivalt ja omavahel sõlmituna jooksma panna nagu taskutel, aga esiteks ei meeldinud mulle seda mustrit nii paljude põimimistega kududa ja teiseks tahtsin, et palmikuread sihvakamad oleksid. Nii said läbipõimitud algmustrist hoopiski kolm palmikurida. Ja et asi liiga triibuliseks ei läheks tekkis vöökohale midagi põõna-taolist.

Alguses oli küll plaanis nööbiliist-sallkrae kõige lõpus kududa, aga kuna ma vahepeal ei teadnud, kas varukatele ka palmikud jooksma panna või mitte, siis kudusin esmalt siiski sallkrae valmis. Esialgne kartus, et kui nööbiliistu nii laiaks koon nagu Saddlebackil, saab kampsun liiga lai, osutus alusetuks. Kampsun on just nii lai, nagu vaja.

Hetkel koon esimest varrukat. Korra sai see liiga lai, siis jälle liiga kitsas, aga õnneks sain suurema harutamiseta veale jälile. Nüüd paistab sobivat.

Kuidas varrukaotsad kujundan, veel lõplikult otsustanud ei ole. 

Mis nööpidesse puutub, siis arvatavasti valin sama lahenduse nagu Jennifer Hagan oma Saddleback Cardigani puhul. Ühesõnaga aasad ja (tsiteerides karupoeg Paddingtoni) käpasõbralikud puunööbid. ;)

Veel palmikuid

Kui eile-blogitud pisikese palmikulise kampsi valmis olin saanud, seisin vastamisi küsimusega: Mis edasi?

Saksa kudujad kurdavad vahel blogides "kuduauku" vajumist. Selle all mõeldakse seisu kui üks ese on just valminud ja ei teata, mida järgmisena kududa. Osaliselt riputakse veel mõtetega eelmise projekti juures, mistõttu uue valik on kuidagi raskendatud.

Mulle on selline seisund seni võõras olnud. Ma mõtisklen juba ühe töö lõpule lähenedes järgmise projekti üle. Enamasti on mu nimekiri kudumist soovivatest asjadest lootusetult pikk ja vaja vaid otsustada, milline neist esimesena käsile võetakse. Sel korral, kui õetütre kampsuni valmis sain, tahtsin suvel seisma jäänud muhuteemalise kampsuniga jätkata:

Aga kuidagi nagu midagi on selle kampsuniga valesti. Ta tundub kole lai ja talje vormimine paistab paigast ära olevat. Ja - oh mis iroonia - sama tundub mu enesega toimuvat. :) Võtsin aprillist juulini edukalt 13 kilo alla. Siis jäi kaal pidama ja nüüd külmade saabumisega võitlen igapäevaselt kaalutõusu vastu. No ja kuidagi ei ole nagu mõtet sellises olukorras tegeleda endale hästi-istuvate kampsunite-kleitide kudumisega, onju.

Olin siis kohe vist esimest korda kuduaugus. Kohe mitu päeva ei kudunud. Mõtisklesin. Ja välja mõtlesin: koon emale kampsuni! Mul selleks lõngki juba juunist saadik olemas! See ei olnud toona mingi konkreetne plaan, lihtsalt krabasin muu tellimuse juurde ka oma lemmiklõnga lemmikvärvis, lihtsalt tagavaraks:

Fairalpaka DK, Weinrot heather

Pärast viimaste projektide juures toimunud eksperimenteerimist, mitmekordset harutamist ning uuestikudumist oli mul kole tahtmine lihtsalt mustri järgi kududa nii, et kohe kõik õnnestub ja ma ei pea eriti palju nuputama või rehkendama.

Vaatasin siis oma Ravelrys lemmikmustreid ja otsustasin, et koon kas Roosevelt- või Saddleback Cardigani. Mõlemad ilmusid 2014 Interweave Knits'i sügisenumbris, kust olen varem kudunud juba Hitchi.

Mulle meeldib väga Saddlebacki esikülg. Seda just laia nööbiliistu ja palmikute tõttu. Mis mulle ei meeldi, on selg ja just too sellele kampsunile nime andnud sadul-õlg.

Roosevelti juures meeldivad mulle väga taskud. Samas ei ole selle palmikud just kõige kaunimad.

Vankusin siis nagu kits kahe heinakuhja vahel ja kuna mu olemasolev lõng niikuinii kummagi juhendi juurde üks-ühele ei sobi, ei jäänud mul lõpuks taas muud üle kui hakata oma rida ajama.

Nüüd tuleb sellest siis mingi kombinatsioon kahest eelmainitust + minuvalitud palmikud: Võtan üle Saddlebacki nööbiliistu ja Roosevelti taskud, palmik on pärit Carla Scotti raamatust "Zopfmuster".

Üks hõlm on valmis. 

Tasku kudumine oli paras ettevõtmine. Roosevelti juhendist oli vaid veidi kasu. Aga kõigest kahe proovitüki tegemise abil sain hakkama.

Natuke pelgan, et nööbiliistu ma nii julgelt laiaks kududa ei saa, nagu Saddlebackil, sest kampsun saab siis vist liiga lai, aga ootame-vaatama. Selle otsuse langetan ju niikuinii kõige lõpus.

***

Nachdem ich den Baby-Pullover fertig hatte, fiel ich wohl zum ersten Mal in ein Strickloch. Ursprünglich wollte ich an meinem Muhu-Thematik-Pulli weiterstricken - dieser liegt seit Sommer brach - aber irgendwie ist der Zeitpunkt gerade nicht dafür geeignet. Nachdem ich im Sommer stolze 13 Kilo verloren habe, entwickelt sich mein Gewicht nun wieder in die andere Rictung, bzw. ich kämpfe dagegen, so dass es aktuell keinen Sinn macht einen Versuch zu wagen einen gut-sitzenden Pulli oder Kleid für mich zu stricken.

Habe dann aber eine gute Lösung gefunden und stricke nun an einer Zoprmusterjacke für meine Mama.

Wollte erstmals ganz experimentierfrei nur nach einer Anleitung stricken, da meine letzten Projekte viel aufribbeln und neustricken mit sich brachten. Ich wollte mich zwischen dem Roosevelt- und dem Saddleback Cardigan entscheiden. Am Ende stellte sich heraus, dass ich - was die Maschenprobe angeht - keines der Beiden eins zu eins nachstricken kann. Außerdem gefielen mir bei keinem der Zwei alle Designelemente. Nun wird das eine Mischung der beiden Designs: Ich übernehme die Taschen von Roosevelt Cardigan und die breite Knopfleiste von Saddleback, Das Zopfmuster stammt aus Carla Scotts gleichnamigem Musterbuch.

Kampsun armsakesele

Küll on tore omada väikest õetütart, sest nii saab ometi kellelegi roosasid asju kududa!

Ostsin selle kampsuni jaoks lõngad juba eelmise aasta detsembris valmis. Siis jäi kudumine aga esialgu soiku. Oligi nii parem, sest nüüd on armsake suurem ja ei tee oma emmele kampsuni sagedase täis-öökamisega liigset tööd. Muidugi oleks praktilisem nii väikestele pigemini sokilõngast asju kududa, mida siis lihtsalt muude riietega koos masinas pesta tohib, aga mulle ikkagi meeldivad täis-looduslikud kiud rohkem. Iseäranis kui on tegemist kampsunitega. 

Ostsin kaks tokki roosat ja ühe toki tumelillat Debbie Blissi Fine Donegali. Alguses oli plaan roosasse peened lillad triibud jooksma panna. Proovilappi kududes aga selgus, et see lilla on tõesti nii tume, et näib peente triipudena kogunisti porikarva. Ei olnud ilus. 

Siis proovisin mõlema värviga sellist mustrit, mis ka ei jäänud suurem asi:

Proovisin erinevaid koemustreid. See siin täitsa meeldis:

Nii avastasin ka, et erinevalt tavapärasest, meeldib mulle selle tweed-lõnga puhul pahemipidine kude rohkem kui parempidine.

Vaatasin siis lõpuks veel ka läbi oma palmikmustritekogu ja jäin pidama selle juurde siin:

Ja vaikselt siis arenes ka idee, kuidas siiski ka see tumelilla lõng kampsunisse lisada, ilma et ta porikarva välja näiks. Nimelt suuremate pindadena. No ja nii ei saanud see kampsun ka liiga roosa.

Siin ta siis on, meie armsake oma uues kampsunis:

Kudusin muidugi varuga, et laps kamspunist liiga kähku välja ei kasvaks. Varrukad on seetõttu hetkel liiga pikad, aga see oli teadlik valik. No eks siis alguses keerab varrukaotsad üles. Selle-eest kehaosa tundub just mõnusalt lotakalt suur ja soe:

Alguses plaanisin paatkaeluse teha, aga siis otsustasin siiski selle eest hoolitseda, et lapsel kukal soe püsiks ja nii lisandus kampsunile lühendatud ridadega kootud kerge püstkrae, mis on inspireeritud Vanessa Ewing'i Hitchist.

Õlad ja krae on kootud ripskoes.

Hobuserauapalmik on pärit Mary Webbi raamatust "Koekirjad", lk. 172.
Triibuline muster moodustub ületõstetud silmustega ja on pärit Stricktrendsi 2010. aasta sügisesest numbrist (milles on muide uskumatult palju kootavaid mudeleid):

Muud faktid nagu alati Ravelrys.

***

Für meine süße kleine Nichte habe ich diesen Zopfpullover gestrickt.

Die ursprüngliche Idee war feine Streifen in Lila zum Rosa hinzuzufügen. Bei der Maschenprobe kam jedoch heraus, dass der Lilaton für so feine Streifen zu dunkel ist und eher wie Schwarz wirkt. Habe dann weitere Ideen ausprobiert und entdeckt, dass mir bei diesem Tweedgarn überraschenderweise glatt links besser gefällt als rechte Maschen.

Als ich dann noch einige Zopfmustern zur Probe gestrickt habe, fiel die Entscheidung.

Am Ende fand ich auch eine Möglichkeit das dunkle Garn hinzuzufügen: als eine größere Fläche kommt die eigentliche Farbe zur Geltung ohne zu düster zu wirken.

Der Pullover ist der Nichte aktuell noch ein wenig zu groß (vor allem die Ärmel sind noch etwas lang), das war aber Absicht. So kann sie den Pullover länger tragen. Ich finde, sie sieht entzückend darin aus.

Kohmar

Juba jälle istusin puidust varda katki!
See oli nüüd siis juba kolmas.
Et inimene siis ometi oma vigadest ei õpi!
Pean vist nr. 3 varraste puhul täielikult metallile üle minema.

Sinilillerätt valmis

Nüüd on sellest juba nädalapäevad, kui sinilillerätt valmis ja pildilegi sai, aga kirjutada temast pole veel tuju olnud. No ikka ei saanud selline nagu oleks tahtnud, aga enam uuesti ka teha ei jaksanud. Isu ei olnud. Sai siis selline nagu sai. Lihtne. Ilma suurema originaalsuseta.

Ilus lihtne rätt. Sinilillemuster oma siiruses.

Kuna aga tahtsin äärepitsiga muud saavutada, siis olen seni rahulolematu.

Veidi kahetsen, et eelmises postituses näidatud versiooni üles harutasin.
Veidi rohkem kahetsen, et ei kudunud vahepeal kujundatud teist äärepitsi. Siin proovitükk:

Sinilillemustrit armastan aga siiani. Ehk siis kunagi uus katse ja esialgse idee õnnestunud realiseeriminegi. Elame näeme.

Rohkem fakte Ravelrys.

***

Liebe Anneli, nachdem ich dich mit den Bilden im letzten Post ganz gemein irre geführt habe, hier mal nach langer Zeit wieder auch der Inhalt auf Deutsch.

Da ich mit der Borte unzufrieden war, habe ich die erste Version des Leberblümchentuches bis zum Mittelteil aufgeribbelt. Danach habe ich weiter an der Randspitze gearbeitet und versucht meine Vision zu realisieren bis ich irgendwann keine Lust mehr hatte. Habe leider nicht das Ergebnis erzielt, das ich erhofft habe. Das Tuch ist irgendwie zu einfach geworden. Ohne  Originalität.

Ich bedauere ein wenig, dass ich die erste Version aufgeribbelt habe.
Ich bedauere ein wenig mehr, dass ich nicht die andere Randspitze (siehe zweites Foto oben) gestrickt habe. 
Vielleicht stricke ich das Tuch ja irgendwann wieder und schaffe es sogar meine ursprüngliche Vision zu realisieren. :)
Das Leberblümchenmuster in ihrer Einfachheit und Heiterkeit gefällt mir nämlich immer noch sehr.

Kudusin ja ...

Kudusin eelmises postituses näidatud sinepikollasest alpakast räti.

Muide, see lõng muudab pidevalt oma värvi! Kord on ta sinepikollane, siis jälle tuhmkollane. Mõlemad vägagi kenad toonid. Aga mõnikord on ta väga inetu rohekaskollane, mille peale ma ikka ja jälle kohkun ning muretsen, et kuidas ma küll sõbrannale nii inetut värvi räti kingin. Aga järgmisel päeval on teine jälle ilus tuhmkollane ja siis on kõik hästi.

Igal juhul olen nüüd rahul, et seda lõnga kampsunijagu ei tellinud.

Esmalt oli küll plaan Aasa sallide raamatust õlelillemuster kolmnurka jooksma panna, aga kui proovilapp valmis, näis õlelillemuster mulle selle visiooni realiseerimiseks liiga suur:

Kujundasin selle baasil siis väiksema mustri, aga ka see tundus liiga suur:

Valisin siis sisukirjaks hoopiski sinilillemustri samast raamatust.

Too on minu arust selline selge ja siiras.

Sain ta siis kolmnurka jooksma pandud (keskelt kasvatades) ja mõtlesin sinilillelehti kujutava borte välja. Kudusin mitu proovilappi, enne kui kõik jooksma sain. Äärepitsiga sama. Kudusin vardalt maha, tõmbasin põrandale sirgu ja ...

Ei olnud rahul.

Liiga vähe sisukirja, borte ääred toovad liiga palju geomeetriat sisse ning borte ise mõjub kuidagi massiivse ja raskena.

Sõitsin siis vahepeal 50 km rattaga, et selget pead saada. Kui koju tulin, vaatasin teist veel korra kriitilise pilguga ja harutasin kuni sisukirja alguseni üles! 3 korda 50 g lõnga sai taas tokkideks!

Ise olin ka veidi ehmunud, sest ikkagi täitsa kena rätt ju sai, aga ei vastanud mu visioonile.

Nüüd jätsin borte ära, pikendasin sisukirja kümnelt korduselt 15-ni ja teen lihtsalt pikema äärepitsi.

Äärepitsi kallal pusserdan nüüd laupäevast saadik. Vat, ei tule selline, nagu tahaks. Aga uusi ideesid visiooni realiseerimiseks veel jätkub. Vaatame, mis saab.

Imelik asi selle ise kujundamisega. Tohutult võtab aega nii mustri kirjapanemine kui ka proovilappide tegemine, harutamine, muutmine ja taas kudumine. Tõesti võtab aega. (Valmis juhendi järgi kududes oleks rätt juba ammu valmis.) Aga seda laadi loomine on omaette nauding.

Ma ikka veel armastan lõnga. Väga.

Nii see on: Ma ikka veel armastan lõnga. Väga. 

No aga muudmoodi ju ei saa, sest tema kohe tekitab selliseid tundeid.

Seda sinepikollast ma ihaldasin juba ammu, aga kui tellimiseks läks, siis ei söandanud kunagi võtta, sest kartsin, et värv ei ole nii nagu pildil.

Nüüd siis kuulutas mu leemiklõnga müüja, et ta peab alates 1. juulist dollari tugevnemise tõttu hindu kergitama ja siis ma enne kähku veel tellisin.

Kuna vahepeal tuli tutvusringkonnast üks rätisoov ja minu arust sellele inimesele sobivad sügistoonid, siis otsustasin, et ta küll saab oma soovi järgi halli räti, aga minu soovi järgi sellise sinepikarva räti ka. Üllatuseks!

Selle minu lemmiklõngaga on ju nii, et seda saab vaid 300 g kaupa tellida. No ja kuna ma esiti tahtsin seda kollast vaid teiste värvidega kombineerimiseks ja väikeses koguses, siis nüüd oli lõpuks ometi tellimist õigustav lõngavajadus  olemas. :)

Allikas: http://www.fairalpaka.de/300g-fairalpaka-baby-alpakawolle-fingering

Nüüd kus lõng kohal, meeldib mulle see värv sama palju kui pildil ja ausalt öeldes tekkis kole tahtmine seda veel ka DK kujul ja kampsunijagu soetada (siis juba paraku uute hindadega), et kududa selline iludus nagu Channel Cardigan. Aga no olgem realistlikud - päris kõike ikka ei saa, mida tahaks. Ja no, kas mul siis vähe lõnga kodus ootel!

Kui nüüd rätiplaan ei muutu, siis saab sellest kolmnurkne haapsalu sall. Tahaks Aasa sallide raamatust õlelillemustri kolmnurka jooksma panna. Ei tea, kas saan hakkama. Pusserdan. :) Väga põnev on.

Viie varrukaga Hitch

Üle hulga aja sain taas midagi valmis. Ühe Custom-Fitistatud Hitchi, nimelt.

Pärast nr. 2,5 varrastega kootud kleiti (millest pildid hetkel ikka veel tegemata) arvasin, et selle kampsi saan küll kiiresti valmis. Aga võta näpust! Esialgu edenes teine küll väga tõhusalt, aga kui jõudsin varrukateni, jäin toppama.

Kudusin esimest varrukat esialgu alt üles, nagu originaaljuhendis. Kitsas sai. Panin mingi 8 silmust juurde, aga ka varrukas nr. 2 sai kitsas. (Minu kasutatud lõng on muide originaalist tunduvalt peenem, millest siis ka need raskused. Varrukal jooksva mustri tõttu ei olnud ka CustomFitist suurt abi.) Panin siis veel mingi 6 silmust lisaks, kuid kui varrukas nr. 3 valmis sai, selgus kibe tõde, et seegi kitsas. Tekib küsimus, kuidas ma sellest varem kui alles pärast terve varruka valmimist aru ei saanud. No aga vot ei saanud. Sest iga valmiv varrukas näis seni ok olevat, kuni ta valmis sai. Seda valmis varrukat n.ö. kätte tõmmates selgus aga iga kord, et käsi on selles ikka vorst mis vorst.

Kui siis kolmandat korda silmuseid tahtsin lisada, tekkis kartus, et see laienenud varrukas ei mahu enam käeaukudesse. Juurdlesin siis küsimuse üle, kas saaks varruka juba äraproovitud CustomFiti viisil ülalt alla otse külge kududa. Nii lihtne see ei olnudki, sest Hitchil on "pagunitega" õlad, mis varrukatest n.ö. "välja kasvavad" ja esi- ning tagatüki külge õmmeldakse. Kuna aga ma ei näinud põhjust, miks ma seda protsessi teises järjekorras teha ei võiks, siis kudusin esmalt õlaku valmis, õmblesin või õigemini silmasin vot siit selle juhendi järgi külge: Strickstich - bei einer geschlossener Kante ja võtsin seejärel käeaugust vajalikud silmused üles.

Päris ilma viperusteta ei saanud ka siin. Esimest õlakut kudusin kaks korda, sest unustasin õmblusvaruks ääresilmused kududa. Originaaljuhendis seda kummalisel kombel ka ei mainitud. Alles siis kui esimene õlak külge silmatud, sain aru, et muster jäi kiitsakas. Aga kuna kudumine õpetab kannatikkust ja ainult lõpptulemus loeb, siis harutasin ja tegin ümber. Ja nii need nädalad läksid.

Hitchi originaal-varrukamuster mulle kuidagi nagu ei meeldinud. Midagi nagu häiris... Otsisin siis oma mustriraamatutest asendust ja siit leidsingi: Viking Knits & Ancient Ornaments. Sellest Elsebeth Lavoldi raamatust on pärit keskmine suur kett-muster. Venitasin teda oma maitse ja vajaduste järgi pikkusesse ja panin peene kettmustri kõrvale jooksma. Saingi Hitchile vajaliku laiusega riba.

Sellest pidi saama mu üleminekuaja soe kodune kampsun. Üleminekuaja all pean silmas seda aega kui kütte oleme juba välja lülitanud, aga toas on veel veidi vilu. St. siis aprilli-maid. Nüüd siis juhtus aga nii, et minu 19. veebruaril alustatud üleminekuaja-kampsun valmis alles 5. juunil, sest muudkui harutasin ja harutasin, ning kõige lõpus olin veel kaks nädalat Eestis puhkusel ka. Tjah, selsinatsel 5. juunil oli väljas küll umbes 32 kraadi, aga valmis tema sai. No ja see kuumalaine kadus meil sama kiiresti kui tuli, nii et hetkel võib vabalt korteris sellist kampsi kanda ja ka täna pärastlõunal rõdul neid pilte tehes ei hakanud mul sugugi palav.

Varrukate kohta veel nii palju, et ma olen hästi uhke selle üle, kuidas ma mustri soonikuks üle minema sain. Ikka silmuseid vastavalt vajadusele kas kahandades või juurde luues. Alpaka karvasuse tõttu seda küll väga hästi näha pole, aga ikkagi olen uhke. :) 

Krae kudumine pani mu kannatuse lõpuks tõeliselt proovile. Ma küll ei pidanud kordagi harutama, aga kahju oli, et teda enne Eestisse lendamist valmis ei saanud ja naastes tundusid need viimased read ikka tohutult venivat. 

Nööbid tõin Eestist.

Mulle muide väga meeldib see Hitchi tagant kõrge krae. Kui mul teinekord juuksed peapesust märjad on, siis kael külmetab. Nüüd langevad märjad juukseotsad kenasti kraele. :)

Lõngaks ikka mu vana armastatud Fairalpaka, seekord DK.
Muud detailid Ravelrys.