reede, 7. september 2012

Sofia



Selline tunne on nagu oleks millegi väga suurega hakkama saanud. No ja tegelikult saingi. Jaanuarist saadik kudusin oma esimese Haapsalu salli kallal (muidugi mitte pidevalt, pausidega ikka) ja eile tuli ta lõpuks ometi varrastelt maha. Samas käis ta ka loputuses ning oli öösel meie abieluvoodil sirutusel. (Mu armas abikaas on siiski mu hobi suhtes äärmiselt tolerantne: magas nurinata selle öö koos minuga elutoadiivanil.)

Hetkel lebab sall mul õlgadel ja mul on väga uhke tunne. Läks ikka aega küll. Vahepeal sai lõng ka otsa, tellisin lisa. Lõppkokkuvõttes kulus veidi üle 5 toki. Ja sai suurem kui plaanitud. Äärepitsi valik võttis nõutuks. Esialgu tahtsin ikka Haapsalu salli või räti raamatust ühe võtta, aga kui mu väljavalitu proovilapp tehtud, ei olnud ma sugugi rahul. Olin parasjagu puhkusel Eestis ja plaan oli seal olles sall valmis saada, et saaks õe fotokaga head pildid teha (ja sall lõpuks ometi valmis). No ja siis ma ei viitsinud enam uut äärepitsi otsida ja läbi kududa (ja läbi kududa tuleb, sest ma kudusin otse külge - ülikarvase mohääriga ju külge ei õmble - ja siis peab ju mustri tagurpidi ette võtma ja sakitippude tekkimist jälgima). No ja nii ma läksingi kergema vastupanu teed ja tegin Pääsusaba äärepitsi. Minu suureks üllatuseks kogus pits endale kudumisel 10 cm kõrgust ja suurendas salli üldlaiust ning pikkust vastavalt 20 cm võrra. Sall on seega pikem kui ma ise ja laiust on teisel ka korralikult: 80 x 190 cm.


Salli Eestis siiski valmis ei saanud, pildid seega taas poolpidused videokaamera fotofunktsiooniga tehtud, aga mulje annavad edasi. Uskumatu, ma olen kudunud Haapsalu salli!
Ravelry-sissekanne siin.


Ich habe das Gefühl als ob ich mit etwas sehr Großem fertig geworden wäre. Bin ich auch. Mein erster Haapsalu Schal ist endlich fertig! Seit Januar habe ich daran gestrickt (mit Pausen natürlich), gestern wurde er fertig, nahm ein Bad und trocknete heute Nacht ausgestreckt auf unserem Ehebett. (Es kommt raus, dass mein Mann doch sehr tolerant ist, was mein Hobby angeht. Es machte ihm nichts aus, dass wir die Nacht auf dem Wohnzimmersofa geschlafen haben.)

Im Moment habe ich den Schal auf den Schultern und bin wahnsinnig stolz. Ich habe dafür echt ewig geaucht. Inzwischen ist mir auch der Garn ausgegangen und ich musste Nachschub bestellen. Am Ende brauchte ich etwas über 5 Knäule. Und der Schal wurde größer als geplant. 


Die Wahl der Randspitze erwies sich schwieriger als ich dachte. Ich war gerade in Estland und wollte den Schal während meines 2-wöchigen Urlaubes fertigstellen. Als ich das ausgewählte Muster zur Probe gestrickt hatte, gefiel mir das Ergebnis nicht. Um den Schal doch noch fertig zu kriegen (ich wollte ihn unbedigt in Estland mit dem guten Camera meines Schwesters fotografieren (der Plan ging schief)) habe ich weitere Tests unterlassen und die Randspitze von Swallowtail Shawl verwendet. Diese wurde dann unerwartet "hoch" so dass mein Schal jeweils 20 cm an Länge und Breite gewann. Er ist jetzt größer als ich: 190 x 80 cm.

Die Randspitze habe ich nicht getrennt gestrickt und angenäht, wie bei Haapsalu Schals die Tradition ist, sondern direkt drangestrickt. Das Annähen mit Mohair stelle ich mir nämlich als unmöglich schwierig vor. Der verwendete Kid Silk von Austermann strickt sich sehr angenehm und wärmt gut.

Unglaublich, ich habe einen Haapsalu Schal gestrickt!
Ravelry-Eintrag hier.
Ach ja, der Schal trägt den Namen Sofia, da ein Schal mit dem gleichen Muster (Mittelstück) an die spanische Königin Sofia geschenkt wurde und das Muster seitdem unter ihrem Namen bekannt ist.

pühapäev, 19. august 2012

Wollsüchtig

Da ich bei meinem zuletzt beschriebenen Schwächeanfall einen neuen Online-Shop ausprobiert habe, ohne jegliche Erfahrungsberichte zu finden, wollte ich kurz meine Erfahrung niederschreiben.

Es handelt sich dabei um Wollsüchtig.de und ich bin das "Risiko" eingegangen, weil sie Kauni Effektgarn zu einem Super-Preis anbieten und dazu auch noch Versandkostenfrei. Da ich per Pay-Pal bezahlen konnte, war es von vorn herein eigentlich gar kein Risiko. Also habe ich zugeschlagen.

Der Shop befindet sich noch einigermaßen in Kinderschuhen. Es gibt keine Benutzerkonten und keine Möglichkeit den Stand der Bearbeitung zu verfolgen, es sei dann, man wird von den Betreibern per Mail informiert. Und das machen sie auch regelmäßig und in einem netten persönlichen Ton. Versandt wird per DHL. Ohne Packetverfolgung, aber versandkostenfrei kann man ja auch nicht den ganzen Luxus erwarten. 

Am Sonntag bestellt, am Montag Nachmittag kam die Versandbestätigung und am Mittwoch war die Wolle da. Genau die richtigen Farben. Und Kauni-typisch in leicht abweichenden Mengen (anstelle von 3x150g waren es 140g, 150g und 170g).

Tjah, was soll ich noch sagen. Ich bin zufrieden.

esmaspäev, 13. august 2012

Oops!… I Did It Again

No mina ei saa aru, mis värk on, aga ma jälle tellisin lõnga. Viimati, kui Dropsil oli mohääri-siidi-segule allahindlus, siis sai tellitud ja ühtlasi õepoja kampsiku jaoks Baby Merinot, no ja siis sai küll endale vannutud, et nüüd enne ei telli kui varusid vähendatud. Aga siis ma ei leidnud selle Baby Merinoga harmooniat (värv ajas haigutama) ja nii saigi kohalikust lõngapoest hoopiski kuuseroheline ära toodud ja ka peaaegu terviklikult ka ära kootud. (Tubli mina!) No ja siis oli küll otsus küps, et nüüd on ostukeeld ja range ka veel. Ja ma pidasin mitme ahvatleva pakkumise puhul vastu.

Aga nüüd tuli värske Verena Stricken ja ma armusin ühte pluusikesse. Nii armusin, et ostsin oma elu teise kudumisajakirja ja täna tellisin seks tarbeks siis lõnga ka. Oh! No aga ma ei saanud teisiti. See pluusike on nii isuäratav! (Disaineriks Elisabeth Gütschow)


Kuna ajakirjas on vaid suurus 38/40 ja minu plaan oleks ta alt kergelt laienevate 3/4-varrukatega teha, siis kardan, et lõngapakina pakutav jääb mulle väheseks. Aga kui lõngapakile lisa tellida, siis läheb hind väga soolaseks. No ja nüüd ma tegin sellise tembu, et tellisin kolme värvi Kauni Effektgarni ja kavatsen nendest enam-vähem kõik 24 vajaminevat värvitooni välja võluda. Eks mul siis pärast on kollast kõvasti üle ja punast tooni tuleb vist ekstra juurde osta, aga no küll nood siis kuluvad kunagi sokkideks ära. Võib-olla  leian vajamineva punase jupi ka ema või õe lõngavarudest.

Loodetavasti olen selle kampsuni kudumisel edulisem kui oma seniste puhul, sest näiteks see härra Knitterfrei oma on ju ka veel lõpetamata. (Esimesna lõpetan ikka selle ära, on ju vaja veel vaid varrukad uuesti laiematena kududa ja kokku õmmelda.) Oh, aga sellel pluusikesel on ju see lõng nii peen ja varras kõigest number 3! Kui ta mulle aga kogu aeg nii isuäratavaks jääb, küll ma siis valmis saan.


Ich habe schon wieder Wolle bestellt! Und dabei hatte ich mir nach der letzten Drops-Bestellung einen strengen Wollverbot auferlegt. Und ich habe einigen verführerischen Angeboten widerstehen können.

Jetzt kam aber die aktuelle Verena und ich bin verliebt. In den süßen "Pullunder" da oben. Ich bin von dem Design (Elisabeth Gütschow) so begeistert, dass ich auch gleich das Wollpaket hätte bestellt, wenn es bloß nicht nur für Größe 38/40 gewesen wäre. Mir wären 3/4-Ärmel sowieso lieber und ich denke in Größe 40/42 würde ich besser aussehen. Also bräuchte ich deutlich mehr Garn. Das würde aber heißen, extra dazu bestellen und dann würde mein Pulloverchen wirklich sehr teuer werden. 

Habe mich jetzt notgezwungen nach Alternativen umgesehen, nichts gefunden, war schon ganz traurig bis ich mich an Kauni Effektgarn Farbe EK (grün-gelb) erinnert habe. Ob vielleicht auch die Anderen der nötigen 24 Farbtönen auf diese Weise bei Kauni erhältlich sind? rätzelte ich. Schnell nachgeschaut und mir scheint mit den oben gezeigten 3 Knäuel kriege ich das hin. Wenn ich dann noch etwas Rot brauche, dann kaufe den im LYS, oder es findet sich eine Kleinigeit in den Wollvorräten meiner Mutter oder Schwester.
Ich hoffe nur, ich ziehe es durch, denn das Pulloverstricken erschreckt mich immer noch ein wenig. Und dann noch mit so dünnem Garn und Nadelstärke 3!

esmaspäev, 6. august 2012

Abielu

Härra Knitterfreid vahel mu kudumine natuke häirib. Tema arvates ma koon KOGU AEG! (Minu arvates ma just saan jube vähe kududa, sest tööl tuleb käia ja kodus tuleb keeta, koristada, pesta, triikida ja-ma-ei-tea-mida-veel (mis muidugi ei tähenda, et kogu värk ainult minu õlul oleks)). No ja siis ta ütleb veel, et kudumine on hobi ja ei olevat ju normaalne, et inimene kogu aeg oma hobiga tegeleb. (No aga kui ma oma hobi nii palavalt armastan, siis ma ju tahan iga vaba minuti sellele pühenduda, eriti kui neid vabu minuteid on piiratud koguses. Onju.)

Kudumisteemat selles valguses vaadeldes tundub hiljuti juhtunu iseäranis kummaline. Paar päeva tagasi jõudsin ma hetkel õepojale kootava kampsuniga nii kaugele, et varrukate loomiseks tuli poolelioleva kudumi külge lisasilmused luua. Istun siis ja vahin oma näputööd ja mitte ei tule selle peale, kudamoodi need silmused võiksid tekkida kui mul on kasutada ainult üks lõngaots. Mina ei oska! Mõtisklen siis juba selle üle, mis otsingusõnadega oma muret Googlele kurta... Mitte ei tule pähe, kuidas sellist loomist nimetatakse... Kui järsku meenub lugu:
   Härra Knitterfrei üllatas mind umbes aasta tagasi sellega, et võttis laual vedelenud lõnga ja varda ning vingerdas oma meesterahvasõrmega sinna vardale hunniku silmuseid. Ja seda tegi ta nii lõva randmega ja loomulikult, nagu ta päevad läbi muud ei teekski. Mul oli suu lahti: meie "kudumisvaenlane" loob silmuseid! Mida ta veel oskab? Selgus, et selle loomisvõtte oli talle lapsepõlves õpetanud ta vanaema või õde. Muidu ta kududa ei oska. Ma olin sõnatu.
Kui siis novembris mu õde külas käis, siis muidugi palusin härral talle oma loomist demonstreerida. Pärast väikest veenmist demonstreeriski. No ja õde siis nentis, et see on see loomine, mida kasutatakse lisasilmuste loomisel alustatud kudumile. Ja selle fakti ma jätsin meelde.

Nüüd meenus. Läksin siis oma titekampsikuga härra Knitterfrei juurde ja palusin, et ta mulle paar silmust looks. Lõigi. Mul oli sihuke tunne nagu kirurgil, kes palub operatsioonil automehhaaniku abi. Väga veider oli, aga abi sain. Tjah, täitsa ABIelu ikka!

Ülevalt alla kootav raglaan, alustatud kapuutsist.
Kapuuts kootakse ju alati hiljem külge. Ma ei leidnud ühtegi mustrit, kus alustatakse kapuutsist ja minnakse siis sujuvalt kehaosaks üle. Ja kuna ma ei suutnud välja mõelda, miks see ei peaks klappima, siis alustasinigi kapuutsist. Klappis suurepäraselt.

neljapäev, 24. mai 2012

Mütside paraad

Kuduma õppisin koolis tööõpetuse tundide raames. Ega pärast seda enam ei kudunudki, kui kaks lõpetamata jäänud kampsunit välja jätta (esimese lõpetas õeraas, teine ootab siiamaani kusagil kapinurgas). Tee tagasi kudumise juurde leidsin mütside kaudu, seega pühendan neile täna terve postituse.

See oli õige mitu head aastat tagasi, kui härra Knitterfrei kuulutas, et temal on mütsi vaja. Sellist tagasihoidlikku, ühtlast ja hästi-istuvat. Sest poemütsid ei teevat seda viimast sugugi mitte. Minu mäletamist mööda selle esimese ma isegi heegeldasin. Kartsin küll seda va heegelneedust, et kui hakkad mütsi heegeldama, tuleb pajalapp ja kui hakkad pajalappi heegeldama siis tuleb müts, aga no täitsa müts tuli välja. (Puuvillasest lõngast ja põhimõteliselt vaid sambad.)


Kanti teist ka üsna tublisti, tänaseks on ta igatahes üsna vanunud juba.

No aga kuna tahaks ju natuke huvitavamaid asju teha, siis söandas proua Knitterfrei järgmisele (seekord kootud) mütsile lisada sinised triibud. No neid pidas härra Knitterfrei väga (loe: liiga) ekstravagantseks. Osaliselt ehk seetõttu, osaliselt kindlasti ka sellepärast, et müts sai pisut liiga väike, pole seda (samuti puuvillast) mütsi eriti kantud. Seisab teine ja ootab ehk kiilaspäisuse ja ekstravagantsuse saabumist. ;)



No ja siis sai suveks veel üks viimane eksperiment tehtud. Taas heegeldustöö, seekord õite peen nikerdis. Muster improviseeritud. Augud said liiga väikesed. Ja muidu ka veidi imelik tulemus. Vahel harva teist ikka kantakse.


No ja siis avastasin oma nö leivanumbri: toppeltpärlkoes lihtne müts. No ja seda on nüüd saanud aastate jooksul ikka korralikult vorpida. Kaks korda hallist lõngast:

X korda mustast lõngast:


Neid sai kindlasti rohkem kui kolm. Mul läks vahepeal arvepidamine sassi. (Ravelryt ma toona veel ei tundnud.) Neist kolmas on muide päris värske, selleks suveks tehtud. (Garnstudio DROPS Muskat). Keskmine on hästi soe ja veidi karvane (Lana Grossa Alta Moda Alpaca). Tjah, igav on neid kududa, aga nad on nii ideaalsed: parajalt tagasihoidlikud, parajalt venivad, parajalt praktilised. Kummaline on vaid, et ma ei ole siiamaani suutnud leiutada kahanduste jaoks ideaalset valemit. Iga müts on uus rehkendamine ja katsetamine olnud. No aga eks pea iga kord on erinev lõng ja vardajämedus olnud ja kudumiste vahel 3-12 kuud.

No aga õnneks on saanud vahepeal ka huvitavamaid peakatteid kududa. Kõik pereliikmed on oma saanud:

Põhineb Grete Rõõmu  2008 novembrikuu "Eesti Naises" avaldatud mustril.

Kootud isa senise lemmiksuusamütsi ainetel.

It All Comes Together by Kate Lemmers


No ja nüüd siis uus värske produktsioon Knitterfrei mütsivabrikust -  suvemütsid sõbrantsile:


Scallop Lace Hat by Leah Coccari-Swift

Ülemisega olen kohe väga rahul. Kudusin lihtsalt ringselt alt üles, kasutades laialt tuntud Shetlandi mustrit "Feather and Fan". Ülemised kahandamised õnnestusid imehästi, nii et mustergi sai Ravelrysse kirja pandud. Kui mitte kellegi teise, siis vähemalt enda jaoks, juhuks kui sõbrants peaks nüüd ka härra Knitterfrei kombel ikka ja jälle samsugust uut mütsi tahtma.

***
Das ist ein Eintrag, gewidmet den vielen Mützen in meinem Leben. Die waren es nämlich, die mich wieder zurück zum Stricken gebracht haben, nachdem ich in der Schule dieses fesselnde Handwerk gelernt und danach wieder liegen gelassen habe. Eines Tages brauchte Herr Knitterfrei eine gutsitzende Mütze und als das Einzelhandel nicht das Entprechende bieten konnte, musste ich dran. So entstanden die ersten Versuche, mal gestrickt, mal gehäkelt. Manche mehr, die Anderen wiederum weniger gelungen (siehe die ersten 5 Fotos), bis ich auf Doppelperlmuster gekommen bin. Die so gestalteten Mützen (auf den nächsten 3 Fotos) findet Herr Knitterfrei so gut, dass ich nicht mehr rumexperimentieren kann.
Etwas langweilig ist es - immer das Gleiche zu stricken, aber was kann man machen. Zum Glück habe ich andere Familienmitglieder, für die man auch Abwechslungsreicheres nadeln kann. Und ganz aktuell wünschte sich eine Freundin von mir zwei Sommermützchen aus Baumwolle oder Leinen. Die Mütze auf dem vorletzten Foto ist besonders gut gelungen, finde ich. Das gute Stück basiert auf dem beliebten "Feather and Fan"-Muster und die Abnahmen konnte ich so gut in das Muster intergrieren, dass ich die Anleitung auch auf meine Ravelry-Projektseite niedergeschrieben habe. Vielleicht ist die ja für jemanden nützlich. Bestimmt aber für mich, wenn jetzt meine Freundin auch eine ganze Reihe davon haben will, so wie es dem Herrn Knitterfrei mit seiner Mütze geht. ;)

pühapäev, 22. aprill 2012

Erfolgserlebnis

Pärast häda kampsuni varrukatega oli vaja mu kannatadasaanud ego taas üles ehitada. Võtsin kätte Zitroni Trekking Pro Natura ja asusin aasta tagasi valminud muhumustrilisele sokile paarilist kuduma. Kuna kujundamine ja rehkendamine oli esimese sokiga tehtud, siis oli teise kudumine puhas nauding. Toonased kahandamised-kasvatamised olin ju tublilt Ravelrysse üles tähendanud, nii et muudkui lase end aga omaenese juhendist kanda. Lust ja lillepidu! Ja tulemusega olen väga rahul. Ego on üles ehitatud, nüüd võiks vaikselt hakata jälle sinna kampsuni poole vaatama. Aga vahepeal tuleb härra Knitterfreile üks müts kududa.


Um mein verletztes Ego wieder aufzubauen, habe ich ein Erfolgserlebnis gebraucht. Die erste Socke wartete schon seit einem Jahr auf den Partner, jetzt ist er da. Die Gestaltung und das Rechnen war ja mit der ersten Socke bereits erledigt und in Revelry genauestens aufgezeichnet, so war das Stricken der zweiten Socke purer Genuss. Mit dem Ergebnis bin ich sehr zufrieden. Mein Ego ist wieder aufgebaut, langsam kann ich wieder in die Richtung des Pullovers schauen. Davor braucht Herr Knitterfrei aber noch eine neue Mütze.

Die Mustern der Socken stammen hauptsächlich aus dem Buch "Meite Muhu mustrid". Muhu ist eine kleine estnische Insel im Ostsee. Die traditionellen Handarbeiten da zeichnen sich besonders durch fröhliche Farben aus. Gestrickt wurde mit SEHR dünnen Nadeln und Garnen. Und wenn ich sehr dünn sage, dann meine ich Sehr dünn. Sowas gibt es heute gar nicht mehr. Die Geduld dieser Frauen ist wahrlich bewundernswert.


Ich habe den sog. Fischschwanz-Anschlag gemacht und danach gleich "gedrehte" Reihen und Nupid (das sind diese kleinen Pünktchen in Weiß und Lila), wie bei typischen Muhu-Socken (Kapetad) üblich. Ansonsten sind es keine typischen Muhu-Socken.

Kapetad

reede, 13. aprill 2012

Tagasilöök / Rückschlag

Tjah, olukord oli juba nii paljutõotav. Kehatükid valmis, varrukad valmis (suure vaevaga ja esimest varrukat kaks korda kududes), krae peaaegu valmis. No ja siis süvenes minus mind juba pikemat aega kummitanu kerge kahtlus, et varrukad said kitsad. Proovitükk sai tehtud, rehkendatud ja rehkendatud, kõik pidi klappima. Ja isegi kui valmis varrukas kitsas näis, pidi ta pesus laiusest kõvasti juurde võtma nagu proovitükk. No ja kuna see kahtlus üha süvenes, siis ei hakanud ma endale kokkuõmblemise vaeva tegema, enne kui selgus käes. Pesin üleeile ühe varruka ära... Kibe tõde, ta ei veninud piisavalt. Igavene soolikas sihuke. Urr...

No ja kuna ma ei pea enese kuduma-sundimisest midagi, siis panen ma selle kampsuni nüüd kõrvale ja võtan taas kätte, kui isu tagasi tuleb. Kanda tahab härra Knitterfrei teda niikuinii kõige varem oktoobris, nii et pole probleemi. Aga ma olen ikkagi pahur, sest lõpp oli juba nii lähedal. Ma tõesti tahan, et minust saab kampsunikuduja, aga kui esimesega nii valulikud kogemused saadakse, siis äkki enam tulevikus ei tahagi.



Die Lage war vielversprechend. Vorder- und Rückenteil fertig, Ärmel fertig (mit großer Mühe und der erste Ärmel wurde zwei Mal gestrickt), Kragen fast fertig. Und jetzt wuchs in mir die Angst, dass die Ärmel doch zu eng sind. Ich hatte doch ein Probestück gemacht und ordentlich gerechnet, so dass alles rictig sein sollte. Und obwohl die fertigen Ärmel zu eng schienen, sollten die nach einem Bad ordentlich in die Breite gehen, so wie das Probestück. Da die Angst immer wuchs, wollte ich die bittere Wahrheit nicht entdecken, wenn ich schon alles zusammengenäht habe. Also habe ich vorgestern einen Ärmel gewaschen... Und die Wahrheit war tatsächlich bitter: der Ärmel ist nicht genug in die Breite gegangen. Urr...

Ich halte nichts davon, sich zum Stricken zu zwingen. Es ist immerhin ein Hobby und soll Spaß machen. Also lege ich den Pullover jetzt beiseite und nehme erst wieder in die Hand, wenn ich Lust dazu habe. Hr. Knitterfrei braucht den Pullover ehe erst frühestens im Oktober. Ich bin jedoch ordentlich frustriert, weil das Ende ja schon so nah war. Ich will wirklich eine Pulloverstrickerin werden, aber wie stehen meine Chancen, wenn die ersten Erfahrungen so schmerzhaft sind?

neljapäev, 22. märts 2012

Ungeduld - Kannatamatus

Seit langem kein Projekt mehr fertiggestellt, da ich gleichzeitig an zwei Großen arbeite. Ich vermisse schon richtig das Baden eines fertigen Strickstückes, das anschließende Spannen und die Umwandlung, die ein Stück auf diesem Wege durchmacht.
Habe schon mehrmals überlegt, ob ich nicht zwischendurch was Kleines mache, um das wundervolle Gefühl des Fertigstellens zu erleben. Bin aber auf kein gutes Projekt gekommen. Vielleicht wäre jetzt der perfekte Zeitpunkt die zweite Socke mit Muhu-Mustern fertigzumachen.

Andererseits würde dies das Fertigstellen des im letzten Posting gezeigten Haapsalu Schals und des Pullovers weiter hinausschieben. Vom Pullover fehlen jetzt nur noch ein Ärmel und der Kragen. Und dann muss das Ganze natürlich auch noch zusammengenäht werden. Und mittlerweile ist der Frühling da und draußen waren's heute um die 17 Grad. Tjah, durch den Ärger mit meinem Arm und dem Ärmel ergab sich eine Verzögerung.
Hm, was geht am schnellsten, Pullover oder Socke?

Ma ei ole enam ammu tundnud naudingut ühe kudumistöö valmimisest. Koon ju hetkel kahte suurt asja korraga, kui ühest kõrini, siis nokitsen teise kallal. Tunnen tõsiselt puudust valmis kudumi pesemisest ja venitamisest, ning sellest imelisest muudatusest, mis selle käigus toimub.
Olen juba mitu korda kaalunud mini väikese projekti käsilevõtmist, et seda imelist naudingut tunda. Pole aga sobiva projekti üle komistanud. Äkki oleks õige aeg teine Muhu-mustriline sokk valmis kududa.

Teisalt lükkuks siis Haapsalu salli ja kampsuni valmimine veel kaugemale tulevikku. Kampsunist on puudu veel vaid üks varrukas ja krae, ning siis tuleks muidugi kogu värk veel ka kokku õmmelda. Vahepeal on muide kevad kätte jõudnud ja täna olid väljas 17 kraadi sooja. Mu käehäda ja varruka kudumisel tekkinud probleemid rikkusid plaani härra Knitterfreile kampsik veel sel talvel kanda anda.
Mis edeneb kiiremini, kamps või sokk?

laupäev, 25. veebruar 2012

Stand der Dinge / Asjade seis

Mu vasak käsi teeb üle hulga aja jälle valu. Oliiviõliga määrimine ei aita. Pean endale taas kudumiskeelu kehtestama. Kusjuures, kui ma koon, ei ole üldse valus. Aga muidu on, kui kätt üles tõstma pean. Valu põhjustajaks pean kudumist, sest valu tekkis peale eelmist laupäeva, kui istusin terve päeva teleka ees ja kudusin mõnuga härra Knitterfrei kampsuni varrukat.
Olen nüüd terve nädala edasi kududes hommikuti-õhtuti oliiviõliga määrinud ja paistab, et paljast määrimisest ei piisa. Tuleb siiski käsi rahule jätta. See kujuneb aga raskeks, sest härra Knitterfrei kampsuni valmimisest on puudu kõigest ühe nädala jagu kudumist.

Mein linker Arm tut wieder weh. Und das regelmäßige Schmieren mit Olivenöl bringt keine Abhilfe. Auf jeden Fall nicht, wenn ich weiterstricke. Muss mir wieder einen Strickverbot erteilen. Übrigens, wenn ich stricke, tut es gar nicht weh. Ich merke nur, dass der Arm am nächsten Tag wieder etwas stärker Schmerzt, wenn ich die Hand z.B. hoch hebe. Zum Verhängnis wurde mir letzter Samstag, wo ich den ganzen Tag vor der Glotze saß und mit Genuss an dem Ärmel des Nepal-Pullovers gestrickt habe. Am nächsten Tag waren dann die Schmerzen da.
Habe jetzt eine Woche lang morgens und abends mit Olivenöl geschmiert, aber das hat nichst gebracht. Muss dem Arm wohl doch Ruhe geben. Dies wird mir aber schwer fallen, da ich für den Nepal-Pulli schätzungsweise nur noch eine Woche brauchen würde.

Tolle kampsuniga läks nii, et varrukat kududes ei olnud mul vähimatki tahtmist ridu lugeda. Kasvatasin siis silma järgi ja umbes, ning avastasin tolle saatusliku laupäeva õhtuks, et piisav pikkus on käes, laius aga mitte. Terve päeva töö untsus. Panin siis kampsi kõrvale ja lasin asjal settida. Kudusin sel nädalal hoopis Haapsalu salli. Nüüd siis lõpuks rehkendasin kasvatamiste õige rütmi välja ja olen valmis edasi kuduma, aga käsi, va paharet viriseb. Mis teha, tuleb sundpuhkusele minna. :(

Der Pullover wäre ja auch schon fertig, aber ich war zu bequem fürs Reihenzählen und habe also die Zunahmen nach Gefühl und Augenmaß gemacht. Und natürlich am Abend dieses schicksalhaften Samstages festgestellt, dass ich die notwendige Länge habe, jedoch aber noch nicht die Breite. Habe dann enttäuscht (und auf mich selber sauer) die Arbeit beiseite gelegt und eine Woche lang an dem Haapsalu Schal "Sofia" gearbeitet. Gestern habe ich dann endlich das richtige Rhytmus für die Zunahmen ausgerechnet und bin bereit weiterzustricken, aber kann jetzt wegen der Schmerzen nicht. :(

Siinkohal aga siis asjade seis / Stand der Dinge:
Kampsunist on valmis esi- ja tagatükk. Varrukas läheb harutamisele, sellest jääb järele vaid värvel.

Vorder- und Rückenteil sind fertig. Von dem Ärmel bleibt nur das Bündchen erhalten.

Sofia salli pikkusest on valmis 77 cm ehk veidi üle poole. Pildilt on näha, et nupud sulanduvad ühtlaseks rombikujuliseks tombuks. Oleks ikka pidanud nr. 4,5 vardaga tegema, aga no eks venitamisel asi muutub ka veel. Lõnga tuleb igal juhul juurde tellida. Ühest lisatokist peaks piisama, aga igaks juhuks tellin kaks.

Von Sofia habe ich 77 cm fertig, d.h. etwa die Hälfte. Wie man auf dem Foto sieht, schmelzen die Nupps leider zu einem Klumpen. Hätte wohl doch die Nadelstärke 4,5 nehmen sollen. Beim Strecken wird sich hoffentlich noch was ändern. Ansonsten ist der Schal ein Traum! So leicht, so kuschelig, so warm! Ich werde aber mit Sicherheit mehr Garn bestellen müssen. Für die Randspitze reicht es ganz klar nicht mehr da ich von 4 Knäuel nur noch 2 übrig habe.

So, jetzt gehe in die Zwangspause. Hoffentlich reicht eine Woche.

esmaspäev, 20. veebruar 2012

Mein erster Haapsalu-Schal

Kui raamat tuli, vaatasin aukartusega. Mõtisklesin tegemise üle, valisin mustrit, mõtisklesin lõnga üle.
Kui lõng tuli, kudusin proovilapi. Kudusin 4,5 varrastega, numbrit üles ei kirjutanud ja kui siis paar kuud hiljem jaanuaris kudumisega alustasin, oli muidugi number ammu meelest. Salli alustasin nr. 4 vardaga ja proovilapist erinemise tuvastasin kui 15-20 cm kootud. No nii jäigi, aga no mispärast siis proovitükk kootakse, kui pärast ikka ei tea, mis ja kuidas. ;)

Nüüd koon. Vat ei tea mina, kuidas mõnel selline sallijurakas kahe nädalaga valmis saab. Ma nüüd küll võtsin Nepalist kampsuni kudumise vahele, aga kui no kahe nädalaga ma mingil juhul valmis ei saaks.
12. jaanuaril alustasin. Tänaseks on 60 cm pikkust käes. Mõnus kudumine!
Äärpits on veel valimata. Ausalt öeldes on mul selle kudumise ees hirm. Kuidagi kohutav ettevõtmine tundub. Elame, näeme.

Mustriks valisin Silvia Sofia.

Als das Buch kam, habe ich es mit ehrfurcht geblättert. Habe lange über das Muster und den Garn für meinen ersten echten Haapsalu Schal nachgedacht. Habe mich für Sofia und Austermanns Kid Silk entschieden. Als der Garn kam, habe ich einen Probestück gestrickt. Mit Nadelstärke 4,5 und das Ergebnis war perfekt. Als ich ein Paar Monate später mit dem Schal angefangen habe, merkte ich, dass ich die vergessen hatte. Gestrickt habe ich dann mit 4. Tjah, ist auch gut.

60 cm sind fertig. Wäre schon mehr, aber ich habe den Pullover aus Drops Nepal dazwischen genommen. Aber auch sonst könnte ich mir nicht vorstellen mit 2 Wochen einen Schal zu stricken, wie manche es schaffen. Seit 12. Januar bin ich jetzt schon dran.

Die Randspitze habe ich noch nicht ausgewählt. Das entscheidet sich später. Ich muss zugeben, vor dem Stricken des Randes habe ich ein etwas mulmiges Gefühl. Dies scheint mir sehr aufwändig. Mals sehen, wenn es so weit ist.

teisipäev, 24. jaanuar 2012

Die Drops-Wolle ist da!

Tjah, aega läks, aga asja sai. Drops Nepal nüüd lõpuks ometi tuli. 2 kuud pärast tellimist! Aga ta tuli. Ma juba vahepeal veidi muretsesin ja kontrollisin kaupmehe tausta ja meilasin talle. Sain vastuseks põhjalikke selgitusi Dropsi saatmisraskustest. Aga nüüd on ta siin. Just õiged värvid ja kogused. Töökaaslased, kellega koos tellisin, on ka rahul. Minu omast saab nüüd teispoolele palmikutega kampsun.


Das hat gedauert! Ich habe inzwischen sogar im Netz den Hintergrund des Händlers gecheckt. War schon etwas beunruhigt, aber die Wolle kam. 2 Monate nach der Bestellung! Hauptsache, sie kam. Und die Farben und die Menge waren richtig! Und jetzt wird daraus ein Männerpullover in Zopfmuster.

reede, 25. november 2011

Kiusatus


No ühe meestekampsuni jagu Nepalit juba tellisin, aga hirrrrrrmus kiusatus on veel tellida. Näiteks, et endale kududa samblarohelisest Drops Limast kampsik... No nii mõtted kogu aeg liiguvad sinna suunas! Aga ma vist ikka saan pidama. Varud on juba niigi suured ja kuluvad ka vaid kindakaupa.

Habe bereits Nepal für einen Männerpulli bestellt, aber die Versuchung ist soooo stark, dass ich mit den Gedanken spiele noch moosgrünen Drops Lima zu bestellen, um mir eine Strickjacke zu nadeln ... Ich kämpfe mit mir. Muss immer wieder daran denken. Aber ich habe ja mehr als genug an Vorräten und die vermindern sich nur um ein paar Hanschuhe und sowas.

reede, 21. oktoober 2011

Guinevere

Üks sõbranna soovib sõrmedeta kindaid. Ja kuna mul oli Julia Mülleri Guinevere juba ammusest ajast ostetud, siis valisin selleks just selle keerulise mustri. Ja seda sai kahetsetud. Üsna peagi peale alustamist juba. Aga jonnakas, nagu ma olen, siiski jätkasin. Kõige suurem kahtlushetk oli, kui mul olid juba ümber mõlema käe jooksvad lehemustri-lapakad kootud ja muster mulle üldse ei meeldinud. Mõtlesin, et meie Haapsali pitsmustrite hulgas on sada korda ilusmaid, miks ma siin seda käkki koon?! Ja siis mõtlesin Muhu vikkelkoes sukasäärtele ja kaalusin tõsiselt mõne sealse mustriga otsast alustamist. Aga siis ikkagi mõtlesin, et kui ma Guineveret nüüd lõpuni ei koo jääb mul sellest ehk nii vastik maitse suhu, et ei ürita enam kunagi uuesti ja muster sai ilmaasjata ostetud. Tegin siis käelapakad niiskeks ja tõmbasin teised sirakile. Ja ennäe, muster oli järsku täitsa lehemustri nägu ja kogunisti ilus! Otsustasin igal juhul jätkata.

***
Eine Freundin wünscht sich fingerlose Handschuhe. Da ich seit längerem im Besitz von Julia Müllers Guinevere bin, habe ich dafür genau dieses Muster ausgewählt. Diese Entscheidung habe ich ziemlich bald bereut. Der Tiefpunkt war, als ich die Laschen in Blättermuster fertig hatte und das Muster mir gar nicht gefiel. Ich dachte, wieso mache ich sowas, wenn unsere estnischen Haapsalu Lacemustern so viel mehr anzubieten haben. Oder warum nehme ich für die Lasche nicht ein Vikkel-Muster aus meinem Muhu-Buch. Andererseits habe ich gedacht, dass ich Guinevere -  wenn ich jetzt abbreche - wohl nie wieder anfassen werde und dann hätte ich die ja umsonst gekauft. Also, weiter machen! Habe dann die Laschen nass gemacht und gestreckt und sieh mal eine an, das Muster kam richtig zur Geltung und jetzt finde ich es wirklich schön!
***
Mis mulle selle mustri juures veel ei meeldi on selle keerukus. Ma ei ole veel nii rutineerunud kuduja, et mul suurt vaheldust vaja oleks ja vat see muster ei ole selline mõnus teleka kõrvalt kudumine. Ikka kontsentratsiooni on vaja. Ja täna, vabal päeval üksi kodus võtsin ma siis selle mustri järmise kontsentratsiooni nõudva osa ette: lapakate ühendamine Kitchener stitchi abil. Esimene on tehtud. Vägev! Ma oskan võluda!
Kuidas muidu nimetada seda, kui sellest:



saab see:

Fotol näib see üleminek nüüd kuidagi ebaühtlane, aga live on see parem. Ausalt! :)
Mulle hakkab Guinevere juba päriselt lõbu pakkuma!
***
Was ich bei diesem Muster nicht mag, ist die Konzentration, die es verlangt. Ich bin noch nicht so eine rutinierte Strickerin, die Abwechslung braucht, ich kann gut und gerne nebenbei mittelschwierige sachen stricken. Aber für Guinevere muss man sich echt Zeit nehmen. Zeit, die ich nicht habe. Die arme Freundin muss wohl noch eine Weile ohne Handschuhe auskommen.
Heute an meinem freien Tag allein zuhause habe ich mir Zeit genommen um den nächsten anspruchsvollen Schritt zu meistern: das Binden der zwei Laschen mit Kitchener Stitch. Wow, das war was! Aber siehe Fotos oben, es ist was geworden. Dieser Stitch ist eine Zauberei. Das Ergebnis sieht übrigens live besser aus als auf dem Foto, wo es eher unruhig wirkt.
Guinevere macht mir langsam echt Spaß!

kolmapäev, 19. oktoober 2011

Strickverbot!

Kole lugu. Kätega on häda. Esiti tegi häda vasak käsi (nii kõrgel, et peaaegu nagu õlas istus valu) ja siis parem käsi (esmalt randmest veidi kõrgem osa ja siis käelaba ise).Vasaku käe puhul kahtlustasin vaikselt kudumist. Üritasin asendit muuta, tööd teisiti hoida, kätt toetada. Ja oliiviõliga katsusin regulaarselt määrida. Sellest regulaarsusest esialgu asja ei saanud, hiljem küll, ja siis oli häda paari päevaga läinud.

Parema käe puhul kahtlustan kõike. Esmajoones muidugi pidevat arvutihiire kasutamist tööl, aga oma roll on ehk ka kudumisel, sest nii ei saa käsi ka õhtul kodus puhata.Oliiviõliga määrin regulaarselt. Randmepiirkonna valu kadus ühe ööga (Au oliiviõlile!), käelaba teeb veel tänagi muret.

Ma pole nüüd juba kolm päeva kudunud. Ma nii kibelen. Olen siin üritanud õmblemisest st. kahe paari pükste lühendamisest lohutust saada, aga see on vaid asendustegevus. Tahan kududa!
__________
21.10. - Käed korras! Ma koon! Elagu oliiviõli!

***

Ich habe Schmerzen. Zuerst im linken Arm, oben, fast am Schulter. Und dann in der rechten Arm, etwas höher als am Handgelenk und danach auch an der Handfläche. Bei den Schmerzen am linken Arm habe ich leise das Stricken verdächtigt. Habe versuch die Arbeit anders zu halten, den Arm zu stützen. Und ich habe versucht den Arm regelmäßig mit Olivenöl zu schmieren. Und als dann nach ca einer Woche noch keine Besserung kam, habe ich aus REGELMÄßIG wirklich REGELMÄßIG gemacht und dann hat es geholfen.

Bei der rechten Arm habe ich vor allem die Arbeit am Computer im Verdacht aber ein wenig auch das Stricken. 8 Stunden am Tag die Maus zu bewegen und am Abend zu stricken ist wohl zu viel. Diesmal habe ich aber sofort zum Olivenöl gegriffen und das Handgelenk war mit 24 Stunden wieder fit. In der Handfläche ist immer noch der Wurm drin.

Ich habe seit 3 Tagen nicht mehr gestrickt. Was für eine Qual! Habe versucht mich mit Nähen Hose kürzen abzulenken. - Ist nur ein schwacher Trost. ICH WILL STRICKEN!
_____
21.10. - Meine Hände sind wieder OK! Ich stricke wieder! Es lebe Olivenöl!

reede, 2. september 2011

100 % Polyacryl

Mida teha nelja 50-grammise toki lõngaga, mille koostiseks on 100% polüakrüül? Lisaks sellele on iga tokk eri värvi: 1*mündiroheline + 3 erinevat tooni valget.
Kingitus tuli südamest, kingi tegija on kudumisvõhik.
Mul ei tule ühtegi ideed.

Aga... Atoopilise dermatiidi puhul on kunstkiud ju sobivad... Äkki saab üks väike sugulane siis kunagi ühe kootud koti vms.

Was tun mit 4 Knäuel Garn aus 100% Polyacryl?
Dabei ist 1 Mal Minzgrün und 3 unterschiedliche Weißtöne.
Das Geschenk kam vom Herzen, der Schenker kennt sich leider nicht mit Wolle aus.
Ich bin ideelos.

Obwohl... Bei Neurodermitis sind Kunstfaser ja ganz ok, wenn ich mich richtig erinnere... Da bekommt wohl unsere kleine Nichte eine selbstgemachte Tasche oder sowas...