Issi vesti edenemine.

Seekord olin kudumi õige suuruse määramisel kuidagi eriti äpu. Proovilapp sai küll tehtud, aga ma mõtlesin, et kuna palmikuline muster kisub kokku, siis tuleb ikka julgelt suur kududa. No ja kuna mul pole meesteriiete suurussüsteemist erilist ettekujutust ja see, mis ema ütles isa särginumbri olevat, nii uskumaltult väike tundus, siis alustasin suuruse 54/56 kudumist. (No ja need tänapäeva suurused on ju niikuinii alati mingite supersaledate inimeste järgi määratud - mul on üks seelik nr. 46 ja ausalt, ma ei ole nr. 46.) Kudusin siis 10 cm valmis, ajasin ringvardapikenduse sisse ja avastasin, et vest on lai.

Alustasin siis suuruse 50/52 kudumist. Päris kümmet sentimeetrit seekord ei kudunud valmis, enne proovisin ja ikka oli lai. Järgnes suurus 46/48 millest kudusin taas valmis ligi 10 cm, et taas kord avastada, et ikka on liiga lai. Kusjuures ma koon ringelt, st. et ma olen nüüd ikka juba väga palju harutanud. :) 

No ja kuna nii selgus, et ka mustri kõige väiksem suurus (46/48) on liiga lai, siis ma mõõtsin taas kord proovilappi (ma-ei-tea-mitmendat-korda), võtsin pool numbrit väiksema varda ning jätsin küljesilmused ära. Nüüd on (LOODETAVASTI!) paras. Suurusnumbriks siis tõenäoliselt 42/44. 

Pean tunnistama, et ma ei ole suurem palmik- või aranmustrite kuduja. Mulle ei meeldi see silmuste järjekorra vahetamine. Abivarrast ma ei kasuta, mul on selleks mingi oma pusserdamistehnika (võib-olla on see laialt tuntud tehnika, ma pole uurinud, aga ma igatahes "avastasin" selle ise), aga tehnika tehnikaks, minu arst on see suhteliselt ebameeldivalt vägivaldne tegevus, ükskõik, mis meetodit kasutada: väänad ja pöörad, silmused on pinges, lõnga venitatakse ja kistakse... Ühesõnaga, kui tulemused nii kenad poleks, siis ma ei kooks mitte kunagi palmikuid.

Lõngast olen ikka veel vaimustuses. Väga-väga mõnus pehme on ja mõnus on kududa. Olen hetkel viienda toki kallal. 26 cm üldpikkust on kootud. Juhendi väikseima suuruse järgi jõuan 8 cm pärast käeavadeni. Sealt alates koon edasi-tagasi ridadena. Lõngast ei tohiks puududst tulla. Ehkki mulle tundub, et lõngakulu on suurem, kui lubatud, sest juhendi järgi peaks 450 grammist piisama. Ja mu Fairalpakal on 50 grammi kohta 100 meetrit lõnga, täpselt nagu originaallõngalgi. No, elame näeme.

fairAlpaka!

Da dieses Garn es verdient, auch in deutscher Sprache gelobt zu werden, nehme ich mir Zeit mal wieder auch auf Deutsch zu posten. (S. unten)

Naistepäeval (eelmisel reedel) tellisin. Ei oodanud peatset saabumist, sest helehall toon, mille kasuks koos õeraasuga otsustasime, oli otsas ja uus partii pidavat saabuma alles ligi 7 päeva pärast. No kiiret mul polnud. Isegi nautisin mõnusat ootusärevust.

Suur oli aga mu imestus, kui teisipäeval kella 10 paiku hommikul mailboxist teate leidsin, et lõngapakk teele saadeti. Ja veel rohkem imestasin kui mulle pärastlõunal pakk üle anti. Nii kähku tuli!

Kiskusin siis paki töö juures esimesel võimalusel lahti ja ma ei pidanud pettuma: imeline lõng! Nii ühtlane, nii pehme!

Tokikesed on kenasti kuuekaupa kottidesse pakitud. Nüüd ma siis tean, miks seda lõnga vaid 300 grammi kaupa osta saab. (Netilehel seisab ka, et see on üks punkt, mille abil hind soodne hoitakse. Saadetiste kokkupanemine on seetõttu ju lihtne ja kiire. Säästab personalikulusid.)

Esiti imestasin lõnga jämeduse üle, st. pigemini tema peenuse üle, sest kui 50 g kohta tuleb umbes 100 meetrit, siis peaks ta ju tunduvalt jämedam olema kui viimati ema kinnastes kasutatud Wolle Rödeli "Baby Alpaka" (50 g = 115 m). Silmaga ma küll mingit vahet ei märka. Aga kui siis mõlemad lõngad näpu vahele võtta, siis tunneb küll, et fairAlpaka on tihedam.

Lõngavöö soovitab vardaid nr. 3,5-4,5. Ma tegin proovilapi 3,5-ga ja ausalt suuremat varrast ma oma kudumistugevuse juures kindlasti ei võtaks (ma koon suhteliselt lõdvalt), isegi natuke juurdlema paneb, et äkki võtaks koguni vardad nr. 3, aga no selle otsustamisega on veel veidi aega.

Siin see proovilapp on. Juba pestud ka. Väga ei muutunud, vaid veidi karvasemaks läks. Pehmuses ka ei võitnud, sest see lõng on juba enne pesu niiiiii pehme, et veel pehmem ja siis oleks nagu kassi kõht. :)

Ahjaa, kui mõnda alpakat on raske ühtlaselt kududa ja alles pesu muudab koe ühtlasemaks, siis selle lõngaga seda muret ei ole.

Helehallist siis peaks isale sünnipäevaks vest tulema. Musta lõnga võtsin mingiks härra Knitterfrei tulevaseks kampsuniks. Eks ta üks silmaderikkumine selle värvi tõttu tuleb, aga meil on elutoas üks häeste võimas lamp, küllap ma selle all hakkama saan. Mustas on muide nii lahedad hallid karvad sees. Mulle meeldib.

Obwohl ich mir schon mehrmals vorgenommen hatte, keine Wolle mehr zu kaufen, bis die alten Vorräte geschrumpft sind, bin ich wieder schwach geworden. Vor ca 10 Tagen habe ich mich in einen Pullunder verliebt. Und diesen will ich jetzt meinem Papa zum Geburtstag stricken. Das Originalgarn wird nicht mehr hergestellt und auf der Suche nach Alternativen bin ich auf Baby Alpaka von FairAlpaka gestoßen. Tolle Wolle zu einem unschlagbaren Preis, war mein erster Eindruck. 

Nach einer Beratung mit meiner Schwester habe ich für Papas Pullunder den Farbton Hellgrau ausgewählt. Und da der Preis einfach so toll ist, musste ich auch noch Schwarz für einen zukünftigen Pullover für Herrn Knitterfrei dazunehmen. Am internationalen Frauentag (war ein Freitag) habe ich bestellt und damit gerechnet, dass es dauert, weil Hellgrau nicht mehr auf Lager war und auf meine nachfrage per Mail (noch am gleichen Tag) geantwortet wurde, dass die nächste Lieferung in ca 7 Tagen da sein wird. Ich hatte es ehe nicht eilig, da Papas Geburtstag erst Ende Juli ist.

Groß war mein Erstaunen, als ich bereits am Dienstag Vormittag eine E-Mail mit der Info vorfand, dass die Wolle zu mir unterwegs sei. Und noch mehr habe ich gestaunt als mir etwas später am gleichen Tag das Paket überreicht wurde!

Ungeduldig habe ich das Paket noch bei der Arbeit geöffnet und das Garn richtig toll gefunden. So weich, so gleichmäßig! Einfach perfekt! 1,5 Kilo Wolle vom Feinsten! Das Garn wirkt übrigens dünner, als ich dachte. Ich habe letztens Baby Alpaka von Wolle Rödel verwendet und dafür, dass diese 15 Meter mehr an Lauflänge hat, habe ich erwartet, dass FairAlpaka dicker ist. Mit Auge merkt man wirklich keinen Unterschied, jedoch zwischen den Fingern ist FairAlpaka deutlich dichter.

Einen Probestück habe ich auch schon gestrickt (die Wolle strickt sich übrigens sehr angenehm) und gewaschen. Das Strickbild ändert sich durch das Waschen kaum, das Garn blüht nur etwas auf und wird "alpakatypisch" haariger. An Weichheit kann das Garn gar nicht mehr gewinnen, so weich ist sie. Das Ergebnis ist auch schon vor dem Waschen sehr gleichmäßig gewesen.

Verwendet habe ich die Nadelstärke 3,5, bin aber noch am überlegen, ob ich vielleicht doch die NS 3 benutzen sollte, da ich ziemlich locker stricke.

Mein Fazit: Tolles Garn, toller Laden, tolles Service, toller Preis. Ich empfehle. 

No ei saa teisiti

Nüüd hakkab jälle õigustusi sadama, sest lugu on nii, et ma JÄLLE tellisin lõnga! Nagu eelmises postituses pajatatud, olen ma värskelt armunud. Esialgu oli küll plaan, kududa issi sünnipäevakingitus Drops Alpakast, aga vahepeal jõudis mulle ikka pärale, et too on selle vesti jaoks liiga peen. Kaalusin siis Wolle Rödeli Baby Alpakat, millest ema sõrmikud kudusin, aga ei jõudnud veel kaua kaaluda, kui poolkogemata ideaalsele lõngale sattusin.

Tegemist on uue netipoega Fairalpaka. Trusted shopsi hinne on hetkel 4.96. Lõnga ennast kiidavad juba paljud ostu sooritanud ja teiste hulgas ka disainer ja blogija Tina Hees, kellele muidu alpaka üldse ei meeldi. Ainus negatiivne asi on tingimus, et tellida saab vaid 300 grammi kaupa, st. X korda 300g.

No mis sa hing oskad öelda, kui kilo Baby Alpaka eest küsitakse 59.80 €, see teeb 50 g hinnaks 2.99 €, mis on odavam kui Dropsi Alpaka! No ja kuna 10. märtsini on Tina Heesi blogi lugejatele veel 10%-ne allahindlus ka, siis ma päris ainult issi vestilõngaga (helehall) ei piirdunud. Musta tellisin ka. Piinlik-piinlik, et ma jälle oma lõngaostukeelu vastu eksisin, aga ma ikka lohutan ennast, et see on vähemalt tore produktiivne rahakulutamine. Kui ma näiteks suitsu teeks ja ühes kuus sama summa tubaka eest välja käiksin, alles siis oleksid asjalood kehvad. Praegu on kõik hästi. Niikaua kuni koitõrje toimib.
(Appi! Kas see kõlas nüüd nagu sõltlase eneseõigustus?)

In love

Eile ma armusin. Esimesest pilgust.

Foto: Coats GmbH

Kuduja tunneb kudujat ja saab kohe aru, et juttu on vestist, mitte meesisikust selle sees. (Panin eile härra Knittefrei ka selle testi ette ja selgus, et ka mittekudujana tunneb ta mind piisavalt.)

No ja igatahes ma nüüd tean, mis issi minult suvel sünnipäevaks saab. Lõngaks on hetkeseisuga plaanitud Drops Alpaca (originaal on ka 100-protsendilisest alpakast, aga veidi paksemast: Schachenmayr Nomotta Alpaka). Värvi suhtes on otsus langetamata. Vaja õeraasuga nõu pidada.

Muster on pärit ühest Weltbild'i mustrikollektsioneerimisvärgist "Die ganze Welt des Strickens", mille üks mu töökaaslane tellinud on. Disaineri nime pole paraku nimetatud. No arvatavasti on see vest pärit mingist vanemast Schachenmayr Nomotta poolt välja antud ajakirjast. Vanemast, sest seda alpakat nad enam ei tooda.

No imeilus minu arust!

Kindad valmis!

Ja tulemusega väga rahul. Imeline lõng, suurepärased värvid, hea õpetus, mõnus kudumine. Paras jagu juhendi järgimist ja paras jagu vabadust. Nii mõnusad ja pehmed said. (Ma koon nüüd kindaid ainult 100-protsendilisest alpakast!)

Õpetust mainides pidasin silmas Kristi Jõeste "Kirjatud teekonda". Need on minu teised selle raamatu järgi kootud sõrmikud ja mulle istub tema juhend väga hästi.  

No, aga oleks siis ainult juhend. Ei, kogu inspiratsioon tuli sellest raamatust. Randme  keskosa on näiteks kootud leheküljel 40 asuvate Kihnu kinnaste järgi.

Selline nägi siis välja "toorik".

Aga kas siis sellest vähe! See raamat ajendas mind kudumile mustrit tikkima!

Kaalusin siis ühte ja teist kujundust ja kuna mu kujutlusvõime on vahel veidi kehvake, siis mängisin eri versioonid PAINT.NETiga läbi:

Otsustasin siis mööda väikest sõrme jooksva rombirea kasuks. Inspiratsiooniks "Kindad Tõstamaa roositud kinnaste ainetel" (lk. 20).
Lõpptulemus sai selline:

Loodetavasti meeldivad emmele ka!

Hahaa!

Eile käsitöökarbis tuhnides sattus näpu vahele tups tumepunast lõnga. Ohoo, vastupidiselt eelmises postituses väidetule on mul siiski emme mütsi lõnga näidis olemas! Võrdesin värve. Sobivad! Väga hästi sobivad! Vedas!

Minu uued

Hüppasin eile peale tööd lõngapoodi sisse, sest oli tekkinud idee kududa emmele sünnipäevaks eelmisel talvel kootud mütsi juurde sobivad sõrmikud. Lootust, just sama värvi sokilõnga leida, just väga palju ei olnud, sest ühest teisest suurema valikuga lõngapoest olin teisipäeval tühjade kätega välja tulnud. Aga ennäe vedamist: sain just sobiva värvitooni ja seda mitte mingisuguse argise sokilõngana vaid 100%-lise alpakana. Imepehme baby alpaka! Enam-vähem sama, mis Drops Alpaca. No ja kuna emme müts sai kootud samuti lõngast, kus alpaka domineerib 90%-lise osakaaluga, siis sobivad need kaks lõnga ju suurepäraselt. Mis puudutab värvitooni, siis see sobib mälu järgi. Tollest mütsist pole mul enam lõngajuppigi siin. Kõik on Eestis. Fotod on, aga seal on ju nende värvidega nii nagu ta ikka on. Nii et vaatame seda mälu asja. Minu arust täitsa sama värv sai.

          

Pildistatud väga erinevats tingimustes

Kindad saavad natuke teist värvi ka sisse (põhiliselt randmesse). Selleks teiseks värviks sai imeline kreemjas beeztoon:

    

Olin sel hilisel kellaajal ainus ostja. Müüjad sädistasid mõnusalt omavahel, olid minuga ka normaalselt meeldivad (ma olen siin vahel lõngapoe müüjates ikka väga pidanud pettuma). Lõng kotis, "Schönen Feierabend!" soovitud, tüürisin ukse poole kui möödusin kastitäiest Knit Pro Karbonzidest. "Oi, Karbonzid on tulnud!" kilkasin ma tahtmatult üle terve poe. 

Olin neid juba ammu oodanud ja kui siis see uus täiustatud partii (esimesel ei olnud metallotsi ja siis olevat vardaotsad narmendama hakanud) turule tuli, siis ma ikka umbes kord kuus kiikasin, kas meie kohalikud lõngapoed neid pakuvad. Isegi küsinud olin mitu korda, aga müüjatel ei olnud aimugi, mis need on.

Nüüd siis olid nad kohal ja minu kilke peale tuli üks müüja kohe minu juurde ja aitas mul väikest suurust otsida. (Nad olid kõik jämedused ja nii suka- kui ringvardad lihtsalt suure kastiga lauale asetanud. Täielik pudru ja kapsad!) No ja siis selle otsimise peale uuris too müüja mu vaimustuse põhjust ja ma siis jutustasin meie Eesti kindameistritest, kes imepeenikeste lõngade ja nõelajämeduses varrastega võrratuid ja vastupidavaid meistriteoseid kudusid/koovad. Selle aja peale olin ma ühed 1,5 millimeetrised sukavardad juba pihku saanud, kahjuks aga pikkuses 20 cm. Ma siis uurisin, et ega 15-sentimeetriseid ei ole. Müüjatel polnud jälle aimugi, et neid ka eri pikkustes peaks olema. Üks tormas siis taharuumi ja naases uue kastiga ja sealt koorusid siis välja ka mu 15-sentimeetrised kaunikesed. Müüjad siis tunnistasid, et nad olid neid Karbonze välja pakkides veel imestanud, milleks nood head peaksid olema ja kes neid peaks tahtma, aga nüüd olevat kõik selge. Jutustasin siis veel Muhu naistest, kes nende nõeltega imelist värvikirevust lõid ja ikka üritasid naabrinaist veel säravamate värvidega üle trumbata. Too taharuumi tormanud müüa oli selle kõige peale meie kindameistritest nii huvitatud, et lasi mul paberilipakale "Meite Muhu mustrid" kirjutada, et ta saaks seda pärast googeldada.

Vat see oli lõngapoekülastus, nagu see minu ettekujutuses alati peaks olema!

Lonkavat loogikat ei aita ka kõige targem raamat

Soetasin targa raamatu: "Strickmode selbst entwerfen: Ein Design-Workshop" (originaal: Knitwear Design Workshop A Comprehensive Guide to Handknits) Autoriks Shirley Paden. Raamat õpetab kudumite kujundamist, erinevate kaeluste, varrukate, kinnituste kudumisvõtteid, räägib materjalidest ja erinevatest põhisiluettidest. Ja rehkendust õpetab ka. Ühesõnaga tegeleb kudumi planeerimisega algusest lõpuni. Ja nelja kampsuni juhendid on ka sees. Ameerika Amazone'is on see ostjatelt saanud palju kiitust. Saksamaal tuli alles  selle aasta jaanuaris välja.

Mul on ambitsioonid. Tahan ikka ise ja ise. Ei taha ilmtingimata kellegi juhendi järgi kududa, tahan ise kujundada. No ja ühe juba panin kokku: titakese kampsuni. Puhtalt intuitsiooni järgi kudusin nii nagu torust vardast tuli. Vist ühe korra ainult suuremalt harutasin. Läks õnneks. Aga tegelikult tahaks ju harutamist vältida, sest teinekord võib seeläbi ikka väga palju tööd ja vaeva luhta minna. No ja siis nüüd militaarrohelist kampsi kududes tahtsin kohe teha nii nagu päris. Et siis raamatu järgi teen rehkenduse ja puha. Tegingi. Ja omast arus nii hea rehkendus sai. Kõik kohe jooksis ludinal ja ka kontrollrehkendus kinnitas eduootusi.  Kudusin siis isukalt kuni...

Eile õhtul avastasin, et minu V-kaelus on ikka üks väga väike v. Koon raglaanlõikelist kampsi ülalt alla. Plaan oli selline, et raglaanijoonte juures tulevad kasvatused ja siis kaeluseservas samuti, kuni esitüki silmuste arv on tagatüki silmuste arvule järele jõudnud. Siis ühendan esitükid ja edasi koon ringselt. No ja minu rehkenduse järgi kulus selleks just nii palju ridu, et kaelus saaks piisavalt sügav. Eile õhtul lihtsalt huvi pärast lugesin silmused üle, et teada saada, kaugel mul see ridadelt ringidele üleminek veel on ja siis selgus, et mul on esitüki tarbeks juba rohkemgi silmuseid loodud kui tagatüki tarbeks. Et misasja? Kuda siis nii saab, et enne ei olnud miskit ja nüüd on üle? No ja siis avastasin, et ma ei olnud oma rehkenduses kaeluse servasilmuseid arvestanud!!! Lähtepunktis oli minu arvates seljatükis 29 silmust ja mõlemas esitükis 1, st. kokku 2. No ja tundub ju, et kahest esitüki lähtesilmusest on seljatükile järele jõudmiseni piiikkkk maa kui igas teises ringis lisandub kaelusava servas 2 silmust. Aga ma olin unustanud nood 2x10 silmust kaeluse servapalmikus! Ja nii osutus tegelikuks lähtepunktiks 22 silmust!
Küsimus: mitu rida kulub 29-le seljatükisilmusele järelejõudmiseks? 9! Kõigest 9! Urrr! See pole kaelusauk ega miskit!
No kuda saab nii tähelepanematu olla!?!!

See on siis hetkeseis. Kuni kapuutsini tuleb üles harutada ja uus rehkendus teha. Kuidas kaelus kujuneb, kui iga nelja rea tagant kasvatada, veel ei tea. Tuleb uuesti rehkendada ja väike tööproov kududa. Oh seda lonkavat loogikat ja hajameelsust!

Kaks kampsunit!

Paistab tõesti, et pärast härra Knitterfrei kampsuni lõpetamist on mind tabanud suurusehullustus. Koon nimelt hetkel kahte kampsunit korraga. Varem pelgasin nii suuri projekte ja nüüd siis kaks korraga!

Neist esimese jaoks oli mul lõng (Dropsi Verdi) juba sada aastat (juulist 2011) olemas. Novembris oli kord selline auk projektide vahel, et üks asi oli just valmis saanud ja teisi käsilolevaid ei tahtnud nähagi (nagu näiteks härra Knitterfrei kampsunit). Nii sai siis varude kahandamise eesmärgil selle kampsiga pihta hakatud. Iseenesest kiire kudumine, sest lõng võetakse kolmekordselt ja vardaks number 8!!! Aga no selliste luuavartega ei ole kudumistempo vähemasti minu puhul suurem asi, nii et väga kähku ta ikkagi valmis ei saa.

Muster on pärit Dropsi varamutest. Olen endale juba ammu sellist suurt sooja kampsunit tahtnud, millesse end külmadel talveõhtutel kerra tõmmata. Nüüd küll otsustasin, et teen juhendist veidi lühema, aga soe saab ta igal juhul. Esitükk on valmis. Tagatükist umbes pool.

Teisena koon samuti Dropsi lõngast. Seekord siis tollest peenikesest militaarrohelisest Alpacast. Alustatud sai täiesti uskumatul põhjusel. Nimelt sain eelmisel nädalal töö juures iga päev 8 tundi istutud ja "õpipoisse" juhendatud. No ja kuna ma muidu kogu aeg tunnen vajadust arvutihiir oma kätte krabada, sest "õpipoisid" on alguses nii saamatud, on mul vaja oma käsi tegevuses hoida. Seega oli vaja kudumistööd, mis suurt kontsentratsiooni ei nõua. Too suur kampsun sobiks iseenesest hästi, aga no, kes neid hiiglaslikke lõngakerasid tööle kaasa viitsib vedada. Ja kuna mul polnud vähimatki isu hetkel pooleli olevat sokki edasi kududa (kuidagi ei saa hetkel kannast üle), siis oli midagi muud vaja. Militaarrohelise kampsiku kavand oli peas juba valmis, niisiis panin selle varrastele. Veider mõelda, et mu vähe-kontsentratsiooni-nõudvaks-projektiks on KAMPSUN! Tegelikult ühe korra juba veidi harutasin, aga mitte sellepärast, et poleks tähele pannud, mida teen, vaid sellepärast, et mõte oli lõpuni läbi mõtlemata.

Alustan taas kord kapuutsist, sellele peaks järgnema ülalt alla kootud raglaan ja V-kaelus. Lahe on see, et vardad on number 3. Täielik vastand teisele kampsunile ja hea vaheldus. Huvitav, kaua läheb, kuni valmis saan.

Valmis, valmis, valmis!

Tegelikult sai ta juba nädal tagasi valmis, aga pilta ei olnud ja siis jäi postitamata.
Täna aga näitas end päike ja nii said pildid kohe tehtud.

Niisiis, minu suurtöö sai 19.01.2013 valmis. Alustasin teist 27.01.2012, nii et ei läinud aastatki! :)

No ja oli temaga häda, mis oli. Tulemus on igati õnnestunud! Alul oli küll plaanis, et varrukaotsi üles ei keera, aga kui siis õlad varrukate raskuse all laiaks venisid, olid varrukad ühtäkki liiga pikad. No aga üles keeratult pole ka häda.

Krae tegin teistsuguse, kui orginaalil. On teine muide kahekordne. Ja kui enne pesu kampsun veidi kratsis ja ma kahtlesin, kas kahekordne krae äkki liialt kratsima ei jää, siis see kartus oli küll asjatu. Selgus, et Drops Nepal läheb pesus NIIIIIIIIII pehmeks, et kohe lust ja lillepidu.

Tjah, mis siis veel öelda. Hm, nagu ei olegi... See on esimene täismõõdus kampsun, mille ma lõpuni valmis kudusin. Nüüd tean, et olen selleks võimeline. ;) Hea teadmine! Alustasin kohe uuega. Seekord mulle.

Ravelry sissekanne

Silmuseline vs. sõlmeline serv

Juhtub harva, et ma kaks korda päevas postitan. Täna on harv päev.

Sallihullu päevaraamatust sain teada, et ETV2 lehel saab vaadata vanu - 20 aastat vanu!!! - Lõngakera saateid, kus Tiina Meeri õpetab igasuguseid kudumisvõtteid. Viskasin siis täna uudishimulikult pilgu peale ja oi, kui lahedad need saated on! Selline võrratu 90-ndate alguse koloriit. No ja Tiina Meeri on ju klass omaette. (Mu mehe ütlus, et te eestlased ju ei hinga ka rääkides, saab jälle kinnitust.) Ta on nii ilmekas, parajalt tempokas ja kohati mõnusalt range.

Mina ei tea, kas ma ei pannud omal ajal tööõpetuse tunnis tähele või meile ei õpetatudki seda (õeke, mida sina arvad?), aga no mina igatahes avastasin seda saadet vaadates, et härra Knitterfreile kootava kampsuni küljeservadest on üks silmuseline ja teine sõlmeline, ehkki ma omast arust teen õigesti st. taotlen silmuselist serva. Kust kohast see sõlmeline siis tuleb?

No ja kel sama küsimus, siis vaadake Lõngakera teist saadet. Mina olen vaimustuses!

Ja juhuks, kui see saade 10 aasta pärast enam üleval ei peaks olema, ma aga taas sama küsimuse ees seisan, siin lahendus:

Tagasiminekurea viimane silmus tuleb alati kududa parempidi ja siis pista varras uue rea esimesse silmusesse pahempidise kudumisvõttega ning viia lõng esimese ja teise silmuse vahelt läbi töö taha. Nii lihtne ongi.

Ei vedanud

Läksin üleeile kiirustades kodust välja. Teel metroosse avastasin, et mul on kaasas ainult üks must sõrmik. Kaotasin teise ära, käis peast läbi. Ja teine mõte oli, et ah, nüüd saab hakata uusi toredaid sõrmikuid kuduma! Ranne kirju, käsi must. Noh, et sobiks kenasti peaaegu kõigega.

Kaotusvalu ei tundnud. Need olid sellised poest ostetud odavad ja prostad kergelt karvased sõrmikud suuruses: sobib kõigile. 

Kui õhtul koju tulin, leidsin teise sõrmiku esikust kapi pealt.
Ei vedanud! So eine Mist aber auch! ;)

Üks arusaamine st. mõtiskluse lõpp

Jätkan sealt, kus eelmisel korral pooleli jäi:

Ja nii ma tellisin kampsunijagu Dropsi Alpakat ja proovilappi kududes jõudsin ühe olulise arusaamiseni...

Nimelt hakkasin nuputama, missugune kampsun sellest militaarrohelisest alpakast tulema peaks ja kuna palmikutega kampsuni jaoks tundus lõnga napiks jäävat, otsustasin vikkelkoe kasuks. Kudusin siis "Meite Muhu mustritest" ühe sukasäärekirjaga proovilapi ja pesin ta ära.

Kahjuks ma ei oodanud, et koepind nii palju muutub, muidu oleks ikka ühe "enne" foto ka teinud. Igatahes sobis muster väga kenasti selle lõnga juurde ja ma juba nuputasin tegumoodi. Ja siis tuli see proovilapi-pesu. No ja ma ikka räsisin teda julgesti, et aru saada, kuidas see beebialpaka igapäevaelule reageerib. Ja mis ta siis tegi? Karvaseks läks. Väga alpakalikult karvaseks. Ei topiliseks ega lihtsalt kohevamaks, vaid ikka kohe kenasti karvaseks. No ja siis see karvasus - mis mulle iseenesest täitsa sümpatiseerib - sõi mu hoolega kootud vikkelmustri ampstigi! ära:

No näha seda mustrit ju ikka on, aga enam mitte nii selgelt, kui enne pesu. Tühi vaevanägemine, otsustasin ma. Selline aeganõudev vikkelmuster lihtsalt ei ole alpaka jaoks piisavalt reljeefne.

Muide, karvalisust on siin hästi näha:

Pildil klikkides näeb suuremalt

Kohe nagu sellised kassikarvad on minu arust. :) Tüüpiline alpaka.

Kui ma seda hiidpikaks veninud mõtisklust-meenutust-aastakokkuvõtet 18. novembril alustasin, oli mu sooviks omaenese mõtetes-kujutelmades selgusele jõuda, emotsionaalne blokaad ületada ja lõpuks ometi taas härra Knitterfrei õnnetu kampsun kätte võtta. Tollest on puudu ju ainult varrukad ja neid olen ma sel aastal ju juba kaks korda kudunud ja kaks korda harutanud. Alustasin kampsuniga 27. jaanuaril (siin Ravelry-sissekanne). Esi- ja tagatükk edenesid kiiresti, siis tulid varrukad... Mõlemad kudusin valmis ja siis juba muretsesin, et liiga kitsad, aga kuna proovilapp omal ajal laienes pesus korralikult, siis lootsin, et pesus ka varrukas laieneb. Enne külgeõmblemist pesin siis igaks juhuks ühe varrukatest läbi ja avastasin, et ikkagi on kitsas, sunnik. Aprilliks olin nii pahur, et panin pussaka kõrvale. Augustis proovisin uuesti. Hoolimata suuremast vardast ja silmuste arvust, jälle sama lugu.

Töökaaslasest kogenud kuduja, kellega oma muret arutasin, soovitas lihtsalt teine muster võtta, sest äkki mu originaalist jämedama lõngaga on palmikud varrukatel lihtsalt liiast. Ma ei raatsinud originaalist lahti lasta...

Niisiis... kui ma nüüd oma alpaka-proovilapi ära olin pesnud, siis kiusasin meest ja arutlesin temaga selle lõnga ja proovilappide ja kudede teemal ja võtsin palmikkoe näidiseks selle murelaps-kampsuni ebaõnnestunud varruka kapist välja ja mida ma kohe käe all tundsin: kõva! Kude on liiga kõva! Lõdvemat kudet on vaja, et lõng saaks hingata, palmikud kogu oma ilus hiilata ja valmisprodukt vabalt langeda! No eks ma seda eelnevalt ka kahtlustasin, aga seekord oli see kohe selline kirgas äratundmine, et ...! No ja siis sellele lisaks veel ka tarkusetera, mida ma ka enne teadsin, aga just selle vikkelkoes proovilapiga värskelt kogesin: Tuleb valida lõngale SOBIV muster!

Ja siis olin ma lõpuks ometi valmis originaalist lahti laskma ja varrukate jaoks muid koepindu vaagima. Enne seda võtsin aga uuesti vardad, lisasin varrukalaiusesse veel paar silmust ja kudusin oma uue käekirjaga (aprillist-augustist saadik on mu "käekiri" lõdvenenud) veel viimast korda seda originaalmustrit. Ja kasvatamiste kohale ei kasvatanud uusi palmikud, vaid kudusin lihtsalt parempidist kudet (niikuinii kampsuni küljed on ka lihtsas parempidises koes), see ju ka teeb laiemaks. Ja nüüd on korras! Varrukas on paras! 

Ma olin nii happy, et kudusin esimesel päeval kohe peaaegu terve varruka valmis. See oli 29. detsember ja ma veel omaette itsitasin, et kui nüüd homme teise varruka kooks ja 31.12. kampsuni kokku õmbleks, saaks ta ikkagi veel selle aastanumbri sees valmis!!!
Aga selline maraton ei oleks ju kätele hea ja pealegi ei ole mul iga päev nii palju aega ka. Igatahes enne 27. jaanuari 2013 peaks see kamps ikkagi valmima, kui nüüd uusi apse ei teki.

Nende uute arusaamistega tõmban käsitööaastale 2012 joone alla ja tunnen end tohutult palju kogenenuma ja rikkamana!

Head uut käsitööaastat 2013!

Mõtisklus jätkub / Fortsetzung

Niisiis... 

Lisaks sokkidele sai sel aastal kootud ka kindaid. Kohe kindamaania tuli. Eestis puhkusel käies sai soetatud Kristi Jõeste võrratu raamat "Kirjatud teekond". Olin raamatu ilmudes selle kohta netis üht-teist lugenud ja mõelnud, et nagu tahaks. Ostmise ajaks oli meelest läinud, et raamat on ka juturaamat. Ostisn kuidagi kiirustades ja muuseas, sest kui poleks ostnud, oleks kripeldama jäänud. Kui siis autos raamatu lahti lõin, ehmusin esmalt ära, et mis juturaamatu ma endale soetanud olen! Nii vähe õpetusi sees. Tänaseks olen aga raamatust siiralt vaimustuses. Leian, et õpetuste osa on just nii mahukas kui vaja.
Selle raamatu tarkustest valmisid mu esimesed näpikud:

See oli muide omamoodi verstapost, sest ma arvasin varem alati, et sõrmikute nikerdamine käib mul üle jõu. Kõlab ehk arrogantselt, ent vahepeal olen ma veendunud, et ma saan kõigega hakkama, mis kudumisse puutub. :) Iseasi on, kui vaevaline või nauditav oleks üks teekond hirmkeerulise või -mahuka tulemuseni. No ja nii ma siis ikka valin oma projektid selle järgi, mida hetkel vaja ja millist lõbu see teekond mulle lubab.

No ja siis said lõbu pärast ühed "sõrmitud" ka kootud:

Sõbrannale üllatuseks ja talle väga meeldivad. Kuna tal käed kogu aeg külmetavad, on need hetkel tema "tööl-kodus-puhkehetkel"-kaaslased.

Ja siis sai sel aastal kootud 5 mütsi, millest kaks läks harutamisele, aga ülejäänuid kantakse mõnuga. Ja kaks Haapsalu salli-rätti võtsid ka kuju. Kui mu suurteosest Sofiast olen juba mitu korda heietanud, siis Lilleaia rätti pole poole sõnagagi maininud. Sellel rätil on minu silmis veidi kurb saatus ja sellepärast pole tahtnud temast pajatadagi.

Kootud sai ta sünnipäevakingiks ühele roosafännile töökaaslasele. Tagant järele mõistan, et ma lähtusin seda kingitust tehes rohkem enda kui kingisaaja väärtushinnangutest, nii et lõpptulemus on mu enda süü. Täitsin endal ühe pitsilise unelma: kududa beebiroosat mohääri. Kuna ma ise midagi sellist ei kannaks, siis näis too roosafänn töökaaslane mulle ideaalse adresaadina. Tjah, nähes aga sünnipäeval kinki üle andes saaja reaktsiooni, sain aru, et olin mööda pannud. Ta oleks vist rohkem rõõmustanud satsialli üle. Viskas mu töö vilja hooletult tagatuppa voodile, nagu häbeneks mu kinki teistele külalistele näidata. Ja hiljem rätti kätte võttes käkerdas ta selle jutu käigus nagu muuseas palliks ja muudkui muserdas ja mudis ja ... ma vaatasin teda kui halvatud ja süda karjus sees... Sel päeval tõotasin endale, et tulevikus koon vaid neile kaasinimestele, kelle kohta tõesti tean, et nad käsitööd hinnata oskavad.

Muide, kuna Lilleaia räti originaale servakiri mulle ei meeldi, siis kujundasin selle ümber. See oli mulle esimeseks korraks ise Haapsalu mustritega mängida ja uusi kujundeid luua.

Aga nüüd kampsunitest. Sel aastal kudusin ma esimest korda elus ühe kampsuni ise päris valmis. Minu varasemad katsed pole just eriti kuulsusrikkad. Mu kõige esimesest kampsunist jäid puudu varrukad, need kudus ja õmbles külge mu armas õeraasuke. Teisest alustatud kampsunist valmis vaid seljatükk. Too on senimaani vanematekodus kusagil kapis. No ja siis härra Knitterfrei kampsuniga on hetkel asjalood nii nagu nad on... Nii et see oli siis suur tulemus, et sel aastal ühe kampsuni päris valmis kudusin:

Tjah, ega ta täismõõtu ole, aga igatahes valmis! :) Ja ise kujundatud ja minu esimene ülalt alla kootud raglaan ja pealegi veel kapuutsist alustatud! No olgu ta nii pisike kui on, aga ma olen tulemuse üle ikka tegelikult väga uhke.

Ja kui kududes sai hullult muretsetud, et kas suurus ikka saab paras, sest toona ei olnud ma oma väikest õepoega veel ihusimaga näinud ja pealegi oli suvi ja täpselt ei teadnud keegi, mis mõõtudes väikemees talvel olema saab. Nüüd on põnn täpselt poole aastane, on talv ja kampsun istub kui valatud ja nii palju on igatahes veel ruumi ka, et kevadeni läheb selga!

Üks suurem kampsunilaadne töö, mis ka lõpetatud sai, oli Chilly. Vat sellesse mustrisse ma armusin. Esimesest pilgust ja kõrvuni. Originaallõnga hinnaga ma nõus ei olnud. Pean 60 eurot varrukateta kudumi jaoks liiga paljuks. No ja oleks siis mingid ebatavalised materjalid mängus. Ei, tavaline lammas. OK, Shetlandi oma, aga siiski. Ma siis otsustasin Eesti (või ma ei tea, kust kohast Raasiku oma villa ostab) lamba kasuks ja kombineerisin julgelt. Värvivahetusega Kauni ja Aade Artistic said värvide kaupa kerakesteks keritud ning originaali 24! värvitooni sel kombel asendatud. Pusimist oli ja sehkendamist, aga ma nautisin iga minutit. Ma armastan ehtsat ja ehedat maavillast lõnga!

No ja kui siis veel kudumiseks läks... Veel suurem nauding! Kõik need värvid! Mõnus karune lõng! Isegi lõngaotste peitmine oli nauding. Muster iseenesest on lihtne. Geniaalselt lihtne! Mulle ei meeldi mitme lõngaga korraga kududa. Selle pluusi puhul ei olnud see kunagi vajalik. Kahevärvilised read tekivad nii, et põhivärviga kootakse ja lihtsalt vahepeal tõstetakse silmus kudumata lihtsalt üle ja nii lisandub eelmise ringi värv ja tekib mulje nagu oleks kootud kahe värviga. Lisaks veel pahemidised silmused ja saadud effekt meenutab üllataval kombel Muhu nupilisit kudet.

Selle pluusikese pildistamine on aga tõeliseks pähkliks kujunenud. Mul ei ole just eriti spets kaamera (videokaamera fotofunktsioon) ja seni pole selline pilt õnnestunud, mis mu Chilly täie ilu edasi annaks.

Parimad pildid on need:

***

Tegelikult on värvid ilusamad: tumeroheline sügavam ja kollased-oranzid toonid säravamad. Igatahes on see mu hetke lemmikkudum. Tükike päikest hallides talvepäevades.

Ühtekokku ostsin selle projekti jaoks uut lõnga 42.11 EUR eest, aga mitmeid värvitoone on veel ühe väiksema projekti jagu üle. Natuke kasutasin ka juba olemaolevaid lõngu. Kulunud materjali maksumus jääb aga kindlasti alla 40 euro. Ja mu tulemuse värvid meeldivad mulle rohkem kui originaali omad.

Kuna ma sain suhteliselt peene lõngaga ja number 3 vardaga siiski suhteliselt suure asja valmis, siis söandan tulevikuski nii peenest lõngas kampsuneid kududa. Ja nii ma tellisin kampsunijagu Dropsi Alpakat ja proovilappi kududes jõudsin ühe olulise arusaamiseni...

Kuna see postitus on jälle jube pikaks veninud, siis arusaamisest tuleb uus.

Doppel-Oops

Oh, ma JÄLLE tellisin lõnga. Ma ometi olin ju juba oma pool aastat tagasi otsustanud enam mitte tellida, kuni varusid kahandanud pole. No aga siis tahtis sõbrants endale loopi ja peale pikka vaagimist me mu lõngakastidest siiski ideaalset lõnga ei leidnud, no ja siis osutus ideaalseks Dropsi BabyAlpaca Silk, millest mul juba 5 tokki kastis ootamas (värv nr.  8112 - jääsinine, milles ma olen tegelikult pettunud, sest reaalselt ei ole see nii särav toon kui netilehel, pigemini selline sinakashall). No ja kuna sõbrants tahtis tumesinist, millegagi kombineerides, siis sai tellitud mereväesinine ja hall ning nende juurde lisandub kudumisel üks tokk minu jääsinist. No ja kui ma siis tellima hakkasin - sõbrantsi jaoks ju ikka - siis sai ju vaadatud ja imetletud, et mis kenasid Alpakasid neil seal Dropsis veel on ja nüüd Alpaka-nädalatel veel ah, mis imelise hinnaga... no ja nii need Drops Alpaka tokid pühapäeva õhtul mu ostukorvi pudenesidki ja täna peale minu arust jube pikka ootamist oli pakk kohal ka.

Tellitud sai värv 7895 - tume armeeroheline. Esimesel pilgul ehmusin, et nii tume, aga siis otsustasin, et liiga tume pole ta mitte. Ilma konkreetse projekti ideeta ta taas soetatud sai. Eest lahtikäiv kampsik tast tulema peaks. Kõik muu on lahtine. Nii põnev! Disaini valimine on üks mu lemmikprotsesse!

Ich habe schon wieder Wolle bestellt. Nix da mit Wollverbot und festen Vorsätzen! Eine Freundin wünschte sich ein Loopschal und als wir in meinen Wollkisten nicht so richtig fündig wurden, habe ich für sie etwas von Drops BabyAlpaca Silk bestellt. Und wie so oft, führte eins zum anderen und am Ende hatte ich in meinem Warenkorb auch noch 10 Knäuel Drops Alpaca für eine Strickjacke für mich. Tjah, bin schon wieder schwach geworden. Was kann man da machen?!