Vaatan taha, vaatan ette

Ma pole küll suur aastavahetuse tähistaja, aga igasugu kokkuvõtted meeldivad mulle küll. Oma seekordsega olen üsna hilja peale jäänud, aga parem hilja kui mitte kunagi.

Kuidas siis kuduaasta oli... Endal on tunne, et jube vähe olen kudunud. Tegelikult kudunud olen küll, aga tunne on, et ette ei ole just palju näidata. Aga äkki nüüd meenutades tuleb siiski välja, et polnudki asi nii hull.

Aasta esimestel nädalatel sai valmis üks kaua tehtud kaunikene. Tänaseks on tema saamisvalu juba peaaegu ununenud ja lai rahulolu maad võtnud. Kahju vaid, et talv nii soe ja mees nii külmakindel. Meil on toasoe enamasti kergelt alla 20 kraadi, aga tal on sellest hoolimata ka ilma kampsunita soe. Pean aga hoolsalt koitõrjet tegema, et suurteos järgmisel talvel võtta oleks.

Jaanuaris sai varrastele löödud militaar-rohelisest Dropsi Alpakast kampsun, mis tänaseks sugugi edenenud ei ole. Tegemist on omaloomingulise katsetusega, mida koon kapuutsist alustades. Kui aga kaeluse rehkenduses võrratu loogikaveaga hakkama sain, jäi kogu asi seisma ja uued pakilisemad projektid tulid peale. Viimasel ajal mõtlen selle kampsi peale aga üsna sageli. Seda enam, et uued ideed tulevad peale ja üsna tõenäoliselt alustan päris otsast. (Üks aasta 2014 eesmärk: kududa valmis militaarroheline kampsun!)

Rohelisega samal ajal kudusin oma kudumisloo senist kõige suuremat viga. (Loodetavasti see mu suurimaks veaks ka jääb). Tegemist on Dropsi Verdiga, millest sattusin vaimustusse eelkõige tolle mustri pärast. Vilistasin üsna suurele akrüüli ja polüestri osakaalule selles lõngas ja saama pidi sellest mõnus-kodune-soe chillimiskampsun. Kui jube on kududa nr. 8 varrastega, ma pikemalt kirjutama ei hakka. Lühidalt öeldes oli see selline vaev, et ma tegin kampsuni lühema kui plaanitud, sest pikemaks ma lihtsalt ei suutnud end sundida.
Soe ta sai, seda ma tunnistan. Aga mõnust on kandmise juures asi kaugel, sest see lõng torgib! Ja torgib ikka korralikult. Isegi kui mingi pikkavarrukaline asi alla panna, ikka torgib sellest läbi, kusjuures ma ei ole just kõige tundlikum inimene. Aga see ei ole veel kaugeltki kõik, sest ma ei saa maha vaikida mu õe kommentaari hetkel, kui ta mind ühel õhtul Skypes selles üllitises nägi: "Nagu mingi Leopold!" Nii vist olid ta sõnad. No aga, kui üks mitte-just-piitspeenike-rindu-omav-naisinimene paneb selga kolmekordselt-võetud-mohäärlõngast-patentkoes-kampsuni, siis ei ole midagi muud oodatagi. Fakt! Ja tagantjärele tarkus! Igal juhul oli see VÄGA õpetlik kogemus!
Ära ma teda veel visanud ei ole. Kodututele ka ei ole andnud. Ega siis nemad ka torkivat asja kanda saa. Aga soe on ta kurivaim küll...

Teemavahetus:

Mul oli sel aastal ambitsioon, et kõik mu Eesti-pere liikmed saavad kootud sünnipäevakingituse. Emaga tegin algust. Tema sai kindad. Üks mu seni õnnestunumaid mustri-värvi-kombinatsioone.

Neile kinnastele järgnes isa vest, mis valmis juuniks. Kuidagi jõudis mulle selleks ajaks pärale, et on väga niru kuduaasta, sest kuus kuud oli möödas ja mul polnud suurt midagi ette näidata. Isegi isa vestiga ühte komplekti kuuluva õepoja vestikesega läks terve igavik. Aga valmis tema sai ja siin need kaks poissi on. Ja ma pean ütlema, et olen tulemusega igati rahul ja kingisaajad ka. (Vähemasti need, kes pikemalt rääkida oskavad ja need mitte-oskajad pole minu teada ka veel "ei" öelnud, ehkki seda nad juba oskavad.) See väike vestike oleks võinud veidi suurem saada, sest ega kasvamiseruumi just väga palju ei saanud. Aga selle talve saab väikemees seda igal juhul kanda.

Järgmine sünnipäevalaps oli mu tädi ja tema sai sõrmikud. Vaevlesin sel puhul üsna kaua värvi valides ja otsustasin lõpuks siiski praktilise musta kasuks. Tädi oli ema kinnastest väga suures vaimustuses, seega oli latt üsna kõrgel. Ma kardan, et päris selle latini ma nende kinnastega ei küündinudki. Nagu natuke tavalised said. Ma unistasin küll siidiniidiga tikanditest, küll väikestest pärlitest, aga mõlemad jäid peategelaste puudumise tõttu ära. Aga tublid, soojad ja ilusad kindad said sellegipoolest.

Kord juba kindalainel, valmisid toredale töökaaslasele sõrmitud. Mõnus muster + imeline lõng = õnnelik töökaaslane.



No ja kuna see valem nii hästi toimib, siis järgnesid kohe ka teised ühele teisele töökaaslasele ja jõululaupäevaks kolmandad kolmandale. Teised on elusuuruses ilusamad kui pildil. Kolmandad said oma alguse siit: Stripes.

 

Kuna kolmandate lõnga ostis töökaaslane ise, siis on sealt kerast tulemas veel kaks projekti, aga nood kuuluvad juba aastanumbri 2014 alla.

Sügisel Eestis käies oli mul mu Chilly kaasas. Ja kui ma nägin, kui väga see mu õele meeldis, sai ka selgeks, mille õde sünnipäevaks saab. Enamus lõngast oli mul ju juba eelmise Chilly kudumisest saadik olemas. Veidi olin juba suvel Eestis käies juurde ostnud, veidi ema lõngakastist kaasa saanud. Jäi vaid kudumise rõõm. Alguses edenes asi nii kiiresti, et pidi juba jupp aega enne sünnipäeva valmis saama. Siis ei viitsinud ma aga varrukatega jamada ja tegelesin vahepeal eelmainitud töökaaslaste sõrmitutega. No ja kui siis taas Chilly kallale asusin ja ootamatult veel jupi harutama pidin (sest muidu ei saanud piisavalt kollast sisse ja kollane paneb Chilly puhul ju i-le punkti peale), jäin lõpuks muidugi hilja peale ja õde sai kingituse alles umbes nädal peale sünnipäeva kätte. Aga peamine on, et sai ja et sobib.
Pildil on tema Chilly minu oma peal, et oleks näha kui palju väiksema ma tegin. Minu oma on muide mulle ka liiga lai. Nagu venis veidi välja.

No ja ei saa ju olla selline aasta, et ühtegi sokki ei koo. Kudusin ikka. Esialgu endale ja siis härra Knitterfreile. Üldkokkuvõttes sama muster, aga tema omad on varbast alustatatud, et saaks säärepikkuse üle hiljem otsustada. Muster on seega varbas ja kannas veidi teistsugune, aga täitsa kena sai, minu arvates. Teise soki lõpetasin vana aasta viimstel tundidel.

Sellega sai aastale 2013 punkt pandud.


Nüüd on meil ühtekad sokid!

Uuel aastal tahaks rohkem kampsuneid kududa. Mul on selleks tarbeks ikka juba liiga palju lõnga kogunenud ja kamsuneid ka koledasti vaja, sest ma ostan teadupärast ju lõnga mitte kampsuneid.

Ja pitsi tahaks taas kududa.
Ja mõned sokid. Ja kindad. Aga kõige rohkem ikka kampsuneid. Ma arvan, et homme alustan esimesega. Vaim on valmis. Lõng ja muster samuti.

Peitus

Koon õele sünnipäevakingiks Chillyt.

Alguses tundus, et saan kuu enne sünnipäeva valmis. Tegelesin siis vahepeal sokkide ja kinnastega.

Siis tundus, et saan täpselt õigeks ajaks valmis... kuni avastasin, et kuldseid toone sai liiga vähe. No ja kuna minu arust just need kuldsed toonid panevad i-le punkti peale, siis harutasin ülaosa üles ja kudusin uuesti.

Eile sain valmis. Ja nüüd tundub paraku, et enam ei jõua õigeks ajaks päris valmis ja õe juurde Eestisse saadetud.
Hetkel tegelen peitmisega. Ja Chilly juures on, mida peita:

Kusjuures nii ilusate värvide puhul on isegi lõngaotste peitmine ilus tegevus.

Palmikutega sokid

Minu soovinimekirjas seisid ühena järgmistest kudumistest rohelised sokid. Ja kui siis Stefanie Bold oma blogis kuulutas, et tuleb mystery-sokkide kooskudumine, siis otsustasin kaasa lüüa. Seni pole ma nendest müsteeriumidest midagi pidanud, sest ma olen omast arust nii "noor" kuduja, et pole pooligi asju jõudnud kududa, mida ilmtingimata tahaks, no ja kuidas sa siis raiskad aega millegi peale, millest sa veel ei teagi, kas see sulle lõpuks üldse meeldib. Aga et Stefanie Boldi sokid on siiani olnud vägagi minu maitse järgi, siis otsustasin osa võtta oma esimesest mystery-KAList. Suure hurraaga läksin poodi ja ostsin ... vale lõnga. 

No ma ju omast arust juba natuke jagan lõngadest midagi, aga sokilõngad mind suurt ei huvita ja need viskasin oma peas kõik ühte patta. Poes vaatasin vaid värvi ja kogust, jämedusele üldse ei mõelnud. Kui siis kooskudumise esimene vihje ilmus, jõudis mulle pärale, et 4-ply asemel olen soetanud 6-ply-lõnga.

No ok, mõtlesin ma, koon kõige väiksema suuruse ja jätan vajaduse korral talla alla ka vähem silmuseid, küllap siis saan mustri klappima. Kudusin suure mõnuga valmis esimese vihje ja jäin järgmist nädalat ootama. Olin ise veel jube kannatamatu, sest tohutu uue-soki-isu oli peale tulnud ja ma juba nii tahtsin neid kanda.

Kui siis teise nädala vihje saabus, tekkis minusse kahtuseidu, mis edasi kududes muudkui kasvas. Ja lõpuks ma harutasin kõik üles (kahjuks jäi enne pilt tegemata). Minu arust oli mu lõng selle mustri jaoks lihtsalt liiga jäme ja tulemus ei olnud selle mustri jaoks ideaalne. Aga ilus muster on. Küllap tulevikus saab seegi kootud. Sobiva lõngaga. Nüüd suundusin aga uue mustri otsingutele.

Kaua ei pidanudki otsima, sest Stefanie Boldi kootud sokkide hulgas jäi mulle silma Maudie ja ehkki mu lõng oli ka selleks mustriks liiga jäme, uskusin siin sobitamise lihtsama olevat, sest palmikud ei saa ju ometi lõnga jämeduse tõttu ära kaududa, nagu filigraansemate mustritega juhtuda võib. Kudusin siis sääre valmis ja harutasin taas üles. Mulle ei meeldinud palmikute omavahelised kaugused. Nihutasin siis esikülje omi üksteisest kaugemale ja tagakülje omi üksteisele lähemale ja saingi lõpuks, mis tahtsin. 

Kannaga vaevlesin veidi. Ei saanud juhendist kohe esimese korraga õigesti aru ja siis pidin ka korra suuremalt harutama, aga kui kõik jooksma hakkas, järgnes teine sokk juba ludinal. Sellist kanda oli mul esimene kord kududa. Katrini käest sain hiljem teada, et see on see va bumerang-kand. (Tere Katrin!) 

Kogu selle suure harutamise peale said sokid väga soojad ja minu arust väga kenad. Ja kuidagi nagu natu-natuke suured. Aga pole hullu. Kui neid sukkade-sokkide peal kanda, siis on täpselt parajad.

No ja kui ma siis oma teispoolele neid kauneid sokke demonstreerisin, lausus mees (kes vahel ikka avadab arvamust, et ma kuduvat liiga palju), et ma võiksin talle täpselt samasugused kududa. Ja pobises siis veel endale habemesse midagi oma teiste sokkide väljavenimisest.

"Mis? Kas need kaks paari, mis ma sulle eelmisel aasta kudusin, on välja veninud?" kohkusin mina. 

Vaikus...  ja siis tuli vastus: "Ee... veidi... No aga ma tahan ju ka midagi uut!"

Ravelry sissekanne

Jõgeva lõngavabriku pood

Ma olen ikka huviga lugenud postitusi sellest, kuidas Raasikul lõnga ostmas käiakse. Maavillase lõnga armastajana olen minagi lootnud sinnakanti sattuda. Paraku käivad minu Eesti-trajektoorid kuidagi teistpidi ja ka lennukile minek on alati nii varasel ajal, et mitte ei saa kõrvalpõiget Raasikule teha.

Suvel Eestis käies sattusin külalaadal Jõgeva lõngavabriku esindaja peale ja nii need esimesed 600 grammi ametliku nimega Wool & Yarn OÜ lõnga mu reisikotti sattusidki.

Selle pildil oleva värvi võtsin täiesti plaanimatult, lihtsalt sellepärast, et hind oli jube hea (võrreldes näiteks Saksamaal müüdava Kauniga). Ja seejärel armusin ma sellesse tooni jäägitult. Muudkui imetlesin teist ja unistasin. Meeles mõlkus pitskampsun, aga pärast netiuuringuid selgus, et 200 grammist võib napiks jääda. Hakkasin siis asja uurima ja selgus, et lisa tellimine pole sugugi võimatu. Netipood on neil kenasti olemas: http://rarewool.com/. Aga kuna Jõgeva asub üsna minu Eesti-trajektooride ääres, tundus neti teel tellimisest palju ahvatlevam võimalus oma ostud kohapeal sooritada. Otsisin siis netilehel infot vabrikupoe kohta, aga ei leidnud ja arvasin, et seda polegi olemas. 

Minu õnneks mu ema selliseid järeldusi ei tee, tema tegutseb. Pärast väikest kõnet netilehel antud numbrile, andis ta mulle teada, et Jõgeval on kohapeal võimalik lõnga osta kolmapäevast reedeni 10.00 kuni 16.00 ja nii sai see pood mu sügisese Eesti-reisi plaanidesse võetud.

Mõeldud-tehtud. Pood kenasti leitud. Vabriku hoovi pöörates jääb pood vasakut kätt. Siseneda tuleb ühest mittemidagiütlevast uksest. (Platsi tagaosas paistvast poest sildiga "Tikkimine" vms. ei tasu end esialgu eksitada lasta. Millega seal tegemist, jäi mul ajapuudusel välja uurimata.) Siis trepist üles ja kui poe uks lukus, tuleb helistada uksel oleval numbril. Aga enne tasub katsuda, kas uks on lahti. ;) Ja sisenedes näeb siis kohe seinal vikerkaarevärvides säravaid heideid. Lõngariiulid on järgmises ruumis.

Tagantjärele on muidugi kahju, et pilti ei teinud. Aga ega neid igas seinas kõrguvaid kõikvõimalikes värvides lõnga täis riiuleid vast fotoga nii hästi edasi ei saagi anda. Tegemist on tõelise vabrikupoega, mingit kaunist müügipinda ei tasu oodata. Aga selle eest on lõngad kaunid. Valiku ja hindadega (hinnad kohapeal palju soodsamad!) saab netilehel juba eelnevalt tutvuda. Siis ei kaota ka kohapeal pead. Ma ei kaotanud. Ostsin kaks vihti oma armsamat ja ühe vihi helekollast, mida mul Chilly jaoks vaja läheb (ja kindlasti muuks ka :)).

Ja kuna minu lõngavarudesse oli viimase kuue kuuga kogunenud 6 vihti, siis tuli need tagasi kodus ometi ka keradesse kerida. Sobiva varustuse puudumise tõttu katsetasin esialgu oma ukselingi-meetodit (viht ripub ukselingilt alla, mina kerin). Ettevõtmine edenes vaevaliselt. Samas jäid mulle aga silma härra Knitterfrei hantlid, mis ma siis ka kohe väärkasutusse võtsin. Ise hantlitele sirakile tõmmatud vihi kohal seistes, telekat vaadates ja vajaduse korral hantleid teineteisest kaugemale lükates, et pinge vihis suureneks, edenes asi nii kiiresti, et pärast kahte kerimist ei ole minu majapidamises enam mitte ühtegi kerimata vihti! Isegi 2012 aasta märtsis ostetud imepeene  ja seetõttu eriti vaevaliselt keritava Vuorelmani kerisin ära!

Kindavabrik

Kinnaste kudumine on tänuväärne töö. Esiteks saab kandja endale soojad käed, teiseks on iga valminud kindapaar kudujale kiireks eduelamuseks: kududes vähemalt 2,5-stel varrastel saab ka minusugusel - mitte just väga kiirel - kudujal piisava aja olemasolul kindapaar kolme päevaga valmis. Sõrmedeta kinnaste puhul kulub vaid kaks päeva. Seda kõike aga vaid juhul kui kujundus peas valmis ja kõik läheb nii nagu soovitud.

Ajavahemikus 20. septembrist 22. oktoobrini sain hakkama kahe kindapaariga. Esimesega läks tõeliselt aega: esmalt ei suutnud ma värve valida, siis kujundust, seejärel sai esimene kinnas liiga kitsas, nii et tuli otsast alustada ja lõpuks pusserdasin sõrmede kudumisel kauem kui oma esimesi sõrmikuid kududes. Veider, ometi on mul varasemate kinnaste sõrmesilmuste jaotus kenasti Ravelrys üles kirjutatud ja sobis enam-vähem ka antud lõngale.

Kindad kudusin oma lemmik-tädile sünnipäevakingiks. Nad pidid sobima ideaalselt tema kevad-sügis-riiete juurde. Plaan oli juunis Eestis käies pilk tema riidekappi visata, mis muidugi ununes. Õnneks leidis mu õde pildid kevadiselt väljasõidult Narva kose juurde, kus siis ka tädi jope kenasti peal oli. Lilla jope. Ja lilla on paraku värv, mis mind kohe üldse ei inspireeri. Kaalusin ja vaagisin siis ikka väga pikalt. Lõpuks otsustasin praktilise musta kasuks, kuhu kavatsesin midagi lilla ja tillukeste pärlitega peale tikkida. Kindad ise pidid tulema hästi sihvakad ja naiselikud.

Pärast mitmeid proovitükke jätsin randmesooniku ära ja tegin alaserva selle asemel kergelt sakki hoidva pitsmustri. Pitsi muidugi eriti näha ei jäänud, aga alt kergelt laieneva lainelise ääre ma saavutasin. Kui siis sõrmed lõpuks valmis, läks tikkimiseks. Piisavalt tagasihoidlikke lillakaid pärle ma ei leidnud, seega jäid need ära. Mustriks oli midagi floraalset-filigraanset plaanitud, aga kui ma siis niit ja nõel käes valmis kindaid silmitsesin, lõin põnnama. Ma pole just suurem asi tikkija ja kartsin lihtsalt, ma ei suuda teisele kindale täpselt sama tikandit teha. Nii saigi taas ornamentide kasuks otsustatud. Lõpptulemusega olen ise täitsa rahul ja tädile ka meeldivad.

Lõng: Wolle Rödel "Baby Alpaka" 85 g

Vardad: 2,5

Tikand: tavaline mouliné 100% puuvill

Projekt Ravelrys: http://www.ravelry.com/projects/Knitterfrei/ene-tadile

Kindad valmisid Eestis olles ja ma olin sihilikult uue projekti lõnga koju jätnud, et veidi pausi pidada. Ja oi, kuidas ma nende kojulennuni jäänud viie päeva jooksul kudumisest puudust tundsin. Vaevu suutsin end tagasi hoida, et mitte õe kudumistöö kallale minna. Peale tagasilendu lõin juba esimesel õhtul uue projekti silmused vardale.

Sel korral ma kujundusele aega ei kulutanud. Julia Mülleri Knotty Gloves olid mulle juba ammu silma jäänud. Nüüd, kus ühte töökaaslast spontaanse toreda kingituse eest tänada tahtsin, sobis see projekt ideaalselt. Enne mu Eesti-reisi oli saabunud rohkem kui kampsunijagu mu armast Fairalpakat veinipunases toonis, sellest pidid siis ka Knotty'd saama. 

Kudumine käis esialgu kähku. (Ülaserva kudusin rullumise vältimiseks ühe rea pahempidist, mahakudumiseks kasutasin Elisabeth Zimmermanni mahanõelumismeetodit.) Kui mõlemad kindad valmis, selgus aga, et üks kinnas on pikem. Olin hämmelduses - olin ju mõlemat kinnast kudunud täpselt juhendi järgi ja ridu lugedes. Võtsin otsa lahti ja kudusin teise kinda sama pikaks... Et pärast lõngaotste peitmist avastada, et ühe kinda mustriosa (täpsemalt: soonikutriibud peale sõlmelist osa) on pikem(ad) kui teisel! Olin tõeliselt pettunud, kuid otsustasin kindad nii jätta, sest mõlemad olid lõppkokkuvõttes ühepikkused ja pidid minema mitte-kudujale, kes seda viga kindasti ei märka. Või siiski...? Järgmiseks päevaks oli mu rahulolematus nii palju kasvanud, et võtsin lõngaotsa uuesti lahti, harutasin üles rohkem kui poole kindast (sealjuures ka pöidla) ja kudusin uuesti. Nüüd olen rahul.

Lõng: Fairalpaka DK 70 g

Vardad: 2,5

Projekt Ravelrys: http://www.ravelry.com/projects/Knitterfrei/knotty-gloves

Lõnga värvi ma muide hästi pildile ei saanud. Tegemist on imelise sügavpunase tooniga. (Pildil liialt roosakaks kalduv ja liiga hele.)

***

Järgmisena asun uue Chilly kallale. (Selle saab mu õde sünnipäevaks. 2013 on kootud kingituste aasta!)

Hetkel olen Eestist kaasa toodud külmetusega haiguslehel ja täna on plaanis ettevalmistustega alustada: lõngad sorteerida; mis veel vihis, keradeks kerida; ülevaade saada, millised värvitoonid olemas, millised puudu... Ja käsitööasjade sahtlid ära koristada! Olen viimasel ajal oma vardad igale poole ripakile jätnud. Häbi kohe.

Kui ma oleksin... ehk inspiratsioon sügisest

Olin just kaks nädalat Eesti sügist nautimas. Ühel päeval sai soo peal käidud ja sealsed värvid panid mind õhkama:

Oleksin ma ometi kududisainer! Siis kujundaksin sügisese kudumite kollektsiooni just neid värve kasutades.

Tegin siis hulga pilte, soovimaks seda hetke-emotsiooni siin blogis jäävustada. Kuna ma olen üsna laisk blogija, oleks see postitus ehk tegematagi jäänud, aga täna nägin, et Ilukudujale on loodus sarnaselt mõjunud. Sügise mitmekesisusele omaselt tuleks minu kollektsioon hoopis teises värvigammas. Panen siis oma impressioonid ka kähku siia üles.

Tahaks...

1. tädile kindad kududa (aga inspiratsiooni on seni veel vajaka) [12.10.2013: Tehtud!]
2. juulist saadik käsil olev kleit valmis õmmelda (aga see edeneb jube aegaselt [Miks ma ometi nii keerulise lõike valisin?])
3. töökaaslasele lubatud kindaid kududa (aga enne tuleb pakilisemad asjad valmis saada, vt. 1 ja 2) [22.10.2013: Tehtud!]
4. juunis ostetud Jõgeva maavillasest pitskampsunit kududa (aga enne tuleb pakilisemad asjad valmis saada, vt. 1, 2 ja 3) [Alustasin 10.01.2014]  [02.07.2014: Tehtud!]
5. rohelisi sokke kududa (aga enne tuleb pakilisemad asjad valmis saada, vt. 1, 2, 3 ja 4) [19.11.2013: Tehtud!]
6. punaseid sokke kududa (aga enne tuleb pakilisemad asjad valmis saada, vt. 1, 2, 3, 4 ja 5)
7. sõbrannale lubatud suvemütsi kududa (no vot sellega on nüüd jälle aega!)  [29.06.2014: Tehtud!]
8. mehe kampsuni jaoks soetatud mustast alpakast endale kampsunit kududa (aga ei saa ju nii egoistlik olla)
9. jaanuaris alustatud rohelist kampsunit kududa (aga enne tuleb pakilisemad asjad valmis saada, vt. 1, 2, 3 ja 4) [13.03.14: Seda kampsunit ei ole ega tule, sest sellest lõngast sai Still Light.]
10. pitssalli kududa (aga ma nii üritan distsiplineeritud olla) [13.04.2014: Tehtud!]
11. lõnga tellida (aga ma nii üritan distsiplineeritud olla) [26.08.2014: Tehtud!]

Ma niiiii tahaks...

Kuidagi imelikult niru kuduaasta on siiamaani olnud. Olen nagu kana takus. Mitte ei edene asjad käes. Veider...

Isa vest ammu valmis

On tulnud tuju mälu talletada.

Sain ju isa vesti juba juunis valmis, aga ei olnud aega ega isu blogida.

Üldkokkuvõttes igati õnnestunud tulemus. Lõngast olen jätkuvalt vaimustunud. 

Muide, FairAlpakalt on oodata uusi lõngu: küll jämedamat, küll peenemat, ka pitssallilõnga ja BabyAlpaka uusi värvitoone. Rõõmustan.

Ühesõnaga, lõng on imeline, super-pehme, hästikootav ja pesus käitus kenasti.

Isale sobib vest kenasti. Ja meeldib ka.

Ma ise tagantjärele teeks veidi-veidi laiema. No tõesti väga veidi-veidi.

No ja siin ta siis on:

Hetkel koon selle vesti miniversiooni 14-kuusele õepojale. (Kujutan ette, et vanaisa ja lapselaps saavad kahekesi nendes nii nunnud välja nägema!) Sellele koon külgedele mustrikorra vahele "parempoolsete silmuste juti". Tulemus: +8 silmust, et piisavat laiust saada. Isa vestiga oleks võinud sama teha. 

See on tegelikult teine katse, esimest alustasin kohe peale isa vesti valmimist 18. juunil, aga peale 15 cm kudumist (taas ringselt) otsustasin, et ikka liiga kitsas saab. Isa on meil sale poiss, tema vest ikka läheb selga, aga no kasvavale lapsele kududes, tuleb ikka varu ka varuda. Alustasin siis 4. augustil peale väikest toibumist uuesti. Tegelikult olen sel suvel väga vähe kudunud. Kuidagi väga palju muud tegemist on olnud.

See tilluke vest on tegelikult ka juba peaaegu valmis. Korra olin isegi juba värvleid kudumas, aga siis mõistsin, et käeaugu kumerus ei saanud hea ja tegin uuesti. Kohe-kohe olengi taas nii kaugel, et õlad ühendada ja uuesti värvlite kallale asuda. Natsa pabistan, et pean äkki uuesti harutama.

Muide, mõlemad vestid kudusin ilma midagi kokku õmblemata. Isegi õlaõmblused said Kitchener stitchi abil olematud. Mäh, nüüd avastan, et liiga vähe pilte sai tehtud. Seda va õlaõmblust oleks ikka pidanud ka fotografeerima.

Projekt Ravelrys

Issi vesti edenemine.

Seekord olin kudumi õige suuruse määramisel kuidagi eriti äpu. Proovilapp sai küll tehtud, aga ma mõtlesin, et kuna palmikuline muster kisub kokku, siis tuleb ikka julgelt suur kududa. No ja kuna mul pole meesteriiete suurussüsteemist erilist ettekujutust ja see, mis ema ütles isa särginumbri olevat, nii uskumaltult väike tundus, siis alustasin suuruse 54/56 kudumist. (No ja need tänapäeva suurused on ju niikuinii alati mingite supersaledate inimeste järgi määratud - mul on üks seelik nr. 46 ja ausalt, ma ei ole nr. 46.) Kudusin siis 10 cm valmis, ajasin ringvardapikenduse sisse ja avastasin, et vest on lai.

Alustasin siis suuruse 50/52 kudumist. Päris kümmet sentimeetrit seekord ei kudunud valmis, enne proovisin ja ikka oli lai. Järgnes suurus 46/48 millest kudusin taas valmis ligi 10 cm, et taas kord avastada, et ikka on liiga lai. Kusjuures ma koon ringelt, st. et ma olen nüüd ikka juba väga palju harutanud. :) 

No ja kuna nii selgus, et ka mustri kõige väiksem suurus (46/48) on liiga lai, siis ma mõõtsin taas kord proovilappi (ma-ei-tea-mitmendat-korda), võtsin pool numbrit väiksema varda ning jätsin küljesilmused ära. Nüüd on (LOODETAVASTI!) paras. Suurusnumbriks siis tõenäoliselt 42/44. 

Pean tunnistama, et ma ei ole suurem palmik- või aranmustrite kuduja. Mulle ei meeldi see silmuste järjekorra vahetamine. Abivarrast ma ei kasuta, mul on selleks mingi oma pusserdamistehnika (võib-olla on see laialt tuntud tehnika, ma pole uurinud, aga ma igatahes "avastasin" selle ise), aga tehnika tehnikaks, minu arst on see suhteliselt ebameeldivalt vägivaldne tegevus, ükskõik, mis meetodit kasutada: väänad ja pöörad, silmused on pinges, lõnga venitatakse ja kistakse... Ühesõnaga, kui tulemused nii kenad poleks, siis ma ei kooks mitte kunagi palmikuid.

Lõngast olen ikka veel vaimustuses. Väga-väga mõnus pehme on ja mõnus on kududa. Olen hetkel viienda toki kallal. 26 cm üldpikkust on kootud. Juhendi väikseima suuruse järgi jõuan 8 cm pärast käeavadeni. Sealt alates koon edasi-tagasi ridadena. Lõngast ei tohiks puududst tulla. Ehkki mulle tundub, et lõngakulu on suurem, kui lubatud, sest juhendi järgi peaks 450 grammist piisama. Ja mu Fairalpakal on 50 grammi kohta 100 meetrit lõnga, täpselt nagu originaallõngalgi. No, elame näeme.

fairAlpaka!

Da dieses Garn es verdient, auch in deutscher Sprache gelobt zu werden, nehme ich mir Zeit mal wieder auch auf Deutsch zu posten. (S. unten)

Naistepäeval (eelmisel reedel) tellisin. Ei oodanud peatset saabumist, sest helehall toon, mille kasuks koos õeraasuga otsustasime, oli otsas ja uus partii pidavat saabuma alles ligi 7 päeva pärast. No kiiret mul polnud. Isegi nautisin mõnusat ootusärevust.

Suur oli aga mu imestus, kui teisipäeval kella 10 paiku hommikul mailboxist teate leidsin, et lõngapakk teele saadeti. Ja veel rohkem imestasin kui mulle pärastlõunal pakk üle anti. Nii kähku tuli!

Kiskusin siis paki töö juures esimesel võimalusel lahti ja ma ei pidanud pettuma: imeline lõng! Nii ühtlane, nii pehme!

Tokikesed on kenasti kuuekaupa kottidesse pakitud. Nüüd ma siis tean, miks seda lõnga vaid 300 grammi kaupa osta saab. (Netilehel seisab ka, et see on üks punkt, mille abil hind soodne hoitakse. Saadetiste kokkupanemine on seetõttu ju lihtne ja kiire. Säästab personalikulusid.)

Esiti imestasin lõnga jämeduse üle, st. pigemini tema peenuse üle, sest kui 50 g kohta tuleb umbes 100 meetrit, siis peaks ta ju tunduvalt jämedam olema kui viimati ema kinnastes kasutatud Wolle Rödeli "Baby Alpaka" (50 g = 115 m). Silmaga ma küll mingit vahet ei märka. Aga kui siis mõlemad lõngad näpu vahele võtta, siis tunneb küll, et fairAlpaka on tihedam.

Lõngavöö soovitab vardaid nr. 3,5-4,5. Ma tegin proovilapi 3,5-ga ja ausalt suuremat varrast ma oma kudumistugevuse juures kindlasti ei võtaks (ma koon suhteliselt lõdvalt), isegi natuke juurdlema paneb, et äkki võtaks koguni vardad nr. 3, aga no selle otsustamisega on veel veidi aega.

Siin see proovilapp on. Juba pestud ka. Väga ei muutunud, vaid veidi karvasemaks läks. Pehmuses ka ei võitnud, sest see lõng on juba enne pesu niiiiii pehme, et veel pehmem ja siis oleks nagu kassi kõht. :)

Ahjaa, kui mõnda alpakat on raske ühtlaselt kududa ja alles pesu muudab koe ühtlasemaks, siis selle lõngaga seda muret ei ole.

Helehallist siis peaks isale sünnipäevaks vest tulema. Musta lõnga võtsin mingiks härra Knitterfrei tulevaseks kampsuniks. Eks ta üks silmaderikkumine selle värvi tõttu tuleb, aga meil on elutoas üks häeste võimas lamp, küllap ma selle all hakkama saan. Mustas on muide nii lahedad hallid karvad sees. Mulle meeldib.

Obwohl ich mir schon mehrmals vorgenommen hatte, keine Wolle mehr zu kaufen, bis die alten Vorräte geschrumpft sind, bin ich wieder schwach geworden. Vor ca 10 Tagen habe ich mich in einen Pullunder verliebt. Und diesen will ich jetzt meinem Papa zum Geburtstag stricken. Das Originalgarn wird nicht mehr hergestellt und auf der Suche nach Alternativen bin ich auf Baby Alpaka von FairAlpaka gestoßen. Tolle Wolle zu einem unschlagbaren Preis, war mein erster Eindruck. 

Nach einer Beratung mit meiner Schwester habe ich für Papas Pullunder den Farbton Hellgrau ausgewählt. Und da der Preis einfach so toll ist, musste ich auch noch Schwarz für einen zukünftigen Pullover für Herrn Knitterfrei dazunehmen. Am internationalen Frauentag (war ein Freitag) habe ich bestellt und damit gerechnet, dass es dauert, weil Hellgrau nicht mehr auf Lager war und auf meine nachfrage per Mail (noch am gleichen Tag) geantwortet wurde, dass die nächste Lieferung in ca 7 Tagen da sein wird. Ich hatte es ehe nicht eilig, da Papas Geburtstag erst Ende Juli ist.

Groß war mein Erstaunen, als ich bereits am Dienstag Vormittag eine E-Mail mit der Info vorfand, dass die Wolle zu mir unterwegs sei. Und noch mehr habe ich gestaunt als mir etwas später am gleichen Tag das Paket überreicht wurde!

Ungeduldig habe ich das Paket noch bei der Arbeit geöffnet und das Garn richtig toll gefunden. So weich, so gleichmäßig! Einfach perfekt! 1,5 Kilo Wolle vom Feinsten! Das Garn wirkt übrigens dünner, als ich dachte. Ich habe letztens Baby Alpaka von Wolle Rödel verwendet und dafür, dass diese 15 Meter mehr an Lauflänge hat, habe ich erwartet, dass FairAlpaka dicker ist. Mit Auge merkt man wirklich keinen Unterschied, jedoch zwischen den Fingern ist FairAlpaka deutlich dichter.

Einen Probestück habe ich auch schon gestrickt (die Wolle strickt sich übrigens sehr angenehm) und gewaschen. Das Strickbild ändert sich durch das Waschen kaum, das Garn blüht nur etwas auf und wird "alpakatypisch" haariger. An Weichheit kann das Garn gar nicht mehr gewinnen, so weich ist sie. Das Ergebnis ist auch schon vor dem Waschen sehr gleichmäßig gewesen.

Verwendet habe ich die Nadelstärke 3,5, bin aber noch am überlegen, ob ich vielleicht doch die NS 3 benutzen sollte, da ich ziemlich locker stricke.

Mein Fazit: Tolles Garn, toller Laden, tolles Service, toller Preis. Ich empfehle. 

No ei saa teisiti

Nüüd hakkab jälle õigustusi sadama, sest lugu on nii, et ma JÄLLE tellisin lõnga! Nagu eelmises postituses pajatatud, olen ma värskelt armunud. Esialgu oli küll plaan, kududa issi sünnipäevakingitus Drops Alpakast, aga vahepeal jõudis mulle ikka pärale, et too on selle vesti jaoks liiga peen. Kaalusin siis Wolle Rödeli Baby Alpakat, millest ema sõrmikud kudusin, aga ei jõudnud veel kaua kaaluda, kui poolkogemata ideaalsele lõngale sattusin.

Tegemist on uue netipoega Fairalpaka. Trusted shopsi hinne on hetkel 4.96. Lõnga ennast kiidavad juba paljud ostu sooritanud ja teiste hulgas ka disainer ja blogija Tina Hees, kellele muidu alpaka üldse ei meeldi. Ainus negatiivne asi on tingimus, et tellida saab vaid 300 grammi kaupa, st. X korda 300g.

No mis sa hing oskad öelda, kui kilo Baby Alpaka eest küsitakse 59.80 €, see teeb 50 g hinnaks 2.99 €, mis on odavam kui Dropsi Alpaka! No ja kuna 10. märtsini on Tina Heesi blogi lugejatele veel 10%-ne allahindlus ka, siis ma päris ainult issi vestilõngaga (helehall) ei piirdunud. Musta tellisin ka. Piinlik-piinlik, et ma jälle oma lõngaostukeelu vastu eksisin, aga ma ikka lohutan ennast, et see on vähemalt tore produktiivne rahakulutamine. Kui ma näiteks suitsu teeks ja ühes kuus sama summa tubaka eest välja käiksin, alles siis oleksid asjalood kehvad. Praegu on kõik hästi. Niikaua kuni koitõrje toimib.
(Appi! Kas see kõlas nüüd nagu sõltlase eneseõigustus?)

In love

Eile ma armusin. Esimesest pilgust.

Foto: Coats GmbH

Kuduja tunneb kudujat ja saab kohe aru, et juttu on vestist, mitte meesisikust selle sees. (Panin eile härra Knittefrei ka selle testi ette ja selgus, et ka mittekudujana tunneb ta mind piisavalt.)

No ja igatahes ma nüüd tean, mis issi minult suvel sünnipäevaks saab. Lõngaks on hetkeseisuga plaanitud Drops Alpaca (originaal on ka 100-protsendilisest alpakast, aga veidi paksemast: Schachenmayr Nomotta Alpaka). Värvi suhtes on otsus langetamata. Vaja õeraasuga nõu pidada.

Muster on pärit ühest Weltbild'i mustrikollektsioneerimisvärgist "Die ganze Welt des Strickens", mille üks mu töökaaslane tellinud on. Disaineri nime pole paraku nimetatud. No arvatavasti on see vest pärit mingist vanemast Schachenmayr Nomotta poolt välja antud ajakirjast. Vanemast, sest seda alpakat nad enam ei tooda.

No imeilus minu arust!

Kindad valmis!

Ja tulemusega väga rahul. Imeline lõng, suurepärased värvid, hea õpetus, mõnus kudumine. Paras jagu juhendi järgimist ja paras jagu vabadust. Nii mõnusad ja pehmed said. (Ma koon nüüd kindaid ainult 100-protsendilisest alpakast!)

Õpetust mainides pidasin silmas Kristi Jõeste "Kirjatud teekonda". Need on minu teised selle raamatu järgi kootud sõrmikud ja mulle istub tema juhend väga hästi.  

No, aga oleks siis ainult juhend. Ei, kogu inspiratsioon tuli sellest raamatust. Randme  keskosa on näiteks kootud leheküljel 40 asuvate Kihnu kinnaste järgi.

Selline nägi siis välja "toorik".

Aga kas siis sellest vähe! See raamat ajendas mind kudumile mustrit tikkima!

Kaalusin siis ühte ja teist kujundust ja kuna mu kujutlusvõime on vahel veidi kehvake, siis mängisin eri versioonid PAINT.NETiga läbi:

Otsustasin siis mööda väikest sõrme jooksva rombirea kasuks. Inspiratsiooniks "Kindad Tõstamaa roositud kinnaste ainetel" (lk. 20).
Lõpptulemus sai selline:

Loodetavasti meeldivad emmele ka!